"Kolhoosikeskuse põhimõte oli selles, et kuhugi tuli majutada kolhoosi juhtkond. Neil pidid olema kontori- ja koosolekuruumid, kus koos käia," ütleb Eesti kunstiakadeemia doktorant ja muinsuskaitseameti nõunik Laura Ingerpuu. Hiljem lisandusid kolhoosikeskustele rahvamaja funktsioonid, nagu teatri- ja kinonäitamise võimalused, mõni kord ka söökla ning hoiukassa, mistap hakati neid kutsuma kontor-klubideks.

Kolhoosikorra lõppedes kujunes endiste kolhoosi- ja sovhoosikeskuste saatus erinevaks: mõni läks kohaliku omavalitsuse, mõni eraomaniku kätesse. Oma uues artiklis kirjeldabki Ingerpuu endiste keskuste olukorda Eestis, Lätis ja Leedus ning arutleb, kuidas mõjutab nende säilimist maapiirkondade tühjaksvool.

Tüüpprojektist eputava musklinäitamiseni

"1950. aastatel paigutati kolhoosi juhtkond sisuliselt kuhu iganes, näiteks vanasse talumajja või mõisa peahoonesse," kirjeldab Laura Ingerpuu. Sõjajärgsel kümnendil kerkisid Baltimaades siiski ka esimesed just selleks otstarbeks ehitatud hooned. Nõo sovhoosikeskuse näitel olid need doktorandi sõnul arhitektuuri poolest tagasihoidlikud viilkatusega majakesed.

Kui kolhoose ja sovhoose looma hakati, oli neid algul Eestis üle  3000. "Põhimõtteliselt iga kaks väikest talu panid ennast kokku ja olidki kolhoos," muigab Ingerpuu. Aegamööda selgus, et süsteem niimoodi ei toimi ja ühinemiste järel jäi Eestisse alles umbes paarsada kolhoosi ning veel sama palju sovhoose.

Mida jõukamaks kolhoosid said ja suuremaks paisusid, seda suuremaid ruume vajas nende kasvav juhtkond. Kontor-klubide ehitamine sai Ingerpuu sõnul alles siis õige hoo sisse. Nagu öeldud, pidid majas kindlasti olema kontoriruumid ja suur saal üldkoosolekuteks. "Samas toimis ta kohaliku rahva- või kultuurimajana," selgitab doktorant: "See oli kõikidele piirkonna elanikele mõeldud avalik ruum kus toimusid teatrietendused, kus võib-olla oli olemas kinonäitamise atribuutika ja võib-olla sai saali kasutada spordiüritusteks või tantsuvõistlusteks."

Kuna ehitusmaterjale oli keeruline saada, kavandati Ingerpuu sõnul kolhoosikeskused eos võimalikult suurteks, et sinna vajadusel erinevaid funktsioone ära mahutada. Nii leiduski vastavalt kolhoosi võimalustele ja vajadustele kontor-klubides hoiukassasid, juuksuripunkte ja sööklaid.

"Leedus ma seda ei näinud ja Eestis ka ametlikke näiteid ei tea, aga Lätis oli kolhoosikeskustesse seatud sisse kas eraldi ruumis või peasaali nurgas midagi altarisarnast," märgib doktorant. Kiriklikud laulatused olid toona keelatud ja inimesi pandigi paari kolhoosi keskushoones, mis oli kujundatud Õnnepalee stiilis pulmaruumiks.

Kuigi Ingerpuu doktoritöö keskendub eeskätt Eesti kolhoosikeskustele ning Läti ja Leedu näiteid vaatleb vaid võrdluseks, näeb ta kolme riigi arhitektuuristiilides selgeid eripärasid. Leedu kontor-klubid on tema sõnul pigem tagasihoidlikud nõukogude modernismile omaselt nelja seina ja lamekatusega karpmajad. "Eestis oli kolhoosikeskus ilmselge enesenäitamine," võrdleb ta. Kolhoos sai kuulutada oma jõukust, tellides parima arhitekti ja näidates tema tööga oma mõjuvõimu piirkonnas.

"Läti puhul on sama tendents, et sellega püüti esineda ja eputada, aga seal jõudis see aeg kohale natuke hiljem," sõnab Ingerpuu. Kui Eesti kolhoosikeskused kuuluvad stiililt pigem nõukogude modernismi, siis Lätis läks suurem ehitustegevus lahti just postmodernismi ajal. "Seal on viilkatused, sambakesed ja natuke naljakas arhitektuur tänapäeva mõistes, aga kolhoosikeskustel hakati seda palju kasutama," kirjeldab doktorant. Kõik mastaapseks kavandatud keskused ei saanudki enne kolhoosiaja lõppu valmis ja nii kohtab Ingerpuu sõnul praegugi Läti maapiirkondades keset põldu pooleli jäänud hiidehitisi.

