Videoloeng: kuidas liiguvad Eesti erinevad rahvusrühmad?

Foto: Siim Lõvi /ERR

Senised ruumilise eraldatuse vähendamise meetmed ja integratsioonipoliitikad on geograafilises mõttes lähtunud inimese elukohast. Tartu Ülikooli inimgeograafid leiavad aga, et targem oleks lähtuda nende tervest tegevusruumist.

Rahvusvähemuste lõimumisest ehk integratsioonist ja ruumilise eraldatuse ehk segregatsiooni vähendamisest räägitakse palju. Aastakümneid on rahvusrühmade paiknemise puhul keskendutud elukohtade segregatsioonile, st on analüüsitud, kus paiknevad erinevast rahvusest inimeste elukohad, kirjutab i inimgeograafia kaasprofessor Siiri Silm ja inimgeograafia teadur Veronika Mooses.

Erisused elukohtade paiknemises võivad kõneleda sotsiaalmajanduslikest erinevustest, eelistustest, sotsiaalvõrgustikest, elukogemustest ning erinevatest poliitikatest. Näiteks paigutati sisserändajad Nõukogude-aegse rändepoliitika tulemusena Tallinnas uutesse magalapiirkondadesse, tekitades sellega rahvusrühmade ruumilise eraldatuse, mis on erinevate põhjuste tõttu säilinud tänaseni.

Teine oluline koht, mille puhul rahvusrühmade eraldatusest ja selle vähendamisest räägitakse, on õppeasutused. Lasteaiad, koolid, kõrgkoolid mõjutavad oluliselt suhtlusvõrgustiku tekkimist, mille mõjud ulatuvad edasi töövaldkonda ja täiskasvanuikka.

Samas ei toimu inimeste igapäevane toimetamine ainult elukohas ning töökohas ja koolis. Inimesed puutuvad oma igapäevaste tegevuste juures teiste inimestega, sh teisest rahvusest inimestega, kokku ka poes, trennis, muude vaba aja tegevuste juures ning liikudes ühest kohast teise (nt jalutades, sõites ühistranspordiga).

Seetõttu on segregatsiooni uurijad hakanud üha rohkem lähtuma inimeste kogu tegevusruumist, mille kaudu püütakse aru saada, kuidas segregatsioon ja ebavõrdsused ühest tegevuskohast ja eluvaldkonnast teise kanduvad.

Inimeste kogu tegevusruumi, st erinevaid tegevuskohti ja nendevahelist liikumist võimaldab uurida anonüümne mobiilpositsioneerimise andmestik. Mobiilpositsioneerimise kaudu saab teada inimeste paiknemise ja liikumismustreid ajaliselt ja ruumiliselt palju täpsemalt kui näiteks registrite ja rahvaloenduste andmetel.

Mobiilpositsioneerimise andmete põhjal on teada saadud, et eesti ja vene keele kõnelejad paiknevad Tallinnas päevasel ajal ühtlasemalt ning eraldatus on suurem õhtusel ja öisel ajal. Seega päevasel ajal on suurem võimalus ka teisest rahvusest inimestega suhelda. Eraldatust suurendavad aga näiteks pühad (jõulud), mil erinevad rahvusrühmad on rohkem eraldunud.

Tallinna inimestega tehtud uuringud on näidanud, et Tallinnast välja minnes käivad eesti- ja venekeelsed inimesed eri kohtades, mis osaliselt markeerivad ka sotsiaalvõrgustike erisusi. Vene keele kõnelejad külastavad rohkem piirkondi, kus elavad teised venekeelsed inimesed, näiteks Ida-Virumaad.

Venekeelsete inimeste tegevusruumi ulatus on väiksem ning nad külastavad vähem erinevad kohti, ent kui vene keele kõneleja suhtlusvõrgustikku kuulub ka eestikeelseid inimesi, on tema ruumikasutus ulatuslikum ja mitmekesisem kui ainult venekeelseid kontakte omavatel inimestel. Eesti keele kõnelejad käivad palju rohkem eri piirkondades üle kogu Eesti.

Seejuures esineb see tendents kõigis vanuserühmades ning noorte inimeste puhul rohkemgi kui vanematel, st noorte eesti- ja venekeelsete inimeste ruumikasutuse erinevused on suuremad ning vanemates vanusegruppides omavahel sarnasemad.

Erinevalt Eesti-sisesest väiksemast liikuvusest, on vene keele kõnelejate piiriülene liikuvus intensiivsem kui eesti keele kõnelejatel. Nad teevad välisriikidesse rohkem reise, nende reisid kestavad kauem ja nad veedavad keskmiselt rohkem päevi välismaal. Kõikides vanusegruppides on venekeelsetel inimestel peamine külastatav sihtriik Venemaa.

Senised eraldatuse vähendamise meetmed ja integratsioonipoliitikad on geograafilises mõttes lähtunud inimese elukohast, kuid praegused teadmised viitavad sellele, et segregatsiooniprotsessi mõistmisel ja poliitikate kujundamisel on väga oluline lähtuda inimese kogu tegevusruumist.

Tartu Ülikooli geograafid tutvustavad videoloengute sarja raames erinevate ruumiandmemassiivide kasutamise võimalusi geograafia valdkonnas. Andmete nutikas kasutus aitaks lahendada mitmeid probleeme, nagu hädaolukordade juhtimine, ilmastikunähtuste ennustamine, rahvaste ränne ja koroonaviiruse levik, ning võimaldaks luua uusi rakendusi traditsioonilistele kaardilahendustele. 

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: