"Juba aasta pärast esimest suuremat kollektiviseerimise lainet saadeti tudengid välipraktikale, et nad koguks kolhoosifolkloori," kirjeldab värske doktor Kaisa Langer olukorda 1940. aastate Eestis. Kolhoosiesimehi küsitlevad tudengid olid aga vaid üks paljudest muutustest, mille uus riigikord kaasa tõi.

Oma doktoritöös otsis Langer vastust küsimusele, kuidas uurida rahvakultuuri värskelt okupeeritud riigis, nagu seda oli Eesti alates 1944. aastast. Ta vaatas selleks läbi Eestis aastatel 1944–1956 kogutud ja arhiveeritud rahvaluule. Samuti tutvus ta toona rahvaluulega tegelenud asutuste protokollide, tööplaanide ja aruannetega ning võttis arvesse ka omaaegseid rahvaluule teemal avaldatud materjale.

Orjarahva kujund sobis

Nõukogude võim tõi Eesti rahvaluuleteadusesse mitut laadi muutusi. Esiteks sai Kaisa Langeri sõnul rääkida institutsionaalsetest muutustest. "Varasemast Eesti rahvaluule arhiivist sai Nõukogude korra tingimustes Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond," toob ta näite. Tartu Ülikoolist sai Tartu Riiklik Ülikool, kus ühel hetkel ühendati omavahel kirjanduse ja rahvaluule kateedrid, sest Nõukogude ajal vaadeldi rahvaluulet kirjanduse alaliigina. Kolmandaks loodi Keele ja Kirjanduse Instituut, kus asus tööle oma rahvaluulesektor.

Uus aeg tõi ka uued uurimismeetodid. "Kui varem koguti üksinda või paarikaupa, siis nõukogude ajal toimus kogumistöö kollektiivselt," selgitab Langer. Nõukogude kollektiivse ideoloogiaga sobisid kokku suured ekspeditsioonid, kus erinevate asutuste inimesed sõitsid üheskoos pärimust koguma.

"Suur muutus oli muidugi seegi, et kogu eelnevalt tehtud töö tuli ümber hinnata, et see sobiks nõukogude ideoloogiaga," lisab värske doktor. See väljendus näiteks rahvaluulekogude tsenseerimises. "Kõik varasemad kogud vaadati läbi, et selgeks teha ega seal pole midagi nõukogudevastast," ütleb Langer.

Folkloristidel tuli ümber hinnata ka oma varasemad kirjutised. Vähemasti tuli näidata, et need sobivad nõukogude ideoloogiaga. Langeri sõnul aitas siinkohal kaasa tõsiasi, et Eestis olid rahvustevahelised ühiskondlikud piirid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses üsna muutumatud. "Eestlased olid samal ajal ka Eestis töötav rahvas," sõnab ta. Seetõttu oli võimalik nõukogude perioodil rääkida eesti rahvaluulest kui töötava rahva pärimusest. "Eestlased olid enamasti madalama sotsiaalse staatusega ja kõrgem sotsiaalne staatus tähendas varasemal perioodil tihti saksastumist," täpsustab uurija.

Peale sõda tuli teadlastel muutustega kohaneda tahes-tahtmata, sest kõik uurijad teadsid Langeri sõnul, et mittekohanemine tähendaks repressioone. "Oli ka folkloriste, kes olid arreteeritud ega saanud oma tööd jätkata. Sellises õhkkonnas pidid ülejäänud siiski oma tööd jätkama," ütleb ta.

"Kolhoosi rahvaluule"

"Kõik teadustööd pidid aitama kaasa sellele, et üles ehitada sotsialistlikku ühiskonnakorda," märgib Kaisa Langer 1940. aastatel nii folkloristikale kui ka kogu teadusele seatud ootuste kohta. Näiteks pidi üleliidulisel konverentsil peetud ettekandes tsiteerima marksismi-leninismi klassikuid, Stalinit ja nõukogude folkloriste. "Nende töödega pidi olema kursis ja need pidid saama üheks töö aluseks," selgitab Langer. Samuti oli oluline näidata rahvaluule ühiskondlikke aspekte ja tõestada, et Eesti teadus on osa Nõukogude Liidu teadusest.

