Kahepaiksete sigimisveekogusid on vaja rajada ka looduslike kõrvale ({{commentsTotal}})

Mudakonn.
Mudakonn. Autor/allikas: Riinu Rannap.

Kas teil on majapidamises tiik, kus tegutsevad konnad või vesilikud? Kui jah, siis olete ilmselt teinud kahepaiksetele heateo, sest edukaks sigimiseks on väikesed veesilmad neile üliolulised. Kuid kahepaiksed on valivad ja kõik väikesed lombid ei pruugi neile meeldida.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased Riin Magnus ja Riinu Rannap avaldasid ajakirjas Wetlands Ecolology and Management uuringu, mille käigus võrreldi Lääne-Virumaa, Peipsi järve kalda, Otepää ümbruse, Haanja, Karula ja Setomaa looduslikke ja spetsiaalselt kahepaiksetele rajatud või taastatud veekogusid. Tulemustest kirjutavad nad zooloogiablogi Zooloogid 2.0 vahendusel. 

Väikeveekogud (1 m2–2 ha suurused alalised või ajutised veekogud) on paljude taime- ja loomarühmade olulised ja omalaadsed elupaigad. Mitmetele kahepaiksetele on sellised veekogud aga kevadisel sigimisperioodil asendamatud. Euroopas on 20. sajandi jooksul hävinud ligi pooled väikeveekogud, mõnes riigis on aga kadunud lausa 90%. Eestiski on suur hulk väikeveekogusid maakasutuse muutuste ja kuivendustööde tagajärjel hävinud. Et tagada kahepaiksetele, eriti vähearvukaks muutunud liikidele, kvaliteetseid sigimistingimusi, rajati või taastati aastatel 2004–2014 Eestis üle 400 väikeveekogu. Samas on siin säilinud ka mitmeid looduslikke väikeveekogusid, mida kahepaiksed sigimiseks kasutada saavad – nii kobraste üleujutusalad, sadeveetoitelised pinnalohud ja -nõod kui ka ajutised karstiveekogud. Seetõttu oli just Eestis võimalik uurida, mille poolest looduslikud väikeveekogud spetsiaalselt kahepaiksetele rajatud või taastatud veekogudest erinevad ning kas meie ohustatud kahepaiksed, mudakonn (Pelobates fuscus) ja harivesilik (Triturus cristatus), eelistavad üht veekogu tüüpi teisele. Selleks võrdlesime mudakonna ja harivesiliku levilas 85 looduslikku ning 85 rajatud veekogu.

Isane harivesilik. Autor/allikas: Ville Vuorio.

Selgus, et looduslikud veekogud on säilinud eelkõige metsamaastikul ja soistel aladel ning puuduvad pea täielikult mineraalpinnasega avamaastikelt. Seetõttu korvavad spetsiaalselt rajatud veekogud eelkõige just avamaastikult kadunud veekogusid – kahepaiksete mitmekesisus oli suurem rajatud või taastatud väikeveekogudes. Sealse liigirikkama kahepaiksete koosluse kujunemise põhjuseks on kalade puudumine, sügavam ja selgem vesi, veekogude laugemad kaldad ning ekstensiivselt kasutatavad põllud veekogude läheduses. Kahepaiksetele rajatud või taastatud veekogusid eelistasid ka harivesilikud (joonis 1), keda leidub enim Setomaa ja Haanja veekogudes ning kelle jaoks on oluline, et sigimisveekogu oleks ilma kaladeta ja mineraalse (liivase või savise) põhjaga.

Joonis. Kahepaiksete esinemine looduslikes (N=85) ja rajatud/taastatud (N=85) veekogudes. 

Harivesilikuga võrreldes leidus mudakonna uuritud väikeveekogudes tunduvalt vähem (joonis) ning liigi sigimispaiga eelistused sõltusid enim veekogu ümbritsevast maismaast. Mudakonn on peidulise eluviisiga väike konn, kes vajab liivast pinnast, kuhu päevasel ajal kaevuda. Ka mõõdukas karjatamine sigimisveekogu ümbruses, mis takistab võsastumist ning hoiab veekogu päikesele avatuna, samuti soiste alade puudumine veekogu läheduses, mõjuvad mudakonnale soodsalt. Lisaks on oluline, et sigimiseks sobivad väikeveekogud paikneksid kogumikena üksteise läheduses, võimaldades nii erinevatel aastatel sigimiseks erinevaid veekogusid valida. Väikeveekogude kogumid tagavad eduka sigimise ka juhul, kui osa veekogudest mõnel aastal ära kuivab, asustatakse kaladega või muul viisil hävivad.

Kuigi uuringus leidis kinnitust tõsiasi, et kahepaiksetele rajatud ja taastatud veekogud on kvaliteetseks sigimispaigaks nii ohustatud kui tavalistele liikidele, saime lisaks teada, et looduslikud väikeveekogud on siiski olulised meie tavalisematele kahepaiksetele. Nii sigisid rabakonn ja rohukonn peamiselt just looduslikes väikeveekogudes (joonis 1). Seetõttu on mitmekesise kahepaiksete fauna püsimiseks vajalik hoida ja säilitada looduslikke väikeveekogusid ning rajada ja taastada spetsiaalseid sigimisveekogusid eelkõige mineraalse pinnasega avamaastikel.

Taastatud sigimisveekogu Haanja looduspargis. Autor/allikas: Riinu Rannap.
Looduslik kahepaiksete sigimisveekogu. Autor/allikas: Riinu Rannap.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: