Kõigil kolmel, ameerika naaritsal ehk mingil (Neovison vison), metstuhkrul (Mustela putorius) ja saarmal (Lutra lutra) on veekeskkonnas toimetamiseks spetsiifilised kohastumused: varvaste vahel ujunahad, voolujooneline pikk ja sale keha, lühikesed jäsemed ja võrdlemisi pikk saba. Videod on filmitud Tartu Ülikooli zooloogi, Ants Tulli, poolt, kes tutvustab lisaks ka põnevate ja harva kohatavate loomade elu.

Tuhkrul on kirju pea

Tuhkru tunneb hästi ära helekollase aluskarva järgi, mis justkui kumab läbi tumepruuni pealiskarva. Hea määramistunnus on veel tuhkru kirju pea: valged laigud ninamikul, silmade ja kõrvalesta vahelisel alal ning heledad karvad kõrvalesta välisservas. Saba on tume ja kaetud koheva karvastikuga, nugisega võrreldes on saba lühem, moodustades vähem kui kolmandiku tüvepikkusest. 

Kui vaadata rajakaamera öist videot, siis tuhkru elupaigaks on väikene metsaoja, kuid ta võib elada ka kultuurmaastikul ning erinevate elupaikade servaaladel (nn ökotonid). Võimalusel võib tuhkur elada inimese läheduses taluhoonete ümbruses või suisa asulates ja linnades. Metsaoja pakub elupaigana tuhkrule mitmekülgset toidulauda: veekogu põhjas talvituvad kahepaiksed, kalda puujuurte vahelt ja urgudest leiab pisinärilisi, usse ja limuseid, vahel satub hamba alla mõni jänes või kanaline. Kui toitu on küllalt, siis kogub tuhkur toiduvarusid. 

Mink on pesueht ameeriklane

Mink on tumepruuni kuni musta karvastikuga, valge alamokaga, ligikaudu tuhkru suurune kärplane. Mingi puhul on tegemist võõrliigiga, kes on välja tõrjunud pärismaise euroopa naaritsa (Mustela lutreola). Eesti mingi asurkond on tekkinud karusloomafarmidest põgenenud loomadest. Videos on näha, kuidas väle mink on oktoobrikuus püüdnud konna ja tõttab einestama. 

Saarmas on edukas kalamees

Saarmas on Eesti suurim poolveeline kärplane, kelle keha on selgmiselt pruun ja kõhtmiselt heledam. Kurgualune, pea ja mokad on heledad. Tavaliselt on saarma jahiretke pikkuseks 3-10 km, aga talvel võib veekogude jäätumisel ette võtta ka pikemaid marsruute, otsides lahtiseid veekogusid. Urud on enamasti kaldas ja urusuu avaneb nagu kopralgi vee alla. Saarmast võib leida ka kopra elupaigast, kuna saarmas ja kobras pole toidukonkurendid. 

Saarmas on looduskaitsealune liik nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Kahjuks hukkub saarmaid kopraraudades. Eestis on lubatud saarma raudadega kaaspüük koprajahil, kui jahimees annab teada püünisesse sattunud loomast Keskkonnaametile. Saarma arvukus sõltub veetaseme muutustest, vähenedes kuivadel ja pakaselistel aastatel. Karmidel talvedel külmuvad vooluveekogud kinni ning saarmas ei saa veekogudest toitu kätte. Seetõttu asub osa saarmatest talviti rännakule otsimaks vabu veekogusid ning sageli langevad kurnatud loomad kiskjatele saagiks. 

Talvisel ajal tasub otsida nende kolme kiskjalise tegevusjälgi. Tuhkru ja mingi jäljed on sarnased, sestap on neid keeruline teineteisest eristada. Tuhkru jäljed on ümaramad kui mingil ning küünise jäljed on tugevamad ning need on rohkem kaardunud. Üksik jälg on 2,5-3,5 cm pikk ja ca 2,5 cm lai, hüpete vahe on 40-60 cm. Tuhkru jäljed võivad varieeruda lühikese aja jooksul märkimisväärselt, sest ta võib teha mõnemeetrise lõigu peale nii kaksik-, kolmik- kui ka nelikjälgi. 

Saarma puhul on jälgede määramine lihtsam: eesmine käpajälg on 6,5 cm pikk ja 5,5 cm lai, tagumine 8,5 cm pikk ja 6 cm lai. Lume peale jääb selgelt näha pikk ja lohisev saba jälg. Mõnikord jääaugust pinnale tulles võib näha lumes pikki kehakuivatamise vagusid, teisalt kipuvad saarmad lihtsalt lustides lumel-jääl oma torpeedokujulist keha libistama.