"Maareformi kannustasid üllad ideed õigluse taastamisest. Raske on näha, et tollal oleks saanud midagi teisiti teha, eriti kui arvestada, et küsitluse järgi oli ainult kuus protsenti inimestest tagastamise vastu. Rahva õiglustunne vajas seda, et maad tuli tagasi anda," rääkis uurimuse autor ja Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse teadur Anu Printsmann.

Ta lisas, et 2020. aastal tehtud küsitluse järgi arvavad pooled Eesti elanikud, et teatud aspektidele oleks pidanud maareformi juures rohkem tähelepanu pöörama. Eelkõige tulnuks arvestada nende inimestega, kes poole sajandi jooksul tagastamisele kuuluvat maad ja kinnisvara kasutasid. 

"Õige pea selgus aga, et kõigile ei ole võimalik kõike tagastada, sest elu oli vahepeal maastikumuutusi kaasa toonud. Samuti ei allunud maastik vabariigi algusaegsele loogikale," täiendas uurimuse kaasautor, Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse teadur Raili Nugin.

Tagastamisel tekkinud probleemid

Talumaade piirid kujunesid välja 19. sajandi teises pooles, kui talupojad said hakata maid ja talusid päriseks ostma. "Teine suurem piiride ümberjoonistamine toimus pärast Eesti iseseisvumist, kui vabadussõja kangelastele hakati maid jagama. Maa saamise võimalus oli üks põhjustest, miks sõtta mindi," märkis Printsmann.

Lisaks oli võimalus varem mõisnikele kuulunud maad maaharimise eesmärgil osta soodsalt laenu abil. See oli osa põhjusest, miks osutus 1990. aastatel maade tagastamine keeruliseks. "Kogu Eesti põllumaast oli täielikult välja ostetud vaid 15–20 protsenti. Alguses kavatsetigi vaid välja ostetud osa maast tagastada. Siis aga otsustati, et pangadokumentides tuhnimine tähendaks liiga palju lisatööd ja seetõttu võlad kustutati," selgitas Nugin.

See omakorda tähendas, et ei arvestatud ka teiste pankadega seonduvate tehingutega. Sealhulgas ei tagastatud inimestele nende hoiuseid, mille Nõukogude Liit oli riigistanud.

Probleeme tekitas ka kruntide piiride ja omanike kindlaks tegemine. "Kasutati arhiivides säilinud kaarte, aga tugineti ka inimeste mälule. Kruntide määramise protsessis muutusid ühtäkki väga oluliseks maamõõtjaid, keda aga taasiseseisvunud Eestis nappis," rääkis Printsmann. Pärijate määramisel prooviti algse omaniku sugulastest eelistada neid, kellel oli reaalne kavatsus põldu hakata harima.

Enne 1991. aasta sügisel vastu võetud maareformi oli 1989. aastal kehtima hakanud Eesti NSV taluseadus, mille raames said talupidamise huvilised maa kasutusõigust taotleda. Siin tugines osa inimesi oma mälule ja seaduslikus mõttes "juhuslikult" saadi tagasi valdused endistes piirides. "Hilisema maareformi käigus võis aga selguda, et välja antud maa kuulub kellelegi teisele. Lõpuks siiski otsustati, et taluseaduse raames antud maad endistele omanikele ei tagastata," märkis Nugin.

Osa talukohti oli maastikult kadunud

Maareformiga seoses ringleb ettekujutus väliseestlastest, kes ei olnud aastakümneid Eestis elanud ja said siis kohalikelt elanikelt, kes olid kohapeal põldu harinud, maa ära võtta. "Tõepoolest leidub kirjeldusi, kus kohalikud elanikud näevad näiteks Rootsist tulnud väliseestlastest maapärijaid üpris negatiivses võtmes. Tegelikult esines ka teistpidi ebaõiglust, mil inimesed, kes tahtsid oma lapsepõlvekodu tagasi saada, mingil põhjusel seda teha ei saanud. Nendest lugudest teatakse oluliselt vähem," rääkis Nugin.

Üks põhjus võis seejuures olla, et endised talumaad olid maastikult kadunud ja asendunud uute rajatiste ja linnaosadega, nagu näiteks Lasnamäega. "Tollased riigikogu debatid olid kantud sisemisest põlemisest ja õiglustundest. Kuna maid, mida ei saanud enam tagastada, oli terve hulk, siis rakendusid erinevad kompensatsioonimehhanismid. Näiteks võis see tähendada, et inimesele anti maad mõnes teises kohas," lisas Printsmann.

Maa tähenduse muutumine

Lisaks moraalsele tähendusele on maal olnud ka praktiline väärtus. Viimane on seejuures ajas oluliselt muutunud. "Enne teist maailmasõda oli Eestis ligikaudu 140 000 talumajapidamist, mis olid inimeste elatusallikaks, aidates leiva lauale ja lapsed kooli saata. Taasiseseisvunud Eestis saadi aga aru, et väiketaludel põhinev agraarmudel enam ei tööta, sest see lihtsalt ei tasunud enam ära," rääkis Nugin.

Printsmann lisas, et Eesti maakasutust iseloomustab suur- ja väikevormide vaheldumine: "Mõisad olid suurvormid, mis tehti taludeks ehk väikevormideks. Nõukogude-aegsed kolhoosid olid taas suurvormid, mida taasiseseisvunud Eestis üritati uuesti taludeks ümber teha. Tänapäeval kuulub aina rohkem maad suurfirmadele, mis tähendab, et jälle toimub liikumine väikevormidelt suurvormidele," arutles Printsmann.

Maa-ameti info järgi on tänaseks 99 protsenti talu- ja põllumaast katastrisse kantud. "Seda diskussiooni pole avalikkuses peetud, aga tundub, et sisuliselt on maade tagastamine praeguseks lõppenud," sõnas Printsmann.

Ta lisas, et kuigi maareformist mõeldakse reeglina Ida-Euroopaga seoses, siis maade tagastamise probleemidega on tegeletud ka näiteks Burundis, Süürias, Ida-Timoris, Kambodžas, Lõuna-Aafrikas ja Uus-Meremaal.

Uurimistöö ilmus ajakirja Land restitutsiooniteemalises erinumbris.