Leidja ei pea kaardimaterjali ära andma, maa-ameti ruumiandmete osakonna nõunik Olev Veskimäe sõnul on kõige olulisem kaardid ära digiteerida ning avalikult kättesaadavaks teha. Originaali saab leidja soovi korral endale jätta.

"Kui inimene soovib seda materjali oma erakogus hoida, siis pole meil alust seda võõrandada. Avalik huvi saab rahuldatud, kui kaart digiteeritud ja info käes," julgustab Veskimäe inimesi oma leidudega lagedale tulema.

"Ka poliitiliselt tundlikku kaardimaterjali pole põhjust varjus hoida: see on meie ajalugu, see on meie ühine minevik. Kõige hullem on, kui inimene ei anna oma leiust teada ja kaardid kas visatakse minema või hävivad näiteks mõne tulekahju käigus," toob Veskimäe välja.

Fotoplaanid spioonide ja riigiaparaadi käes

Ka äsja eramaja pööningult leitud fotoplaanid kannavad ajaloolist taaka. Need on loodud aastail 1947–1948, mil vastkehtestatud Nõukogude võim kiiresti ja põhjalikult Eestimaad kaardistas.

Üleminek plaanimajanduse taktikepi alla ning kolhooside ja sovhooside loomine oli sõjas kannatanud põllumajandusele šokk. Võib arvata, et lisaks tootmistegevuse planeerimisele võidi leitud sääraseid kaarte kasutada ka repressioonide planeerimisel. Märtsiküüditamine seisis nende kaartide loomise ajal veel ees.

Fotoplaanide loomine hakkas intensiivistuma just nimelt Teise maailmasõja ajal ning pärast sõja lõppu sellega jätkati. Fotoplaanide valmimise meetod on iseenesest lihtne: kõigepealt sõidetakse maastikust lennukiga üle ning tehakse aerofotod. Seejärel antakse materjal inimesele, kes maastikul kulgedes hakkab sinna peale detaile lisama ning fotol näha olevat lahti kirjutama: kus on kaev, kus kool, kus kirik.

"Foto anti kaardistajale pihku, kes välitöö käigus dešifreeris seda, mida nägi: põllud, veekogud, ehitised ja nii edasi. Vastavalt juhendile joonistas foto peale ja sellega saavutas teoreetilise täpsuse ning fotole tekkis selline kaardikiht, nagu oleme harjunud nägema," kirjeldab Veskimäe.

Äsja eramaja pööningult leitud materjalil kujutatud maastike kohta varem tollest ajast fotoplaane polnud, seega tegemist on olulise täiendusega nii kaardikogu kui seniste teadmiste osas. Leidjate palvel leiukohta ega kaartidel kujutatud maa-ala hetkel ei täpsustata, küll aga on Veskimäe sõnul võimalik värske avastusega tutvuda niipea, kui materjal digiteeritud ja maa-ameti kodulehele üles laetud. Nende töödega saadakse tema hinnangul valmis aastavahetuse paiku.

"Skanner, millega taolist materjali digiteerime, on tarvis just sellele konkreetsele formaadile vastavalt konstrueerida ning üles panna. Ainult nii saab tagada geomeetrilise täpsuse, mis muu visuaalse materjali nagu näiteks plakatite puhul alati nii oluline pole, meie valdkonnas aga küll," tutvustab Veskimäe järgmist etappi.

Mida Nõukogude kaardid meile ei rääkinud

Kui Nõukogude Liidu võimuorganite tarbeks koostatud kaardid olid detailsed ja kõnekad, siis avalikuks kasutamiseks mõeldud kaardimaterjali kohta sama öelda ei saa. Käibetõeks on kujunenud seisukoht, et need lausa valetasid eesmärgiga võimaliku vaenlase õõnestus- või ründetegevust takistada.

Olev Veskimäe sõnul oli tavaline praktika, et strateegiliselt olulised paigad olid kaartidel kujutatud millegi muuna. Näiteks võis lennuvälja asemel laiutada hoopis pioneerilaager. Otsest rannajoone või pinnavormide moonutamist ta aga siiski üldlevinuks ei pea.

"Pigem võib öelda, et detailsed materjalid olid ametkondlikuks kasutamiseks ja lihtrahva kätte anti üsnagi üldised turismikaardid. Hirmsaid moonutusi neis tegelikult polnud ja tehtud muudatuste taga oli oma loogika," leiab Veskimäe. Ta lisab ka, et külma sõja intensiivistudes kadusid kaartidelt ära koordinaadid. Uutele neid ei lisatud ja vanadelt kraabiti maha.

Ka kaartide koostajaid endid püüti hoida võimalikult suures teadmatuses, mistõttu neile anti ülesandeid pigem väikeste piirkondade kaupa eri piirkondades. "Kui kaardistada näiteks ainult mõni ruutkilomeeter korraga ja siis hoopis teise kohta minna ja seal järgmine ala ette võtta, ei teki ka kaardistajal endal vaimusilmas mingit suuremat pilti," kirjeldab Veskimäe toonaste võimude taktikat.

Andrese ja Pearu vaidlus oleks maa-ametis jäänud vaid novelliks

"Veel 15 aastat tagasi kippusid inimesed vaidluste puhul enesekindlalt luiskama ja rääkima muinasjutte sellest, kuidas mingi tee "on alati selline olnud" või siis vastupidi, et "mingit teed pole siin kunagi olnud". Nüüd on sellistel valedel väga lühikesed jalad," muigab Veskimäe.

Vastavalt Euroopa Liidu ruumiandmete infrastruktuuri direktiivile (INSPIRE) on riigi raha eest koostatud andmestik ning kaardimaterjal tehtud kõigile kättesaadavaks.

Maa-ameti geoportaali kasutavad nii eraisikud, kes oma maa ja varaga toiminguid teevad või niisama ümbruskonna suhtes huvi tunnevad kui ka ettevõtted, kelle jaoks on oluline planeerida uusi tootmishooneid või logistilisi lahendusi.

Sellest ruumiandmete aknast on palju kasu ka kohtuvaidluste lahendamisel. Kui varem kulus argumentide esitamise, ekspertide otsimise ja menetluse peale väga palju advokaatide töötunde ning klientide raha, siis nüüd piisab Veskimäe sõnul mõningal puhul vaid paarist hiireklikist ja vaidlus saab ootamatult kiire lõpu.

"Meenub Kvissentali tänava juhtum Tartus. Kui üks pisikene kaart oleks toona olnud digitud, oleks pool aastat paljude inimeste tööd ja vaeva võinud olemata olla. Kaardi kättesaadavus tõesti mõjutab elu," jutustab Veskimäe.

Lennuk lendab edasi

Vastse leiuga sarnaseid fotoplaane tehti Eestis üheksakümnendate aastate keskpaigani, siis mindi aga üle digitaalsetele kaartidele. Ehkki nüüdseks on meie kasutuses ka satelliidiandmed ja droonid, kuulub maa-ameti masinaparki endiselt ka lennuk, millega aeropildistamisi tegemas käia.

Aastas tehakse ligikaudu 150 lennutunni jagu seiretöid, ühe lennuga kaetakse kuni 3000 ruutkilomeetrit. Võrreldes droonide jõudlusega on see oluliselt suurem ala. Eriti suure resolutsiooniga pildistatakse üles tiheasustusega alad.

Lisaks aerokaamerale on lennukil ka laserskanner, mis pommitab maapinda laserkiirega ning aitab mõõta selle kuju ja kõike, mis seal on: alates puudest ja põõsastest kuni mobiilimastide ja kõrghooneteni välja. Laseriga on hea mõõta ka näiteks üleujutusi ja raiet, samuti läheb lennukilt tehtud kujutisi tarvis päästeteenistusel ja riigikaitses.

Vaata galeriist, kuidas maa-ameti geoportaali kaartidel Jüri ja Pildiküla kandis aastasadade jooksul toimunud muutuseid kujutatud on.