• Antropoloogid aitavad erinevatel ühiskonnarühmadel mõista paremini üksteise käitumist ja selle tagamaid.
• Peale taasiseseisvumist tekkis Eesti ajaloos enneolematu kihistumine. Sellega on olnud väga raske harjuda.
• Maaelu on väärtus, mida säilitada, sest kasvõi kriisiolukorras võimaldab see iseseisvalt toime tulla.
• Vastastikku sildistamine ei aita ühiskonnal kriise ületada.
• Kliimamuutusest räägitakse koolis peamiselt füüsika-, keemia- ja geograafiatundides. Suuresti on tegu aga hoopis ühiskondliku protsessiga.
• Kliimamuret aitab leevendada ja apaatsust vältida mõttekaaslaste leidmine, kellega ühiselt tegutseda, mitte üksnes kliima üle arutada.

Aastate eest toimus Tartus üks konverents, mille pealkiri küsis väga otsekoheselt: "Miks maailm vajab antropolooge?" Kui peaksite praegu sellise pealkirja all etteaste tegema, siis kuidas vastaksite?

Minu meelest just Eesti noored antropoloogid on antropoloogia muutnud igati vajalikuks erialaks. Nad kasutavad seda väga praktiliselt. Meil on Rakendusliku Antropoloogia Keskus, mis lahendab väga konkreetseid probleeme, millega on hädas riiklikud süsteemid ja eraettevõtted; antropolooge kaasatakse üllatavalt palju igasugu projektidesse ja meilt küsitakse nõu ja abi. Mulle endale tundub kõrvalt vaadates, et kõik teavad, kuidas antropolooge vaja on (naerab).

Antropoloogia annab meile võimaluse näha teiste inimeste maailma. Mis võib-olla veel olulisem: see aitab meil näha meist erinevate või meie jaoks mõistetamatute inimeste maailma. 

Ilmselt tunnevad paljud sageli, et "teised inimesed mõtlevad täiesti väärakaid mõtteid ja ma ei suuda neist üldse aru saada". Siis võib appi kutsuda antropoloogia. Antropoloogia tekkiski vajadusest mõista, miks on olemas nii suur variatiivsus inimliigi eluviisides. Tänapäeval muidugi seda variatiivsust enam nii palju alles ei ole. Samas erineb väga palju inimeste mõtlemine – ja kes seda kõige paremini suudab seletada? Mina arvan, et antropoloog.

Kui tahad päriselt teise inimesega kõrvuti elada, pead mõistma ka seda, miks teeb ta midagi sinu silmis imelikku. Miks-küsimus ongi antropoloogias ilmselt kõige kesksem. Miks inimesed teevad asju, mis on teistmoodi, kui tundub olevat norm? Antropoloogid panevad vastuse sellele miks-ile terviklikku ühiskondlikusse konteksti ja jõuavadki nii käitumise mõistmiseni.

Muide, mõistmine ei tähenda õigustamist. Mõista, miks keegi kuriteo sooritas, ei tähenda, et me peaks seda tegu õigustama. Mõista on vaja ka selleks, et muuta. See pole kasulik ainult vasakliberaalile, kelle pärusmaaks mõistmist vahel peetakse. Inimeste käitumisest on ühtemoodi vaja aru saada nii sellel, kes muretseb Eesti iibe pärast ja mõtleb, miks Eesti naised ei sünnita, kui ka kliimamuutusega tegelejal, kes mõtleb, miks inimesed oma tarbimisharjumusi ei muuda. Ainult mõistmine võimaldabki üldse püsiva muutmiseni jõuda.

Viimati tuleb veel välja, et vastaspooled on milleski ühel meelel.

Täpselt. Tuleb välja, et nende vahel on mingi sild. Võib-olla aitab miks-küsimuse küsimine ja teise põhjustest arusaamine ka küsijal endal oma seisukohti natuke muuta või kohendada, pakkudes uue viisi, kuidas maailma näha. See aitab meil ka oma mullist väljuda. 

Kohati vaatan ka omaenda sotsiaalmeedia-seltskondade puhul, et mõne inimese tahaks täiesti välja lülitada, sest ma ei või tema seisukohti kannatada. Niipalju kergem on olla oma mullis, kus kõik räägivad sama juttu. Aga antropoloogia meetod nõuab teiste inimeste elu jagamist. Ainult teiste inimestega koos elades, nende elu jälgides ja küsimusi küsides jõuad sa nende käitumise vähem ilmsete põhjusteni. 

