Paljude sipelgate vastsed elavad teatud arenguetapil kookonis ehk nukkuvad. Nüüd osutab uus uuring, et nukkuvad või muidu passiivses arenguetapis sipelgad eritavad toitvat vedelikku. Seda nii-öelda sipelgapiima tarbivad nii täiskasvanud kui ka vastseeas sipelgad, vahendab Nature News.

Nii nagu vastsündinud imetaja sõltub emapiimast, aitab äsja koorunud sipelgavastsel kasvada ja ellu jääda nukkude toitev eritis. Kui sipelgavalmikud ega -vastsed vedelikku ära ei tarbi, kipub see kuhjuma. Kuhjudes hakkavad selles paljunema seened ning nukud hukkuvad oma eritise sees.

Uuringu kaasautori ja Rockefelleri Ülikooli bioloogi Orli Sniri sõnul leidis tema töörühm vedeliku näol kolooniat ühendava mehhanismi. See seob erinevas arengujärgus sipelgad sidusaks tervikuks ehk nii-öelda superorganismiks.

Uuringuga mitte seotud Sorbonne'i Põhja-Pariisi Ülikooli etoloogi Patrizia d'Ettorre'i jaoks on väga üllatav, et keegi varem sipelgate nii-öelda piimaandi ei märganud. Nukke peeti seeni kasutuks, sest nad ei liigu iseseisvalt ega söö ning mõnel liigil ehitavad nad enda ümber kookoni. Nüüd selgus aga etoloogi sõnul, et nukudki panustavad oma ühiskonda.

Juua tuleb kohe

Orli Snir ja kolleegid jälgisid oma uuringus kloonseid röövsipelgaid (Ooceraea biroi). Erinevas arengujärgus sipelgaid peeti eraldi – nii said uurijad aimdust, mis neid tavalisel juhul kolooniana koos hoiab.

Ülejäänud sipelgatest eraldatud nukke jälgides märkasid teadlased oma üllatuseks, et putukate alakeha otstele ilmusid vedelikutilgad. Kui vedelikku liiga palju kogunes, uppusid nukud selle sisse ära. Kui vedelik eemaldati, jäid nukud ellu.

Töörühm süstis nukkudesse sinist toiduvärvi ja jälgis, kuhu värv lõpuks välja jõuab. Ilmnes, et täiskasvanud sipelgad joovad vedeliku ära kohe peale selle eritumist. Samuti kannavad nad oma vastseid nukkude juurde, et vatsedki võiks nii-öelda piima juua. See täendab, et eritis ei saa lõputult kuhjuda.

Teadlased analüüsisid eritise koostist ja leidsid, et see sisaldas 185 ainuomast valku. Ühtlasi leidus vedelikus üle 100 ainevahetussaaduse, sealhulgas aminohappeid, suhkruid ja vitamiine. Vedeliku koostis viitab, et see tuleneb kestumisvedelikest. Neid eritatakse siis, kui vastsed nukkumiseks oma välise kesta maha heidavad.

Evolutsiooniline tähtsus

Töörühm täheldas nii-öelda nukupiima sipelgate kõigi viie suurema alamsugukonna liikidel. See viitab, et vedelik võis olla oluline sipelgate ühiskondliku ülesehituse kujunemisel.

Uuringu autori ja Rockefelleri Ülikooli bioloogi Daniel Kronaueri sõnul arenes nukupiim välja kas veidi peale seda, kui sipelgad muutusid eusotsiaalseteks (seotud kooselu vorm, toim), või isegi enne seda, kui sipelgatest sai sotsiaalne liik.

Järgmiseks tahab töörühm uurida, kuidas mõjutab nukueritis valmikute ja vastsete käitumist ning talitlust. Kronaueri sõnul võib vedelikule ligipääsemisest sõltuda näiteks see, kas vastsest areneb välja sipelgakuninganna või tööline.

Uuringuga mitte seotud Ühendkuningriigi Ökoloogia- ja hüdroloogiakeskuse ökoloog Karsten Schönrogge ootaks aga veel üht uurimust. Teda huvitab, kas nukueritis on mingil moel kasulik ka soolestikumikroobidele, kes aitavad sipelgatel toitu seedida.

Teadustöö ilmus ajakirjas Nature.