"Administratiivselt pole Tallinn kasvanud. Linnapiirid on ikka peaaegu samad, mis 1990. aastal. Kasvanud on aga hoonestatud maa osakaal ehk eeslinnad ja muu linna ümbritsev taristu," ütleb Tartu Ülikooli geoinformaatika ja kartograafia professor Tõnu Oja. 

Ojal ja geoinformaatika nooremteadur Najmeh Mozaffaree Pouril valmis osana pikemast uurimistööst artikkel, kus nad katsetasid, kui hästi saab linna maakasutuse arengut ennustada, kui ühendada omavahel agendipõhine mudel, Markovi mudel ja rakk-automaadid. Nii saadi niinimetatud CA-agendimudel, mis Mozaffaree Pouri ja Oja sõnul osutus üsna hästi sobivaks.

Mida mõista Tallinnana?

"Modelleerisime Tallinna olukorda esmalt aastatel 1990–2006 ja seejärel 2006–2018, kuna nende aastate kohta on meil olemas andmed, kus hoonestatud maatükid päriselt asuvad," sõnab Tõnu Oja. Ajavahemiku 2018–2030 kirjeldamiseks tuligi appi seni katsetamata mudel, mis mängis läbi olukorra, kus praegused suundumused maakasutuses jätkuvad.

Kuna Tallinn on seda ümbritsevate valdadega tihedalt seotud, võtsid uurijad mudelis arvesse kogu maismaa-ala 15 kilomeetri raadiuses Tallinna kesklinnast. Nii jäid uuritud puhvertsooni ka näiteks osa Viimsi ja Rae vallast. "Vaatasime, mis seal toimub ja nägime, et hoonestatud, põllumajandus- ja metsamaa vahekord muutub. Täisehitatud maa osakaal üha kasvab," märgib Oja.

Najmeh Mozaffaree Pour nõustub, et pealinna ümbrusesse kerkib maju üha juurde. "Näiteks ennustame oma mudeliga, et aastatel 1990–2030 linnastub umbes 30 protsenti maast," osutab ta. "Aastaks 2030 saab ühtekokku 175 ruutkilomeetrit olema Tallinnas kaetud hoonestusega." See tähendab Mozaffaree Pouri sõnul, et vaadeldud puhvertsoonis kerkib aastatel 2018–2030 juurde ligi seitsme protsendi jagu hoonestust.

Üha vähem inimesi üha rohkematel põldudel

Tõnu Oja sõnul võib maakasutuse muutuste taga näha mitut ühiskondlikku põhjust. "Maakasutus ja maakate muutub. Linna- ja elamumaid tuleb juurde eeskätt põllumajandusmaade arvelt, metsade arvelt veidi vähem," seletab ta. 

Ehkki põllumajandusmaad muutuvad Oja sõnul kasvava rahvaarvuga maailmas üha väärtuslikumaks, on neid Eestis väärtustama hakatud alles üsna hiljuti. Peale taasiseseisvumist leidus Eestis 1990. aastatel palju taluomanikke ja maade tagasisaajaid, kes ise enam põllumajandusega tegeleda ei soovinud. "Pakun, et 1990. aastatel julgelt 90 protsenti inimesi ei väärtustanud põllumaid," meenutab Oja. 

Omanike vähese huvi tõttu muutus maakasutus Eestis läinud sajandi lõpust kuni umbes 2006. aastani väga kiiresti. Oja sõnul jätkuvad muutused praegugi, lihtsalt aeglasemalt. "Nüüd oleme hakanud mõistma, et põllumajandusmaa ja toidutootmine on kasvava rahvaarvuga maailmas äärmiselt väärtuslik ressurss. Seda ei tohiks raisata," märgib ta. Kui lasta põllumaal võsastuda ja metsaks kasvada, on sellest vähemalt teoorias võimalik uuesti põld teha. "Kui ehitame põllule majad, pole see tagasipööratav. Keegi ei hakka maju maha võtma ega põldu taastama," võrdleb professor.

