Rahvusvahelise punase nimestiku alusel kuulub mudakonn (Pelobates fuscus) soodsas seisundis olevate liikide hulka, kuid selle liigi populatsioon kahaneb. Eriti drastiline on langus Eestis, Rootsis, Taanis, Hollandis, Belgias ja Prantsusmaal.

Öise eluviisiga mudakonn elab liivase pinnasega avatud aladel ning kartuli- või köögiviljapõllu läheduses, kus saab kergelt kaevuda ning toitumas käia. Mudakonna elupaigad kaovad kõige enam võsastumise tõttu aga ka liiga tiheda külvi ning regulaarse kunstväetiste ja põllumajandusmürkide kasutamise pärast põllumaadel.

Eestis ohustab mudakonna sigimisveekogude hävimine, näitesk kinnikasvamine ja kaladega asustamine. Kuid üha enam ähvardab mudakonni ka avamaastike kadumine ning põllumajanduse intensiivistumine. Just põllumajanduse tõttu on see liik hävinud mitmel pool Lääne-Euroopas.

Oma peidulise eluviisi ja uurijate vähesuse tõttu on mudakonna Eestis väga vähe uuritud. Tema levikut ning elupaikade ja asurkondade seisundit hakati põhjalikumalt uurima alles 2000. aastatel.

Taani kolleegide kogemusele tuginedes hakati 2001. aastal taastama mudakonna sigimisveekogusid Piirissaarel ja Karula Rahvuspargis. Praeguseks on mudakonna sigimisveekogusid rajatud ja taastatud veel mitmel pool Eestis ning neid on kokku üle kolmesaja. Taastamine on üldjoontes olnud väga edukas.

Kuna veekogudega on mudakonn seotud vaid sigimisperioodil, veetes suurema osa oma aktiivsusperioodist maasse kaevunult, on vajalik oluliselt enam tähelepanu pöörata ka nende maismaaelupaikade seisundi parandamisele.