"Etnograafiline kaart kui kaarditüüp tekkis esimest korda 19. sajandil koos ideedega rahvuslusest ja sellest, kuidas me üldse inimeste rühmitamisest mõtleme," ütleb Tartu Ülikooli kirikuloo teadur Catherine Gibson. Kesk-Euroopas 1830.–1840. aastatel alguses tekkinud kaarditüüp oli omal kohal ka Vene keisririigis, kus Peterburis tegutsev Vene geograafiaselts riigi kubermange kaardistada püüdis.

Oma uues monograafias vaatleski Gibson etnograafiliste kaartide võidukäiku Vene keisririigi Balti kubermangudes ja kartograafilise kirjaoskuse levikut siinmail. "Tahan vaadata Vene keisririigi Balti provintside kaardistamist väljasttulijate ning Vene keiserlike kartograafide ja geograafide poolt," selgitab ta: "Teisalt huvitavad mind kohalikud haritlased ehk statistikast, kartograafiast, geograafiast huvitatud inimesed, kes samuti kaarte tegid." Kohalike ja võõraste tööd asetusid teaduri sõnul omavahel kohati põnevasse dialoogi.

Kallist moeasjast kohalikesse massidesse

Catherine Gibsoni sõnul on etnograafiline kaart teemakaart inimeste ja rahvuste kohta. "Erinevalt topograafilisest kaardist, mis püüab näidata infot füüsilise geograafia ja topograafia, näiteks teede ja hoonete kohta, on etnograafilised kaardid osa teemakaartide spetsiifilisest žanrist, kus mingil teemal kantakse info eraldi kihina territooriumi peale," selgitab ta. Nii kasutasid kartograafid inimgeograafia kujutamiseks samu tehnikaid, millega kujutati näiteks ilmastikunähtusi või taimestikku. 

Algselt ringlesid etnograafilised kaardid teadlaste ja haritlaskonna seas nii ühekaupa kui ka kaardikogumike ehk atlaste osadena. Gibsoni sõnul on neist seni enim tähelepanu saanud trükitud kaardid. "Need olid uskumatult kallid meistriteosed, mis allusid tsensuurile. Vene keisririigi kontekstis tekkisid need üsna elitaarsete esemetena, millele oli ligipääs ainult väga haritutel," ütleb ta. Samas toimus 19. sajandi teisel poolel trükikultuuri plahvatus, kust peale leidus kaarte massiliselt nii kooliõpikutes kui ka -atlastes.

"Näiteks ühed varasemad etnograafilised kaardid Vene keisririigis tegi Petr Keppen (Peter Köppen), kes sündis tänapäeva mõistes Ukrainas," toob teadur välja. Keppen oli tüüpiline omaaegne ametnik, kes reisis palju ringi ja pidas ameteid keisririigi eri nurkades. Gibsoni sõnul leidis ta Eesti Rahvusarhiivist aga Keppeni kaardist käsitsi tehtud koopia, mille joonistas Eestimaa kubermangus tänapäeva Loode-Eestis 1840. aastatel tegutsenud Carl Friedrich Russwurm. 

"Näeme dialoogi nii-öelda impeeriumi keskuses Peterburis töötavate kartograafide töö ja selle vahel, kuidas kasutati etnograafilise kaardi žanri kohalike küsimuste lahendamiseks Balti kubermangudes," osutab ta. Rannarootslastest huvitatud Russwurmi sulest pärineb Gibsoni sõnul 1840. ja 1850. aastatest näiteks teisigi Lääne-Eesti rannikualade etnograafilisi kaarte.

Teine kartograaf, kellest Gibson põhjalikumalt kirjutab, oli Aleksandr Rittih. Viimane valmistas Vene geograafiaseltsi tellimusel 1870. aastate alguses Balti kubermangude kohta kaks kaarti: etnograafilise ja usundikaardi. "Rittihit volitati neid kaarte tegema ja tema töid hinnati Peterburi akadeemikute seas väga kõrgelt. Samas oli kaartide kohalik vastuvõtt Balti provintsides väga kriitiline," võrdleb teadur. Kohalikud baltisakslased pidasid enda osakaalu kaartidel liiga väikeseks ning õigeusu leviala võrreldes luterluse omaga liiga suureks.

Kaardid kohalike küsimuste tuultes

Kuna Cathernine Gibsonit huvitas tema uurimistöös ka kartograafilise kirjaoskuse levik Balti kubermangudes, tõstatus tema jaoks küsimus, mida üldse kaardiks võib pidada. "Tahtsin prinditud kaartidest eemalduda ja näha, milliseid kartograafilisi teadmisi 19. sajandil ühiskonnas levitati," ütleb ta. 

Võttes eeskujuks varasema aja kartograafid, kes uurisid näiteks Põhja-Ameerika põlisrahvaste või 19. sajandi koolilaste joonistatud kaarte, tõi teadur oma raamatus rambivalgusesse suure rühma inimesi, kes olid moel või teisel kaartide tegemisega seotud. "Tänu suhteliselt kõrgele kirjaoskusele Balti provintsides võrreldes teiste keisririigi aladega tol ajal näeme tegelikult, et kartograafiline kirjaoskus levis ühiskonnas koos numbrilise ja alfabeetilise kirjaoskusega," põhjendab ta.