Toon ühe klassikalise näite, kui raske on kaugelt aru saada, miks inimesed midagi teevad. 1990. aastatel tuli Tartusse palju Ameerika õppejõude. Keegi neist tõstatas teema, miks küll eestlased võtavad jalanõud jalast ära, kui nad külla lähevad. Tuli välja, et selleks peab Eestis reaalselt elama, et aru saada, et inimesed ei sõidagi autoga uksest ukseni, et pool aastast on tänavad mudased, ja mööda mudast tänavat külla jõudes on inimese käimad väga jubedad. Vajalik oli see täiesti füüsiline kogemus siinsest keskkonnast, et aru saada, miks jalanõud tuleb esikusse jätta. 

Antropoloog kasutab eeskätt intervjuud ja osalusvaatlust, kus ta lähebki uuritavate keskele. Need on kvalitatiivseid lähenemised. Teie töö tulemused ei sisalda numbreid ega mõõdetavaid suurusi, kuid saate suurepärase ülevaate, mida näiteks talunik X või õpilane Y maailma asjadest arvavad. Või miks eestlane mudase saapa külas jalast võtab. Kui palju on ühiskonnas sellise teadmise järele vajadust ja tellimust?

Siin ma tahaks natuke korrigeerida, et tegelikult nii lahku need maailmad löödud ei ole. Antropoloogid kasutavad küll kvantitatiivseid andmeid. Mulle numbrid meeldivad, mu esimene magistrikraad oli pealegi sotsioloogias ja nii ma kasutan kvantitatiivseid andmeid päris tihti. Need aitavad hoomata laiemat konteksti, kuhu sellised nähtused nagu mudased saapad, aga üldse erinevad olulised seletused ja põhjused paigutuvad. Eesmärk on ikkagi jõuda tervikpildini. 

Antropoloogia ei tegele esmajärjekorras arvamuste kogumisega. Arvamusedki peavad tervikusse paigutuma. See tervik on käitumine, mida me kõrvutame põhjendustega, mida inimesed oma käitumisele annavad, ja arvamustega teiste inimeste käitumise kohta. Kõige huvitavam on tegelikult võrrelda ideaale ehk põhjendusi, miks peaks mingil viisil käituma ja põhjendusi, miks meie või teised inimesed neid ideaale sugugi alati ei järgi, hälbides normist. See on hästi oluline infoallikas. 

Sellised protsessid on eriti huvitavad perioodil, mil normid on segi paisatud. Selles mõttes oli Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud aeg uurijale väga mahlane suutäis.

Teie enda peamised uurimisteemad puudutavadki suuri ühiskondlikke üleminekuid: Nõukogude riigikorrast postsotsialismi, maalt linna, Eestist välismaale… nüüd on teil käsil rohepöörde temaatika. Milline olukord valitseb ülemineku ajal?

See on aeg, kus uut normaalsust ei ole veel tekkinud. Jah, sa tead või vähemalt kujutad ette, et on olemas mingi normaalsus. See normaalsus põhineb aga mudelitel, mis tulevad hoopis teistest kontekstidest, mida keegi veel väga hästi ei tunne. Näiteks nõukogude aja lõpul tuli meile teadmine "normaalsest" kapitalistlikust ühiskonnast piltide kujul ajakirjades, Põhja-Eestis oli ehk juba mingi ettekujutus Soome televisiooni kaudu. Aga kuidas selle normaalsuseni jõuda? Mis see ikka täpselt on? Kas meil üldse on vahendeid, millega seda saavutada? Selle segaduse tulemusel ehitati 1990ndatel euroremondikortereid, mis nägid tegelikult väga õudsed välja, ehkki vähemalt fassaad tundus justkui ideaalile sarnane.

Arvan, et see periood oli väga valus ja inimesed väga haavatavad. Uued normid hakkasid tekkima ja samal ajal kadus osadel inimestel ära rahaline võimekus nende kujunevate normideni jõuda. Just maapiirkondades oli see üleminek eriti ränk. Seal mõjus see koos väga kiire töö kadumisega inimestele ja nende omavahelistele sidemetele väga hävitavalt.

Kui palju te ise neid üleminekuid elus läbi olete teinud ja kuivõrd see on mõjutanud see teie vaatepunkti uurijana?