Uurija sõnul Eesti teadlased vähemalt püüdsid uutele mängureeglitele vastata. "Näiteks kui oodati, et eesti folkloristid koguksid nõukogude rahvaluulet, siis saadetigi inimesed kolhoosidesse rahvaluulet koguma," ütleb ta. Ehkki mõne üksiku aastaga ei saanud nõukogude eluolu kiitvat rahvaluulet kuigi palju tekkida, siis midagi ekspeditsioonidele saadetud tudengid Langeri sõnul ikkagi leidsid. "Need mõned leiud esitati siis kontekstis, nagu need esindaksid kogu Eesti töötava rahva kultuuri, näidates justkui, et Eestis on tõesti kõik samamoodi nagu mujal Nõukogude Liidus," selgitab ta.

1945. aastal kogutud "vanasõna": "Ei ole võrsunud võimsamad, ei ole sündinud suuremad, ei ole kasvanud kangemad, ei ole ka tõusnud targemad, kui on meie suure kodumaa suur juht Sm. Stalin" RKM I 1, 681 (1)

Ühtlasi üritasid toonased folkloristid koguda rahvaluulet kas Suure isamaasõja veteranidelt või tööstustöölistelt. "Probleem oli selles, et oli tõesti raske leida sellist nõukogude rahvaluulet, mis nendel teemadel räägiks, ja mis neil teemadel positiivset räägiks," osutab Langer. Olukorda ei teinud lihtsamaks ka nõukogude folkloorile esitatud nõue, et lisaks ideoloogiliselt sobivale sisule pidi see olema ka Nõukogude korda heas valguses näitava tooniga.

Nii polnudki midagi parata, et folkloristidel õnnestus talletada vaid üksikud sobivad rahvaluulenäited. "Arhiivikogudes märgiti nende juurde näiteks "kolhoosi rahvaluule"," kirjeldab Langer. "Kui aga neid tekste vaadata, siis ega seal väga palju rahvaluulet pole. Pigem on seal olustikukirjeldused." Vähemalt aruannetes said toonased uurijad ometi näidata, et olid nii ja nii palju lehekülgi sobivat materjali kogunud. 

Katkend uuest kolhoosist rääkinud laulust, mida kolhoosipidudel ette kanti:
Sööni valss
Möödas vaevalt aasta,
mis meid kokku tõi
Üksiktalupoegadest
võimas kolhoos siis sai,
KKI 12, 415/8 (1)

Langer nimetab toimunut retooriliseks mänguks. "Üritati näidata, et midagi on tehtud, aga sisulised muutused nii suured ei olnud," märgib ta. Eespool mainitud kolhoosifolkloori koguvate tudengite märkmetest selgub, et pigem huvitas neidki klassikaline rahvaluule. "Nad rõõmustasid, kui ette jäi mõni hea väike küla, kus sai vanu inimesi intervjueerida. Ega nad ei tahtnud üldse minna kolhoosiesimeeste juurde ja küsida ideoloogiliselt sobivaid küsimusi," ütleb Langer.

Stalin on kullane kuningas?

Kaisa Langeri sõnul läksid vene uurijad isegi nii kaugele, et aitasid nõukogude pärimuse tekkele siin-seal kaasa. "Vene folkloristid soovitasid, et uurija võiks rahvaluule esitajaid juhendada ja õpetada," ütleb ta, kuid lisab, et Eestis seda põhimõtteliselt ei tehtud. Siitmailt on teada vaid mõned näited, kus uurija laulis inimestega koos ja kirjutas hiljem, et linna- ja maarahvaluule said kokku. 