Gibson märgib, et 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest leidub näiteid ka Eesti- ja Liivimaa talupoegade joonistatud kaartidest. "Peame olema ettevaatlikud, et mitte midagi üle hinnata, aga üks mõte, mille raamatus esitan, on, et see kirjaoskus omal moel võimestas inimesi," sõnab ta. Ilmnes, et talurahvas haaras kaardijoonistamiseks paberi ja pliiatsi eeskätt maavaidlustes.

"Raamatu viimases peatükis vaatlen kaarte, mis petitsioonidega koos saadeti," ütleb teadur. Petitsioonid olid toona viis, kuidas alamate ühiskonnaklasside inimesed said kohalikele ametnikele kirjutada, et näiteks hädasid kurta ja õigusi nõuda. Eriti maavaidlusi puudutavatesse petitsioonidesse olid talupojad joonistanud selgitavaid kaarte.

Teine teema, millega seoses talurahvas kartograafilised teadmised käiku lasi, olid Gibsoni sõnul Eesti ja Läti piiri paika panemise vaidlused 1920. aastal. "Seal näeme etnograafilist teemat sisse tulemas, sest see piir oligi mõeldud olema etnograafiline. See pidi tõmbama eraldusjoone eestlaste ja lätlaste vahele," arutleb Gibson. Nii märgiti kaartidele eri värvidega, kas mõnes talus elasid eestlased või lätlased. 

Teaduri sõnul oli näha, kuidas kohalikud aga piirikomitee pakutud joonega nõus polnud, sest see lõikas näiteks ära nende ligipääsu mõnele olulisele jõele või metsale või siis jättis nad valele poole rahvuspiiri. "Kaarditegu polnud just argitegevus, aga ajaloolisest vaatepunktist on huvitav näha, mis olukordades olid inimesed motiveeritud kartograafiat argumendina kasutama, et oma õigusi ja vaatenurka toetada," osutab ta.

Teadusrahastuse ajalugu

Varasemast üha enam tõuseb Catherine Gibsoni sõnul teadusajaloolaste huviorbiiti küsimus teaduse rahastusest. "Teame tänapäevaseid vaidlusi teadus- ja kõrghariduse rahastuse üle: millised on nõuded granditaotlustele ja kuidas see suunab omal moel erinevaid teaduse prioriteete. Näeme sama ka kartograafia ajaloos," tõdeb ta.

Kuna vähemalt alguses oli kaartide tegemine väga kulukas, pidid kartograafid selleks lisaraha taotlema, avaldusi kirjutama või õpetatud seltside koosolekutel oma ideid esitlema. Oma ärihuvid olid lisaks kaarte avaldavatel trükikodadel ja kirjastajatel. "Kaartide müügihinna üle arutleti palju. Mis on iga kaardi eesmärk? Kas sellest peaks tulema seinakaart, mis ripuks igas koolis? Või on see pigem ilus atlas, mis on kättesaadav vaid baltisakslastele?" kirjeldab Gibson. Teisisõnu kujutab kartograafia ajalugu tema sõnul omalaadset äri- ja teadusrahastuse ajalugu.

Kirjastajate kõrval pidi kaart kõnetama lugejat. Näiteks käsitleb Gibson oma teoses Matiss Silinši, kes valmistas ühena esimeste seas kaarte läti keeles. "Tema kaarte avaldati kalendrites ehk rahvalikes alama klassi väljaannetes, kus oli palju praktilise sisuga artikleid," seletab ta. Silinš lisas kalendritesse ka Läti alade volditavad kaardid. Kuna tema eesmärk oli rahvast valgustada, külvas ta oma kaardid üle infoga mitte üksnes etnograafia, vaid muudegi teadusalade kohta.

Mõistmaks rahva arvamust neist kaartidest, luges Gibson nende kohta omal ajal ajalehtedes ilmunud arvustusi. "Arvustustes kurdetakse sageli, et Silinši kaardid olid liiga kitsad. Need ei näinud ilusad välja ja neil oli liiga palju infot, mida polnud hästi näha. Nii et lugejaid huvitas sisust palju enam kaardi esteetiline väärtus ja kujundus," märgib ta. 

Hiljem ajalehes oma uute kaartide reklaame avaldades arvestas Silinš juba publiku maitsega ning rõhutas näiteks kaartide ilusat paberit ja meeldivaid värvitoone. See tõstatab teaduri sõnul küsimuse kaardi vastuvõtust: "Asi pole üksnes kaardi sisus, vaid ka selles, mida lugejad seda vaadates üles nopivad."

Ehkki Gibsoni uus raamat on eeskätt mõeldud ajaloolastele ning üldisemalt ajaloo- ja kartograafiahuvilistele, loodab autor ise, et teos on kättesaadav ka laiemale lugejaskonnale. Osalt oli tema eesmärk raamatut kirjutades tuua Balti kubermangude ajalugu teadlaste huviorbiiti. "Minu kogemus ütleb, et Baltikumist ei räägita kuigi palju. Kui vaatame Euroopa ajaloo teaduskursusi, olgu kas või Vene keisririigi ajaloo kohta, siis Balti piirkonna eripärasid ei mainita sageli üldse," põhjendab ta.

Catherine Gibsoni monograafia "Geographies of Nationhood: Cartography, Science, and Society in the Russian Imperial Baltic" (Rahvusluse geograafiad: kartograafia, teadus ja ühiskond Vene impeeriumi Balti regioonis) ilmus Oxfordi ülikooli kirjastuses.