Kindlasti on mõjutanud. Nõukogude aja lõpuga läks minu kui linna-intellektuaalide perest pärit inimese jaoks kõik paremaks. Saime korraga rääkida avalikult asjadest, mis seni jäid köögilaua taha, tekkis võimalus reisida ja nii edasi. 

Samas oli üsna ruttu selge, kuidas teatud protsessid hakkavad osa inimeste elu hävitama. Isegi kui minule olid muutused kasulikud, oli selge, et minusuguste jaoks vabadusena kogetud uus kord peitis endas paljude jaoks ebameeldivaid üllatusi.

Endistes kolhoosi- ja sovhoosikeskustes elades nägin, et on vähe põhjuseid, miks selle muutuse üle peaks rõõmustama inimene, kes võib-olla toetas igati Eesti vabanemist, aga jäi uutes oludes väga ruttu ilma tööst ega saanud oma last linna keskkooli saata, sest sealne üür oli talle üle jõu. Ühtlasi kadusid tema ümbert sotsiaalsed sidemed. Surevuse protsent kasvas hüppeliselt Nõukogude Liidu kollapsi järel, nagu ka alkoholism ja kuritegevus.

Me võime ju laastudest rääkida, mis metsa lõigates lendavat, aga tegelikult saame nendega ise pihta – nii suhtumiste läbi inimestesse kui ka poliitiliste eelistuste kaudu. Ülemineku esimene hetk on kukkumine, aga kukkumise tagajärjed rulluvad lahti veel väga pikalt. Me pole siiani selle teemaga korralikult ühiskonnana tegelenud, aga tollaste muutuste negatiivne pool mõjutab tänaseni meie ühiskondlikke suhteid, poliitilisi valikuid ja suunda, mida me endale ühiskonnana julgeme lubada.

Üksikisiku tasandil olid need muutused samuti väga mitmes mõttes raputavad. Sõpruskonnad lagunesid ja pikkamööda kadus võime teiste inimestega suhelda – kasvõi omaenda külas, kus varem olid kõigil vähemalt tööalased suhted. Inimesed jäid toetavatest süsteemidest üha enam ilma.

Ühtlasi võib ütelda, et külaelu muutus üha mõistetamatumaks. Nende inimeste endi seas on suurema pildi nägemise nälg küllaltki suur. Sellest ei piisa, et sulle visatakse ette hunnik protsente, mis kusagil toimub. Pärast seda, kui minu doktoritöö põhjal ilmus 2011. aastal eestikeelne raamat, on mulle läbi aastate üllatavalt sageli tilkunud kirju, et tänada: "Aitäh, nüüd ma saan oma küla või kogukonna inimeste käitumisest aru". Soov näha, mis minuga toimub, mitte ainult üksikindiviidi, vaid ka osana tervikust, on suur.

Ja antropoloog pakub seda…

Just nimelt. Ta pakub seda süstemaatiliselt ja teaduslikult. Meil pole ju endal võimalik käega oma temperatuuri mõõta: kui mul on palavik, tundub kõik külm, ja alajahtununa kõik kuum. Samamoodi on ühiskonna mõistmisega. Kui oleme ise selle sees ja vaatame seda teaduslike vahenditeta, võivad meile tunduda mingid protsessid vihale ajavad või lihtsalt mõttetud. Kui meil aga on näiteks antropoloogilise – või sotsioloogilise – meetodi näol olemas ühiskondlik termomeeter, siis on võimalik palju suurema selgusega ühiskonnas toimuvat mõista ja seletada.

Praegu toimub Eestis ääremaastumine. Aasta alguse seisuga elab Eestis pea 47 protsenti inimesi Tallinnas ja Harjumaal. Alles sai uudistest lugeda, kuidas nii-öelda kuldse ringi vallad on kiire kasvuga lausa hädas: taristu ei jõua järele, samas kui Lõuna-Eestis räägitakse valdade pankrotist. Kas nüüdseks on selline rahvakoondumine pöördumatu paratamatus või näete veel taamal terendamas maaelu uut lainet?

Osalt on see muidugi riiklike poliitikate ja valikute küsimus. On ju võimalik toetada maaelu, kui mõelda kasvõi hiljuti läbi elatud kriisiolukordadele. Kas sa ikka tahad vee peale tõmmata oma puhvervõimalustele kriisiolukordades, kus inimesed linnas väga hästi hakkama ei saa: kui elekter, küte ja veevärk on ohus? 