Kurioosseima näite leiab Lätist Leedu piiri lähedasest Kalni külast, mille kolhoosi esimehel oli Ingerpuu sõnul rahva armastuse kõrval ka hea ärivaist. "Tema suutis Riiast nii suured rahad oma kolhoosi kokku rääkida, et pani kogu piirkonna õitsema," kirjeldab ta. Õitseng peegeldus doktorandi sõnul ka võimsas kolhoosikeskuses, mille seinad olid harukordselt kaetud anodeeritud alumiiniumiga, mille ette rajati mõisa peahoone esist auringi meenutav munakivisillutisega ringtee, ning kuhu sisse ehitati diskoteek ja pöördlavaga saal.

Üleminekuaja nõiaring

Tänapäeval on Baltikumi endiste kolhoosi- ja sovhoosikeskuste saatus Laura Ingerpuu sõnul erinev. "Minu valikusse sattus nii täielikke varemeid kui ka väga heas kasutuses olevaid ehitisi," võrdleb ta. Kurvemal juhul seisavad tühjaks jäänud keskused Eestis metsa vahel suletuna ja lagastatuna. Selliseid leidub doktorandi sõnul Lätis ja Leeduski, sest nõukogude arhitektuuripärandit on seal väga palju ja selle mahavõtmisest rääkides mõeldakse pigem tootmishoonetele ja lautadele.

Kõigis kolmes riigis sõltub kontor-klubi käekäik enim kinnistu omanikust. "Kui hoone on omavalitsuse kasutada, on suurem tõenäosus, et see on säilinud või mingilgi kujul kasutuses," ütleb Ingerpuu. Balti keskushoonete näitel võib hoonel olla mitmeid avalikke asutusi majutav funktsioon, näiteks võib seal tegutseda vallavalitsus, politseijaoskond, raamatukogu või on sellest taas saanud kultuurimaja. Kui aga keskusehoone on läinud erakätesse, pole eraomanik sellele tihtipeale kasutust leidnud.

"Probleem on just nimelt maapiirkond ja asukoht. Kahanevas ja vananevas maapiirkonnas, väikeses asulas pole selliste massiivsete ehitistega lihtsalt midagi peale hakata," osutab Ingerpuu. Nii juhtubki, nagu Tsooru kolhoosikeskuse näites, et hoone käib eraomanike vahel käest kätte ja jääb lõpuks tühjaks.

"Tsooru kolhoosikeskus oli omal ajal superuhke ehitis, mida arhitektuuritudengeid vaatama toodi – täiesti enneolematu pärl kusagil kaugel-kaugel Võrumaal," kirjeldab doktorant. Kui keskus 1990. aastatel erakätesse läks, kukkus omanikul läbi katse teha sellest vanadekodu. Omanik müüs hoone ära tundmatule Briti kommunikatsioonifirmale, kelle plaanidest Ingerpuul selgust saada ei õnnestunud, kuna firmaga ei olnud võimalik kontakti saada. Nii seisabki keskus tema sõnul tühjalt ja laguneb.

Üleminek kolhoosikorralt vabaturumajandusele mõjutas maapiirkondade arengut Ingerpuu sõnul Leedus küll veidi rahulikumalt, kuid Eestis ja Lätis järsult. "See tähendas, et endistel kolhoositöötajatel polnud enam maal tööd teha. Nad lahkusid tööotsingul linnadesse, jäid lihtsalt töötuks või hakkasid juhutöid tegema," loetleb ta. Vaatamata sellele, et 1990. aastate maaelu kriisi sai mööda, jätkus järk-järguline maa-piirkondade ja väikeasulate kahanemine ning perifeeriaks muutumine. See on Ingerpuu sõnul avaldanud olulist mõju sealsele ehituskeskkonnale ning ka keskusehoonete säilimisele.

Koos elanikkonna vähenemisega kadusid ka paljud töökohad. Seejärel hakati järjepanu sulgema avalikke asutusi nagu postkontoreid, pangakontoreid ning lõpuks ka koole ja lasteaedu, mistõttu jäid kasutusest välja paljud hooned. "Tühjaks jäänud ehitised muudavad asula või maapiirkonna kõledaks ja nukraks, mis väheneb elanike soovi panustada oma kodukoha arengusse ning tõukab ettevõtlikumaid inimesi lahkuma," seletab doktorant.

Koroona-aeg näitas samas, et elu võib maapiirkondadesse ajapikku tagasi valguda. "Kui sealsed hooned on siis pikka aega olnud suletud, vaadatakse, et need on juba nii halvas seisukorras, et mis neist enam muud, kui lammutada," tõdeb Ingerpuu. Tegu on tema hinnangul suletud nõiaringiga, kus kasutusest väljas hooned lagunevad, aga nende uut kasutuselevõttu saavutada on väga raske.

Kolhoosikeskusest wifiga kontoriks?

