Konni on nähtud oma järeltulijate hüvanguks kohalikku maastikku kujundamas varemgi. Näiteks kaevavad mõned Lõuna-Ameerikas elavad liigid oma munade tarbeks väikesi auke. Lõuna-Aafrika härgkonnad rajavad seevastu tiikide kuivale jäämise vältimiseks nende vahele kanaleid.

Koljatkonnade saavutused on aga värske töö põhjal omaette klassist. Mõnede nende liigutavate kivide mass ulatub kahe kilogrammini. Loomade endi kehakaal ulatub 3,3 kilogrammini.

Liigi ebaharilik paljunemisstrateegia püüdis teadlaste tähelpanu tänu kohalikele küttidele, kes püüavad kahepaikseid toiduks. Tähelepanekute kinnitamiseks korraldasid Berliini loodusloomuuseumi bioloogid Mark-Oliver Rödel ja Marvin Schäfer ekspeditsiooni Ekvatoriaal-Guineas asuva Mpoula jõu kallastele.

Selle käigus jäid neile esmalt silma munade ja kulleste kogumid ning seejärel ebaharilikud kruusast, lehtedest ja muust prahist koosnevad kuhilad. Lõplik veenis teadlasi kaameralõksu abil tehtud ülesvõtted. Kuigi töörühm ei tabanud konni tiike kaevamas, nägid nad järk-järguliselt üha suuremaks muutuvat auku, selle veega täitumist ja viimaks sinnasamasse munad poetanud konna.

Kokku suutsid leida teadlased seejärel sama kiirevoolulise jõe kallastelt 22 tiiki, millest 14 leidus vähemalt 3000 muna. Neist osade tarbeks olid kaevanud konnad suuremaid lohke. Teised vaiksema vee liikumisega tiigikesed rajasid mad juba olemasolevasse voolusängi. Mõnedes tiikides elanud kulleste vanus polnud samasugune, mille põhjal kasutavad konnad samu veekogusid mitmel korral.

Tehtud vaatluste põhjal seostab töörühm konnade suurust just tiikide rajamisega seostatava füüsilise pingutusega. Mida suurem on konn, seda suuremaid tiigikesi suudavad loomad rajada ja seda tõenäolisemalt saavad nende kullesed täiskasvanuks.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Natural History.