Selliseid asju peab pikalt ette planeerima. Kui 1990. aastatel polnud enam lehmapidamine kasulik, jäi lõpuks lehmapidajaid väga vähe järele. Kui Euroopa Liiduga liitumise järel oli korraga jälle kasulik lehma pidada, siis püüti piimandusele kiiresti jalgu alla saada, aga selgus – vist kõigi suureks üllatuseks - et lehm ei hakkagi piima andma esimese elukuu jooksul. Sama lugu on eluga maapiirkondades. Kui sa selle ära hävitad ja katastroofiolukorras avastad, et vaja oleks oluline osa linnainimestest maapakku saata, aga sul seda maakohta lihtsalt enam ei ole – oled sa palju suuremas hädas. Lõpuks on palju kallim selle probleemiga kiiret lahendust nõudval hetkel maadelda, kui olnuks maaelu alal hoida. 

Teisalt arvan, et maaelu uus laine võib terendada tulevikus inimeste endi otsuste toel. Selle taga pole aga niivõrd romantiline ettekujutus maaelust, kuivõrd äratundmine, et oleme linnaelu mugavast taristust liiga sõltuvad. See on ka äratundmine, et tulevik on muutunud ohtlikuks. Tunnetatakse, et on riske, mida ühiskond pole õigeaegselt maandanud. 

Linnaelu on mitmes mõttes maaelust palju haavatavam. Linnas elavad inimesed väga komplekssetes, keeruliselt üles ehitatud süsteemides. Kui miski seda ohustab või piltlikult üks klots – kasvõi elekter -- seal vahelt ära kukub, ei tööta miski. Osad hoiavad isiklikku maaelu alal just selle mõttega, et neil oleks endal koht, kuhu minna. Koroonaaeg kindlasti andis maaelu säilitamisele natuke hoogu. See ei pruugi olla aga püsiv, aastaringne maaelu, mis on omaette probleem.

Euroopa mõttes on Eesti võrdlemisi harukordne koht: igal perekonnal või vähemalt suguvõsa harul on maakoht, kuhu suveks või kriisi ajal minna. Kas või kuidas see ajutine maaelu ääremaastumistele mõjub või maapiirkondade tegelikke probleeme mõista aitab?

Ilmselt seni, kuni maandamata riskid väga reaalseks muutuvad, jäävad maapiirkonnad rohkem suvituspaigaks. Oleks ju väga tore, kui maapiirkondi suudetaks kriisiderohkele tulevikule mõeldes juba praegu eriliselt hoida ja arendada, kuid ma ei näe veel sellist etteplaneerivat suutlikkust. Linnainimeste omand maal võib isegi vähendada kohalikku elu, mitte seda alal hoida. Poed, koolid ja seltsimajad peavad ju toimima aasta ringi, mitte ainult suvel.

Teisest küljest, kui suudaksime rohkem mõelda omaenda omandist kui millestki, mida võib jagada, siis võib-olla see olukord saaks muutuda. Näiteks kui ma ise talvel oma maakodus väga vähe olen, aga saaksin leida sinna üürilise, kes seal ka talvel elab ja hoiab maja käimas, väheneks rida probleeme. Või võtame maa – on muide olemas näiteks äpp nimega AllotMe, mis võimaldab oma aiamaa kasvõi tasuta kasutusse anda. Kui ise ei kasuta, siis miks lasta maal või majal lihtsalt laguneda või kasutult seista?

Paraku jagamisega, mis põhineb vastastikusel kokkuleppel, on see häda, et see nõuab vastastikkust usaldust. Meil on seda usaldust viimased 25+ aastat inimeste vahel pigem õõnestatud. Samas ma arvan, et nooremas põlvkonnas on rohkem jagamisvalmidust ja arusaama omandist kui millestki, mis võib olla ka vastutustundlikult ühiselt hallatud.

See on huvitav mõte, et linnainimene on maapiirkonnas põhimõtteliselt kahjulik nähtus.

Täpselt nii ongi mingis mõttes. Samal ajal muidugi - kui seda linnainimest ka ei oleks, mis siis veel saaks? Eks linnainimene tuleb ju tühja majja – ega ta vähemalt Eestis maainimest otseselt veel välja ei söö. Inglismaal on see näiteks täiesti omaette teema. Kui linnainimene ostab endale maapiirkonnas või ääremaal kõrge hinna eest suvemaja, siis kohaliku laps ei suuda enam seal piirkonnas endale kodu osta.

