Ameerika ülikoolide teadlased näitasid, et sipelga alalõual asetsevad hambad on tehtud materjalist, milles on tihedalt kokku seotud üksikud tsingiaatomid. Kokku moodustab tsink hammaste massist enam kui kaheksa protsenti. 

Kuna uurimust vedanud Oregoni Ülikooli kaasprofessor Robert Schofieldi juhitud biofüüsikute meeskonnal ei õnnestunud sipelgate hammaste atomaarset struktuuri näha, siis tuli appi Vaikse ookeani riikliku loode labori materjaliteadlane Arun Devaray. Tema käsutuses oli spetsiaalne aatomite vaatlemiseks mõeldud mikroskoop, mis võimaldas näha sipelga hammastes olevate üksikute tsingiaatomite asetust.

Devaray sõnul oli üllatav, et tsink jaotus hambas ühtlaselt, sest varem arvas ta, et see koguneb kindlatesse piirkondadesse 

Teravahambulised loomakesed peavad kasutama 60 protsenti või isegi vähem sellest jõust, mida neil tuleks rakendada juhul, kui nende hambad oleks tehtud inimhammastele sarnasest materjalist. 

Väiksem jõukulu tähendab, et nende väikesed lihased saavad kasutada vähem energiat. Teadlaste sõnul seletavadki need eelised, miks sipelgatel, ämblikel, ussidel ja teistel väikestel organismidel on välja kujunenud märkimisväärselt teravad ja võimsad tööriistad. 

Tsingi lisamine tõstab sipelga hamba kõvadust sama palju, kui palju erinevad üksteisest plast ja alumiinium. Davaray lisas, et me saame looduselt õppida, kuidas muuta materjale tugevamaks ja vastupidavamaks. 

Uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports.