"Ma ütleks, et Mongoolia kultuur on vähemalt viimase viie aasta jooksul hakanud rohkelt rahvusvahelist tähelepanu pälvima," märgib Alevtina Solovyeva. Ta vaatles oma doktoriväitekirjas, kuidas on käinud Mongoolia käsi peale Nõukogude perioodi lõppu. Sealjuures huvitas Solovyevat, millist rolli mängivad traditsioonilise rahvakultuuri sümbolid Mongoolia rahvuslikus liikumises ja kuidas esitleb riik end ülejäänud maailmale.

Turismi ja traditsiooni sümbioos

Tänapäevane Mongoolia on Alevtina Solovyeva sõnul avatud riik, kus sajanditevanused traditsioonid elavad Lääne mõjude kõrval selgelt edasi. "Mõned ühiskondlikud institutsioonid, aga ka mongoollastele ainuomased arusaamad inimesest, inimhingest, seostest põlvkondade ning inimese ja looduse vahel ulatuvad tagasi vähemalt 12. sajandisse," sõnab ta. Kuigi traditsioonid on endiselt alles, muutuvad ja kohanevad need uue aja tingimustega.

Nii kaunistavad linna kolivad kohalikud oma korterilae traditsioonilise jurta (elamu, toim) lage meenutavate kaitsvate sümbolmaalingutega. Mongoolia kõrgmoe disainerid aga ammutavad šamaanirüüdest ainest tervete rõivakomplektide loomiseks. "Niisiis sümbolid ühes oma semantilise tähendusega muutuvad ehtsast objektist teiseks ülekantud objektiks. Seda kohtab palju," ütleb Solovyeva.

Veel enam, just viimastel aastatel on riik end teadlikult maailmas turundama hakanud, kasutades silte nagu "vabaduse maa" ja "muistne nomaaditarkus". "Vabaduse maal" võib Solovyeva sõnul olla mitu tähendust, ent eeskätt viitab see Mongoolia loodusmaastikele. "Mongoolias on piirkondi, mis on üsna inimtühjad, aga kus on puutumatu loodus. Riik püüab seda säilitada," märgib ta. 

"Nomaaditarkus" ja šamanism meelitavad ligi new age'i viljelejaid või muidu vaimsetel otsingutel lääne inimesi. "Kui Mongoolias elasin, tuli sinna palju lääne inimesi õppima šamanismi kohta just praktilisel moel, minnes näiteks mõne šamaani või laama õpilaseks," meenutab Solovyeva. Teiseks meelitab Mongoolia turiste ligi niinimetatud energiapaikadega ehk kohtadega, kust rituaalide abil elujõudu ammutada. Uurija sõnul on see uus nähtus, kus Mongoolia rahvausund ja kohapärimus saavad kokku budismi ja lääneliku new age'iga. 

Samas on just energiapaik hea näide juhtumist, kus turistidele mõeldud praktika lööb laineid ka kohalike seas. "Näiteks Lõuna-Mongoolia energiapaigas Saishandis käisid algul lamamas ja rituaale tegemas rohkem välismaalased, aga mõne aastaga hakkas üha rohkem tulema ka erinevatest piirkondadest kohalikke," kirjeldab Solovyeva.

Mongoolia eneseturundus ei piirdu pelgalt uusvaimsete praktikatega, vaid rahvusliku imago vankri ette on rakendatud teisedki kohalikud sümbolid, nagu Tšingis-khaan, šamanism, rahvausund ja kohapärimuse vaimolendid. Solovyeva sõnul leiab neid sümboleid ühes rahvapillide ja tradistioonilste laulmisviisidega ka Mongoolia bändide loomingust. "Bändid esindavad korraga nii iseennast kui ka Mongoolia traditsioone," selgitab ta. Kõigele krooniks on Mongoolia haridusministeeriumil eraldi fond, millega rahastada Mongoolia-uuringuid kogu maailmas.

Hoogsale enesebrändingule vaatamata ei saa Solovyeva sõnul väita, et mongoollased üksnes turistide nimel oma kultuuri viljeleks. "Traditsioonid on elavad ja mõeldud kohalikele inimestele. Turistid lihtsalt osalevad neis," sõnab ta. Nagu tõestas ka näide mongollastele armsaks saanud energiapaigast, pole Mongoolias turistidele ja kohalikele mõeldud praktikate vahel uurija sõnul nüüdseks jäika piiri.

Vastuoluline lähiminevik

Alevtina Solovyeva sõnul on Mongoolia sotsialismikogemus samamoodi traumeeriv nagu teistel endistel idabloki riikidel. Riik elas üle nii kultuurirevolutsiooni, survestamised, tagakiusamised, ususpetsialistide tapmised ja sundkollektiviseerimise. "Inimesed mäletavad seda siiani ja pea igas peres oli keegi, keda kiusati taga või kes põgenes," ütleb Solovyeva. 

Samas ei meenutata Mongoolias kõike Nõukogude ajaga seonduvat halvas valguses. "Keskajal olid nad ju suured sõdalased ja vallutajad, kellel oli suurim impeerium Euroopa ja Aasia vahel," selgitab uurija. Siis aga riik lagunes ja hajus mitme suure naabri vahel laiali. Solovyeva sõnul olid Mongoolia iseseisva riigina sajandeid kadunud. "Vaatamata sellele, et revolutsioon oli dramaatiline, oli see Mongoolia jaoks viis omariiklus taastada," tõdeb ta. Nii saigi Mongooliast 1920. aastatel liiduvabariik, mis kuulus küll idablokki, ent oli varasema ajaga võrreldes iseseisev.

"Mineviku mõtestamine on tänapäeval keeruline, sest loomulikult tahab ühiskond ühest küljest sellest eemalduda," arutleb Solovyeva. "Teisest küljest on revolutsionäärid nagu Khorloogiin Choibalsan ja Damdin Sükhbaatar mõne radikaalsema rahvuslaste rühma või ideoloogia silmis kangelased."

Viimasest leidub värske doktori sõnul kurioosseid näiteid. Näiteks otsustas üks oma radikaalsete vaadete poolest tuntud Mongoolia kloostriülem püstitada revolutsionäär Sükhbaatari auks oma kloostrisse ausamba. "Nüüd on siis kloostri territooriumil suure revolutsionääri kuju," muigab Solovyeva. "Ehkki juhtum on ainulaadne, peegeldab see arusaamist toonasele perioodile antud vastakatest hinnangutest."

Ühtlasi on paljude perede elu sotsialistliku režiimi kokkuvarisemise järel keerulisemaks läinud. Solovyeva sõnul andsid neile ühest küljest löögi majanduse ja ühiskonna ümberkorraldused, teisest küljest kimbutasid maainimesi kehvad põllumajandusaastad. Nii kolis üha rohkem inimesi maalt linna, mis põhjustab Mongoolias endiselt palju ühiskondlikke probleeme ja hoiab elus sovetiaja nostalgiat. "Üldiselt üritavad inimesed siiski end sellest ajaperioodist distantseerida ning uut tulevikku ja olevikku ehitada. Traditsioon on siin üks võtmekohti," ütleb uurija.

Alevtina Solovyeva kaitses folkloristika erialal doktoritöö "Reawakening Spirits in Post-Socialist Mongolia: Vernacular Theories and Practices" 7. mail Tartu Ülikoolis.