Arvan, et Eestis sellist kahju veel päris otseselt ei teki – ja siin võiks taas säärane jagamise vaim abiks olla, kui suudetaks viisakalt ja üksteist toetavalt elu- või aiapidamispindu jagada.

Teisalt, kui ka üks maakodu kellelegi välja üürida, siis mida see üürnik vähemalt Eestis seal peale hakkab? Kui seal ikka poodi, kooli või muud olulist taristut pole, ei tule see autota kõne allagi.

Just nimelt ja ongi piirkondi, kus seda ei ole. Kui on täiesti tühi küla, siis enamuse inimeste jaoks tekib küsimus, mis sa seal üksinda kügeled? Elu toimimiseks peab seal olema mingi optimaalne hulk inimesi, kes seda alal hoiab.

Mida siis ääremaastumise vältimiseks ikkagi haldusreformi tuules teha saab? Mida näiteks Setomaa enda kohaliku identiteedi ja piirkonna ühtsena hoidmisel õigesti teeb?

Setomaa näide on kahe otsaga asi. Seto kultuuri seisukohalt on see kindlasti väga hästi toiminud. Kaugelt vaadates ongi kõik väga tore: on oma identiteet, ilusad pildid rahvarõivastest ja tundub, et ka kena kogukond. Setomaa vald saab aga meil varsti kuue-aastaseks ja nüüdseks peaaegu polegi enam mälestust, kui suur oli vastuseis selle valla loomisele. 

Probleem on selles, et niisugune identiteedipõhine kogukonna loomine võib olla väga piirav. Kõigile ei meeldi tingimata rahvamuusika ja rahvatants. Kui piirkonna peamine kultuurielu pakub ainult seda ja rõhuv enamus raha läheb sellise kultuuri toetuseks, tekib päris kõva trots neis, kes sellega tegeleda ei soovi või tahaksid näha suuremat toetust muudele kultuuri- ja ühiskonnaelu tahkudele. Seda nägime ka kuue aasta eest, kui seisti ägedalt vastu Setomaa valla ideele.  

Kui võrdlevat näidet tuua, siis kuidas tallinlastele meeldiks, kui Tallinna peamine kultuurielu seisneks enamuses keskaja muusikas või keskaegses linnakultuuris? Just see on ju Tallinna identiteet, kas pole? Setomaa puhul tajub osa inimesi selgelt sellist survet ja on selle üle pahased - millele olen juba aastaid tähelepanu juhtinud nii mina ise kui ka teiste erialade teadlased, kes on seda piirkonda uurinud.

Inimesed ei pruugi seda pahameelt enam otseselt väljendada, sest haldusreformiga on see muutus juba ära toimunud. Aga pahameel võib väljenduda näiteks valimistulemustes. Pean taas ütlema, et äärmuskonservatiivide toetus on seotud sellega, kuivõrd kõrvalejäetuna osa inimesi end tunnevad. See ei tähenda, et äärmuskonservatiive ei toetaks ka igatepidi mugavalt elavad ja ka väga rikkad ning edukad inimesed, aga nende suur toetus tuleb siiski ilmajäetusest ja osades inimestes tekitatud tundest, et nad pole mitte keegi: et maainimesel pole asja Eesti elu kujundama, otsuseid tegema, et ta on mõttetu ja vaene.

Olete ka oma uuringute käigus tõdenud, et peale taasiseseisvumist sai vaesus Eesti ühiskonnas külge häbimärgi. Kas ajal, mil kõrge inflatsiooni kohta tuleb iga päev mõni uudis ja inimesed nimetasid valimiste põhiteemaks toimetulekut, on Eestis taolisele vaesusehäbile veel kohta? 

Arvan, et juba vaesuse silt iseenesest on keeruline küsimus. Mis asi üldse on vaesus? Ega nappide vahenditega ära elamine ise ei pruugi üldse probleem olla. Probleem on moraalne hinnang, mis antakse nendele inimestele, keda vaeseks nimetatakse. 

See sõna ise on nii raskelt koormatud, et isegi kui ma ütlen, et suur osa vaesust võib olla täiesti optimaalne eluviis, küsitaks mult: mis mõttes? Kas ma siis tahangi, et inimesed elaksid vaeselt? Samas kui mõtleme, et peaksime kõik elama ja hakkama saama tunduvalt optimaalsemalt, et mitte loodust hävitada, siis peaksimegi oma tarbimist koomale tõmbama tasemele, mis mingite hinnangute järgi on vaene. 

Mind on alati hämmastanud vaesuse hindamise puhul see materiaalne tase, millest allapoole loetakse inimest vaeseks: näiteks teatava regulaarsusega ostetud uute riiete või teatud kodutehnika puudumine või vähesus. Kui me riputame näiteks kasutatud rõivaste ostmisele või asjade mitte ostmisele külge vaesuse sildi, mida on vürtsitatud moraalse hinnanguga, et vähe tarbiv inimene on küllap laisk, rumal või piinlikult abitu, siis teebki enamik inimesi kõik selleks, et mitte vaene välja paista. Siis enamik tarbibki kaugelt üle oma tegelike vajaduse ja raiskab isiklikke ja loodusressursse.

Inimesed tundsid 2000ndatel kohutavat häbi, kui neil polnud piisavalt raha ja nad ei suutnud signaliseerida, et tulevad tegelikult normaalselt toime. Imelikke asju tehti, et end hakkamasaajana näidata. Kui külades välitöid tegin, kirjeldasid postkontoritöötajad mulle, kuidas inimesed tellisid postkontoris kataloogist asju, mida nad tegelikult välja ei suutnud osta - aga tellimise fakt ise oli neile vajalik, et tunda ennast veidigi väärikana. 

Vaesusehäbi oli väga piinarikas ja väljendus väikestes asjades. Näiteks lagunesid ära inimestevahelised vahetused, sealhulgas sünnipäevadel käimised. Palusin intervjuudes inimestel öelda, mida nad uue riigikorra ajal enam ei tee. Mõned ütlesidki, et nad ei käi enam sünnipäevadel üldse, sest see on lihtsalt liiga kallis.

Osalt oli asi kingituste ostmises, ei teatud, mida sobib kinkida, ja see, mis tundus sobiv, oli sageli liiga kallis. Osalt oli asi inimeste enda juurde kutsumises: mida sa neile pakud? kas su kodu on piisavalt "normaalne"? Inimestel lihtsalt ei olnud piisavalt raha, et osta sobivaks peetud kingitusi või presenteerida ennast ja oma kodu "piisavalt tasemel" moel. See oli väga kurb aeg. Osalt on sellest muidugi hakatud üle saama.

Enam Eesti inimene nii materialistlik ei ole?

Ma tegelikult ei julge kindlalt väita, et materiaalsete väärtustega seltskond on vähenenud. Ma loodan, et on, kuid vahel tundub mulle, et elan sel teemal mingis oma mullis – mind ümbritsevad üsna rohelise käitumisega sõbrad ja sugulased.

Eriti vähe teame tegelikult ka antropoloogidena neist, kes kõige rohkem tarbivad ja raiskavad. Sagedamini uurime pigem inimesi, kes on sotsiaalselt meist kuidagi kehvemal positsioonil, kui neid, kel on materiaalseid väärtusi ülearu. Selliste inimeste uurimine on üsna haruldane, ehkki just nende mõju on nii teistele inimestele kui ka keskkonnale kordades suurem. Sellised inimesed on ka kaitstud ühiskonna hukkamõistu eest – sellesama hukkamõistu, mis väga teravalt tabab kõige kehvemas olukorras olijaid. Kõige suuremaid tarbijaid, kes on nii paljude probleemide allikaks, me aga ei tunne ja neid mõjutama ulatume harva.

Kuidagi tuleb nendegagi ju ühiskonnas sild leida.

Just. Nii vaimselt kui ka igapäevase hakkamasaamise mõttes on ääretult oluline, et inimesed oleksid ühiskonda lõimitud, et vahetused ja võrgustikud toimiks, et oleks suhted erinevate ühiskonnarühmade vahel.

Me näeme ju, et nii mullistumine sotsiaalmeedias kui ka üldine kapseldumine endaga ka hakkamasaamise mõttes sarnastesse gruppidesse on ühiskonnale väga halb. Ainult niimoodi eristuvas, kihistunud ühiskonnas peab igal sammul pungestama ja end materiaalsete väärtustega ümbritsema, sest nii on kõige lihtsam signaliseerida oma väärikust ja väärtuslikust, kui tihedamat, sügavamat suhtlust ei ole. Veel enam, kui väheseid asju ja vähegi ebamugavaks peetavat eluviisi seostatakse muude moraalsete, füüsiliste ja suutlikkusega seotud näitajatega. 