Kuigi võluvitsa maapiirkondade arhitektuuripärandi päästmiseks Laura Ingerpuul pakkuda pole, toob ta siiski välja asjaolud, mis võivad sellele kaasa aidata. Esiteks loeb kontor-klubi asukoht tõmbekeskuste suhtes.

"Mida perifeersemas asulas hoone asub, seda tõenäolisemalt on selle taaskasutamine väga keeruline," ütleb ta. Kuna ääremail vajab lahendamist palju laiem ühiskondlik küsimus  piirkonna perifeeriaks muutumisest ja kahanemisest, pole seal hoonete saatusega sageli enam midagi teha. Linnalähedastes kolhoosikeskustes võib taastamisplaan doktorandi sõnul aga lihtsamini läbi minna.

Teiseks loeb kolhoosikeskuse omanik. "Aeg on näidanud, et eraomandis ei ole keskushooned paljuski taaskasutust leidnud. Tõsi, leidub ka häid näiteid nagu endine Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone," märgib ta. Saku valda ja seega Tallinna lähedusse jääva hoone mõlemal senisel eraomanikul on õnnestunud peahoonet majutusasutusena edukalt kasutuses hoida.

"Number üks on muidugi kogukonna enda tugevus," ütleb Ingerpuu. Läbi erinevate ajastute kokku hoidnud ja hästi toiminud tugevate juurtega asulas on inimesed tõenäoliselt huvitatud oma piirkonna hoonete säilitamisest. Tsooru on tema sõnul aga näide välistööjõu najal rajatud kolhoosist, kus identiteeditunnet seoses keskusehoonega kunagi ei tekkinudki.

Seost keskusehoonete säilimise ja kasutuses hoidmise ja kogukonna tugevuse vahel nägi Ingerpuu ka Lätis ja Leedus. Kahanevate ja kiratsevate maa-asulate ja -piirkondade kogukondade elavdamiseks ja hoonete taaskasutamiseks on Baltikumis rakendatud mitmeid riiklikke ja Euroopa Liidu programme, kuid ka nende mõju ei pruugi jääda kestma. Näiteks Leedus, Balninkai külas restaureeriti endine kolhoosi keskusehoone Euroopa Liidu projektirahadega kultuurimajaks. "Seal aga täheldati täpselt sama, et kogukond ei olnud siiski piisavalt tugev, ning nii kui projekt lõppes ja rahad otsa said, hakkas asi hääbuma," märgib doktorant.

Kuigi suhtumine nõukogude aja pärandisse vajab tema sõnul ikka veel ühiskonnas läbi arutamist ja näiteks Vabaõhumuuseum sai kolhoosielamu ekspositsiooni avamise järel pahameelelaviini osaks, võivad toonased hooned neis päriselt tegutsenud inimestele armsad olla. "Kui kolhoosikeskus ongi olnud juba algusest peale asula identiteedi looja, siis identiteeditunne selle majaga seoses võib paljuski olla säilinud," arutleb Ingerpuu.

Näiteks sõdis vallavalitsus Saaremaal Lümanda sovhoosikeskuse muinsuskaitse alla võtmise vastu, põhjendades, et maja on liiga suur ja kasutu ning tuleks lammutada. "Siis aktiveerus järsku kohalik elanikkond, kes ütles, et see on väga tore maja ja see peab alles jääma," meenutab doktorant. Kohalike jaoks oli endine sovhoosi kontor-klubi oluline osa nende identiteedist. "Lõpptulemusena hoone tehti korda ja vahepeal isegi plaaniti seda laiendada," kirjeldab Ingerpuu vallavalitsuse meelemuutust.

Ajal, mil inimesed koroonapandeemia tuules maale kolivad või kaugtööd teevad, näeb Ingerpuu endistes kontor-klubides uut võimalust. "Miks mitte kasutada neid samu hooneid uuesti multifunktsionaalsete hoonetena, kus on võimalik minna näiteks tasuta wifi-ühendusega internetti või üürida endale kontoriruumi?" pakub ta.

Teiseks märgib doktorant veelkord, et vana hoonet võiks kasutada noortekeskusena. "Noored on kogukonna hing ja alustala. Minu meelest on oluline, et nemad seoks oma identiteedi selle majaga juba väikesest peale," ütleb ta. Eeskujuna nimetab ta endist Pääskülas asuvat nõukogudeaegset kinohoonet Tallinnas, kus kinosaalist on saanud rulapark.

Lõpeks osutab ta, et tegu on reeglina asulasüdamesse kavandatud hoonega, mille kasutussevõtt elavdaks kogu asulat. "Ei tohi ka ära unustada, et valdavalt on need Eesti arhitektide enda kujundatud ja kohati nende tippteosed. See annab neile tohutu väärtuse. See on ikkagi Eesti kultuuripärand," sõnab ta.

Laura Ingerpuu kirjutab oma doktoritööst artiklis "Threats and opportunities to Baltic socialist architecture in rural decline: the case of collective farm centers" ajakirjas Journal of Baltic Studies.