Tartu Ülikooli etnoloogia kaasprofessor nentis, et Eestis on pärast 1990. aastate  algust eduka linnaelu kõrval maapiirkonnad vaesunud ja seda väga mitmel moel. Maainimesed töötasid Nõukogude ajal tihtipeale kolhoosides-sovhoosides, mis aga nõukogude korra kokkukukkumisel kadusid. See tähendas, et suurem osa inimestest jäid järsku töötuks, mis omakorda viis vaesumiseni.

"Vaesus oli selles uues maailmas stigma, negatiivne silt. Arvati, et ju inimestel ei ole piisavalt vaimseid võimeid ja nad pole piisavalt hakkajad, et uutes oludes kohaneda," rääkis Annist. See kõik moodustas negatiivse välja, millest inimesed end järsku avastasid.

Kui Nõukogude ajal oli maal elamisel mitmeid mugavust ja kindlustunnet pakkuvaid mõõtmeid, siis süsteemi kokku varisedes suhtumine maaelusse ja -inimestesse muutus. Seni ajakirjanduses ja avalikkuses üsna olulist rolli mänginud põllumajandus ja maaelu kaotasid oma senise suhteliselt hea maine. Endiste sovhoosi- ja kolhoositöötajate korraga väga kiiresti muutunud olukorda ning vaesumist hakati põlastavalt põhjendama väidetava kolhoosimentaliteediga.

Kuigi alguse sai see kõik 1990. aastatel, ei ole olukord Annisti sõnul praegusekski olulisel määral muutunud. "Veel paari aasta eest võis lugeda maapoode või maaelu materdavaid ja maaelanikke negatiivselt sildistavaid artikleid," lausus ta.

Annist kirjeldab ka 1990. aastatel alanud kiire kihistumise ehk ebavõrdsuse kujunemise mõju sellele, kuidas on elu maal muutunud. Eliit kujunes sageli endistest majandijuhtidest ja olulistel kohtadel olnud töötajatest, kel oli parem juurdepääs ressurssidele, mida hakati taasiseseisvumise järel ümber jaotama.

Samal ajal vajusid ühiskonna põhjakihtidesse need, kes kaotasid töö ja sidemed kunagiste kaaslastega. Tugi kadus osalt ka sildistamise mõjul – ei soovitud enam suhelda nendega, kelle uue kehva olukorra põhjuseks peeti saamatust või rumalust.

"Lihttöö tegijad, näiteks lüpsja või karjatalitaja, olid vene ajal üsna mugavas olukorras ja neid ei põlatud. Eks sinna juurde käis muidugi ka ideoloogia, mis tööinimest pjedestaalile tõstis, aga ega tänagi ei peaks lihttööd tegevat inimest kuidagi halvustama," lausus Annist.

Sageli kandub suhtumine üle lastelegi. Eeskätt kiputakse kehvasti kohtlema vaesemast perest pärit lapsi. "On ka lugusid, kuidas õpetaja tõmbab demonstratiivselt nina kirtsu, kui väga vaesest perest laps temast möödub või laseb lapse klassi ees deodorandiga üle," meenutas Annist näiteid 2000. aastate algusest. Paraku ei ole selline suhtumine Annisti sõnul täiesti kadunud. Isegi kui õpetajate teadlikkus ja seeläbi ehk empaatia on tõusnud, pole see jõudnud kaugeltki kõigini.

Selleks, et maaelu tundma õppida ning inimeste tundeid ja kogemusi mõista, elas Annist 2000. aastate alguse kahes külas kohapeal – üheksa kuud ühes, üheksa teises. Selle kõrval jälgis ta kohalike elu, sealhulgas kohalikes poodides istudes ja märkmeid tehes või poetaguseid lugusid kuulates.

Oluline osa sellisest uurimistööst oli inimeste ellu lülitumine ja nendega sõbrunemine. "Ühest küljest näed nii inimeste elu empaatilisemalt, oled ühiskonna osa, elad täiel rinnal kohapealset elu, aga samas on sul meetod, mis aitab ühiskonnaelus märgata väikeseid olulisi detaile ja neid analüüsida," sõnas Annist.

Kuigi ta uuris kümmekond aastat hiljem eestlasi ka Inglismaal, tuli seal uurimust läbi viia üsna teistmoodi: puudus omavahel igapäevaselt suhtlev külakeskkond. Selle asemel tuli omavahelist suhtlust jälgida näiteks eestlaste seltsis või laulukooris. Ka ei olnud uuritavate suhted ja vastastikune teadmine üksteise elust samasugune nagu maal.

"Maapiirkondades torkab silma see, et inimese kogu elu on justkui peo peal ja tead paratamatult, mida naabrid teevad. Keskuskülade linnatüüpi kortermajades on pealegi sein nii õhuke, et kui keegi kõrvalkorteris tülitseb, teab sellest järgmisel hetkel kogu küla," kirjeldas Annist.

Suhted said läbi

Peale selle, et paljud inimesed jäid vabariigi tulekuga tööta, said otsa mitmed suhted. Aet Annist selgitas, et kui Nõukogude ajal olid inimeste vahel paljud suhted väga selged ja vajaduspõhised – näiteks selleks, et omandada defitsiitset kaupa – siis struktuuri kokkuvarisemisega said need läbi.

Inimestevahelised suhted muutusid viisil, mille tõttu osa inimesi tundis, et nad on kõigest ilma jäänud. "Vaadati ka pahameelega neid, kes olid samalt positsioonilt alustanud, aga suutnud end üles töötada ja edu saavutada. Edukad vaatasid põlgusega neid, kes olid rattalt maha kukkunud ja leidsid, et ju nad ei olnud piisavalt võimekad, rataste vahele jäänud aga ei pidanud edukate edukust sugugi õigustatuks," rääkis Annist.

Selliste suhete keerukusel on ajaloolised juured. "Meil puudub kultuuriline kogemus väljakujunenud ebavõrdsusega toimetulekuks; edukamad ei taha ega oska suhelda nendega, kel on kehvasti läinud, viimastel pole piinlikkust mittetekitavaid viise abi paluda," sõnas kaasprofessor. Ta tõi kõrvale näite Itaaliast, kus on ajalooliselt toiminud patronaaži süsteem. Vaesemad inimesed said näiteks andeka lapse harimiseks abi paluda ja see ei olnud nende jaoks probleem. Eestis aga on selline abi palumine Annisti sõnul kultuuriliselt raskelt talutavam.

"Ebavõrdsetes suhetes on meil väga keeruline üksteisega suhelda," lausus Annist. Ta rõhutas, et olukorda ei lahenda see, kui meilegi luuakse nüüd järsku patronaaži süsteem, vaid pigem peaks püüdma hoiduda ränkadest erinevustest ja ebavõrdsusest. 

Maaelanike kõrval on Annist uurinud Inglismaal elavaid eestlasi. Kahe uurimistöö kõrvutamisel selgusid huvitavad seosed kõrvale- ja ilmajäetusega, mille muutuste periood on paljude inimeste jaoks valdavaks muutunud. Osalt tekib valmisolek kodumaalt lahkuda vastusena sotsiaalsele ja rahalisele ilmajäetusele. Tööränne Lääne-Euroopasse võimaldab inimestel taastada sotsiaalset väärtust ja väärikust: maalida kodustele oma soovitud pilt elust võõrsil või tänu suuremale sissetulekule ehitada uutel alustel üles sotsiaalsed suhted kodumaal.

Peale selle on Lääne-Euroopa riikidel endiselt globaalses hierarhias justkui kõrgem positsioon ja neid riike võib seostada erinevate sümboolsete väärtustega, tuntud turismiobjektidest filmide ja telesarjade sündmuspaikadeni. Neile lähemal olemine mängib oma rolli väärikustunde taasleidmises ja annab võimaluse oma elu selliste oluliste sümbolitega seostada.

Välismaale kolides kõik mured muidugi murtud ei saa. Uuring näitab, nagu lasub maaelanike kohal kohati endiselt sotsialismi vari, jälitab postsotsialismi vari ja ilmajäetus kodumaalt lahkunuid. Välismaal võivad inimesed kokku puutuda teistsuguste stigmadega, mis on seotud Ida-Euroopa päritoluga. "Idaeurooplane ise on stigma ja välismaal elades püüavad paljud rõhutada, et Eesti ei ole üldse selline nagu ülejäänud Ida-Euroopa," rääkis ta. Vahel tungivad sellised stigmad ka eestlaste omavahelistesse suhetesse.

"Idaeurooplase silti on olnud raske kanda. Samas tundub, et nüüd hakkab selles midagi muutuma. Osalt on ilmselt ka sõda Ukrainas mõjutanud suhtumist Ida-Euroopasse," ütles Annist.

Sildistamine ja kihistumine on kaasprofessori sõnul iseloomulikud kõigile endistele Nõukogu Liidu riikidele, sest liiduriigid liikusid kapitalismi rüppe. Kuigi tuldi sama võimukorra alt, hakkasid pärast sotsialismi lagunemist rolli mängima peale ühise mineviku teised tegurid, näiteks poliitiliste muutuste tempo, avalike arutelude hoolivus või hoolimatus. "Laias laastus võib pidada kõiki kapitalistlikke ühiskondi kihistunuks. Küll aga on erinev nende erinevuste maandamise tase," sõnas Annist.

Maaelanikud jäävad pildilt välja

Kuigi koroonakriisi alguses tundus, nagu pagenuks pooled eestlased maaelu rüppe, on Aet Annisti sõnul maalekolimist esinenud kogu aeg, ehkki lahkunute arv on enamasti siiski suurem. Küll aga ei ole maaelanik sellest tingimata oluliselt võitnud, sest oluline osa uusi elanikke elab oma mullis. "Maale kolinud linna-edukad ei pruugi üldse tavainimeste maa-elus osaleda," sõnas ta.

Nüüdseks on oluliseks muutunud ka see, et sissetulek linnast võimaldab lisaks üldisemale mugavamale äraelamisele paremini ringi liikuda – kiirelt tõusnud kütusehinnad on tabanud just paljusid maainimesi väga teravalt ja raskendavad hakkamasaamist.

Kui "uusmaakad" ei lävi juba varem maal elanud inimestega, läheb kaotsi võimalus paremini mõista seda osa Eesti elust, mida avalikkuses esitatakse vähe või moonutatult.

Annist on uurinud maapiirkondadest pikema aja jooksul ka Setomaad, kus on kujunenud omamoodi seto eliit. "Edukad setod on Eestis positiivselt pildil, aga seal kõrval elavad ka inimesed, kel pole lauale lüüa seto kaarti, või kes ei pea oma seto päritolu oluliseks. Seda nõuda on natuke sarnane sellele, kui öelda tallinlasele, et sa pead käima kogu aeg ringi keskaegsetes rahvarõivastes, et olla õige tallinlane. Ei ole ju päris adekvaatne," sõnas Annist.

Paraku tähendab selline ootus, et ülejäänud maaelanikud jäävad justkui pildilt välja või neist räägitakse peamiselt halvustavalt või haletsevalt. Nii pole ime, kui noored maapiirkondadest minema kipuvad ja tööjõulised võõrsile tööle pendeldavad. Isegi kui seal peab idaeurooplaseks sildistamisega vastamisi seisma, on seda Annisti sõnul lihtsam hallata, kui ääremaa elaniku staatusest tulevat kõrvalejäetust ja väärikuse- ning võimalustepuudust, mis justkui tavainimese maaeluga peaks paratamatult kaasnema.