Koolinoorest harrastusluuletaja kiitus komnoortele (katkend):
Kaunis on sõna – komnoored,
Kõikjal seda kuuled sa!
Sellest laulavad orud ja voored,
sellest hõiskavad metsad ja maa.
Kõik kauniks loob komnoor,
ja muudab ümber ka looduse väed.
Kauniks kodumaa muuta ta suudab,
Komnoorel võimsad on käed.
Komnoortel on eesmärk kindel,
Mille poole püüavad nad:
Jääda võitjaks rahurindel,
Kommunismile viia me maa!
KKI 17, 165/6 (3)

"Rohkem esines inimeste harimist," märgib Langer. "Folkloristidel olid brošüürid kaasas, millega tutvustada inimestele nõukogude ideoloogiat, et nad sobilikumaid tekste saaksid luua." Mure seisnes selles, et ehkki näiteks mõned setu laulikud lõid laule Lenini ja Stalini ülistuseks, kasutasid nad väljendeid, mis Nõukogude maailmapildiga ei sobinud. 

Näide Seto improvisatsioonist rukkilõikuse ajal 1951. aastal:
Anname naks teno
Taalinilla, linnu teno Leeninille!
Sai sis kik kokko kulla naasõ
viirdü-ks kokko velenaasõ.
Üteh iks hüä tüüd tetä,
hulgaga-ks hüa kokko panna,
lätt õks tüü joudsahe,
edenes tüü edesi.
KKI 17, 491 (29)

"Kui laulus kiideti, et Stalin on kullane kuningas, siis Nõukogude Liidus polnud kuningaid. See ei sobinud," toob uurija näite. Ehkki oma märkmetes ütlevad toonased folkloristid, et püüdsid rahvast ideoloogilistes küsimustes harida, on Langeri sõnul praegu raske öelda, kui palju nad seda päriselt tegid. 

Ettevaatlik joon põlistus

Peale Stalini surma saabus ideoloogiline pingelõdvendus ja nõukogude rahvaluulet varasema innuga enam edasi ei otsitud. Ühest küljest said folkloristid Kaisa Langeri sõnul nüüd uurida endale huvipakkuvaid teemasid. "Samal ajal pidid neid huvitavad asjad, olgu siis talupojakultuuri teemad, ikkagi sobituma Nõukogude maailmapildiga," möönab ta.

Näiteks huvitas rahvaluuleuurijaid enne sõda kaasaegne pärimus. Langer oletab, et nad oleksid tahtnud oma aja elavat pärimust edasi uurida ka peale sõda. "Kuna aga nõukogude perioodil tähendas kaasaegne rahvaluule nõukogude folkloori uurimist, mindi edasi klassikalise talupojakultuuri uurimisega," ütleb ta.

Toonased folkloristid valisid talupojakultuurist välja oma varasemate huvidega haakuvad teemad ja kapseldusid turvaliselt nendesse. "Ei otsustatud midagi täiesti uuenduslikku teha, vaid pigem valitigi näiteks mõned suured tekstikogumikud mahukaks aastatepikkuseks projektiks," toob Langer välja. Näiteks otsustasid uurijad toona koguda ja välja anda Kalevipoja muistendeid.

Kas sõjajärgsete folkloristide kogemusest oleks midagi õppida ka tänapäeva uurijatel? Langeri sõnul tasub nüüdsetel teadlastel mõelda just ideoloogiale uurimisotsuste taga. "Ei ole võimalik midagi uurida ilma ideoloogiliste mõjudeta," märgib ta. Riikides, nagu Stalini-Venemaa või Natsi-Saksamaa on uurijatele ettenähtud ideoloogiline valik selge. "Tänapäeval on meil demokraatlikus ühiskonnas suur eelis. Me saame refleksiivselt oma valikute taustast mõelda ja ennast selles osas positsioneerida," sõnab Langer.

Kaisa Langer kaitses folkloristika erialal doktoritöö "Estonian folklore collections in the context of Late Stalinist folkloristics" ("Eesti rahvaluulekogud hilisstalinistliku folkloristika kontekstis") 27. augustil Tartu Ülikoolis.