Laiemalt on muutuste taustal aga 2020. aasta Eesti Inimarengu Aruande sõnumid rahvastiku tiheduse kohta. "Rahvastiku tihedus on tihedalt asustatud piirkondades ja linnades alla läinud, aga nii-öelda tühjadel aladel linna sees või ümbruses tõusnud," selgitab Oja. Teisisõnu jagunevad inimesed nüüd piirkonniti varasemast ühtlasemalt ja üldiselt veidi hõredamalt. "Üha vähem inimesi elab üha suuremal alal ja see ala ei tohiks laieneda liiga kiiresti," tõdeb professor.

Tegu pole mingi Eesti eripäraga, vaid sama on juhtunud juba kõikjal Euroopas. Näiteks elab tüüpiline Hollandi pere Oja sõnul justkui külalisabielus, kus kummalgi abikaasal on oma maja ja vahel nad lihtsalt külastavad teineteist. Samuti on Euroopas kahanenud leibkonna keskmine suurus. "Me ei saa öelda, et peaksime seda peatama. See on vaba maa, kus inimesed teevad, mida tahavad. Küll aga saame reguleerida maakasutust," osutab professor. Ta lisab, et piiramise asemel tuleks hoopis mõelda, kuidas asulaid jätkusuutlikumalt planeerida.

"Omaette asi on muidugi, et Eesti rahvaarv pigem langeb kui tõuseb. See tähendab, et meil pole nii palju uusi elamumaid vaja," osutab ta tuleviku võimalikule muutlikkusele. Uuritud ajavahemikus ehk aastatel 1990–2018 jäi Tallinna ja seda ümbritsevate asulate rahvaarv üldjoontes samaks. Samas oli Eesti iive aastail 1989 ja 1990 haripunktis, kust kukkus aastateks 1993–1998 sügavale madalseisu. "Niisiis tõsiasi, et Tallinn on oma rahvaarvu säilitanud ja Tartu enam-vähem ka, tähendab, et ülejäänud piirkonnad on üsna tublisti kahanenud," sõnab Oja.

Töö jätkub kogu Eestiga

"Mudeldamine on päriselu asjade kujutiste ehitamine ja see lubab meil lähemalt uurida erinevaid ideid," arutleb Najmeh Mozaffaree Pour. Tema sõnul on viimaste kümnendite jooksul välja arendatud ja kasutusse võetud palju uusi linnaarengu mudeleid, mis kõik erinevad oma tööpõhimõtete poolest.

"Näiteks simulatsioonimudelitega saab luua stsenaariume tulevikku vaatavate otsuste tegemiseks. Selleks tuleks projitseerida maakasutuse muutusi ning oletada, milline on tulevikus nõudlus hoonestuse järele ja kuidas see nõudlus ruumiliselt jaotub," selgitab ta. Niisiis on sääraseid mudeleid vaja, et viia linna arengut toetavad tegevused kokku ruumiplaneerimise sammudega.

Kasutatud CA-agendimudel on Mozaffaree Pouri sõnul laiendatav ka teistele linnadele. Igas linnas tuleb lihtsalt arvestada, et sealset kasvu või kahanemist mõjutavad omad tegurid. Tõnu Oja nõustub, et Eesti suuremate linnade peal saaks mudelit jooksutada pea mingite muudatusteta. "Peame muidugi muutma linnapiiri, teedevõrku ja andmekihtide asukohta, aga põhimõtteliselt võivad parameetrid samaks jääda," täpsustab ta. Kuna mudel arvestas ka Eesti seadustega, tuleks seda mõnes muus riigis kasutamiseks siiski põhjalikumalt kohandada.

Praegu jätkavad Mozaffaree Pour ja Oja mudeldamist ning võtavad seekord sihikule terve riigi. "Võtame arvesse pinnamoodi ja muid tegureid, et ennustada või simuleerida linnastumise arengut kogu Eestis," ütleb Mozaffaree Pour.

Najmeh Mozaffaree Pour ja Tõnu Oja kirjutavad oma tööst ajakirjas Urban Science.