Tegelikult on ju igati normaalne käia jala, ja olulised oskused on ka pesta riideid kausis ja kütta ahju, või koguni niita vikatiga muru. See on omamoodi naljakas, kuidas füüsilisi tegevusi asendatakse jõusaalis käimisega – kuhu sageli sõidetakse pealegi autoga. Seal jõusaalis teeme neid samu liigutusi oma keha arendamise mõttes märksa vähem tõhusalt ja ka keskkonnale kahjulikumalt.

Kui jutt juba füüsilistele tegevustele läks, siis kas me teinekord ei romantiseeri maaelu üle? Oma põllulapi ja kanakarja juurde käibki terve rida sõna otseses mõttes käsi määrivaid talutöid. Linnas kasvanud inimesed ei oska neid. Miks peakski linnainimene oma mugavused ja puhtuse selle kõige nimel hülgama? Rääkimata puuduvast poest, koolist ja arstiabist…

Kui keegi läheb maale ja mõtleb, et seal on ainult lilled ja liblikad, on ta väga rumal. Ta saab üsna ruttu aru, et isegi töötades maalt mõne IT-ettevõtte heaks ja reaalse maatöö tegemise vajaduseta on maal siiski väga palju mugavusi puudu. 

Romantika on asjast ehk suhteliselt vale pilt, aga iseseisev vastupanuvõime ja kõik need maal või kitsastes tingimustes omandatavad oskused on omaette väärtus.

Koroonaaeg näitas samuti, et kui inimestele võimaldada kaugtööd, siis teeb ta seda isegi maakodus. Tõsi, kartulivagu ja lehma sellisel inimesel ilmselt enam pole ning vaevalt et ta ka külasimmanil käib. Mida teha, et tuleviku külaelu poleks pelgalt linnaelu maakoha pakendis?

Eks inimesi, kes maalt käivad autoga suurlinnas poes ja elavad täiesti eraldunult, leidub samuti, aga arvan, et neid on ikkagi suhteliselt vähe. Ma ei usu, et saab pikalt aastaringi niimoodi elada ja kohalikku inimest põlastada. Ühel hetkel on sul vaja naabrit, kes su näiteks lumest välja tõmbab. Tavaliselt leitakse ikka lõpuks keegi kohalik, kellega ollakse nõus suhtlema. Igasugune vastupanu näiteks kriisiolukorras sõltub lõpuks sellest, kas me oskame koostööd teha, mitte rahakotist. Rahakotiga sa saad endale punkri ehitada, aga kaua sa seal üksinda vastu pead?

Meil on näiteid, kus maapiirkonda kolib kogukond väga keskkonnateadlikult mõtlevaid inimesi. Samas ei pruugi neil tekkida ühendust lähedal elavate kohalike inimestega. Võib-olla nood ei ole ka nii keskkonnateadlikud, kuigi tegelikult kahtlustan, et puhtpraktiliselt elavad paljud maal oma igapäevaelu säästlikumalt ja mõistlikumalt kui ka paljud maherohelised linnainimesed...aga sellised uuskogukonnad ei pruugi osata vanade olijate seltskonda hinnata ega nende kogemusi otsida. Võib arvata, et uuskogukonnad, mis väldivad kohalikega suhete loomist, ei püsi väga kaua. 

Kõige suurem probleem maaelu seisukohalt ei ole aga siiski maale kolinud ükskõiksed linnainimesed. Selleks on hoopis maaomanikud, kelle käes on suured lahmakad maad ja metsa, kuid kes ise pole kunagi kohapeal elanudki. Nad pole kohalikule silma vaadanud, kui nad nende külas tuult kinni pidanud metsa silma pilgutamata maha lõikavad või põldudel taimemürke kasutavad. 

Ent kas Eesti inimene on üldse loomu poolest eriline koostöötegija?

Minu kogemus ütleb, et see koostöövõime on katki tehtud suurtes protsessides, mida ei ole üritatud leevendada. Inimestel on koostöövõime olemas, aga seda on viimased aastakümned takistanud kihistumine.

Olen sellest varemgi rääkinud, kuidas leidub kultuure, kus ebavõrdsus on nii ammune, et on olemas mehhanismid, kuidas isegi ebavõrdsetena suhelda. Eestlaste omavaheline ebavõrdsus on kultuuriliselt ja ajalooliselt olnud küllaltki väike. Meil puuduvad kultuurilised mehhanismid, mille kaudu saaksid rikkad ja vaesed adekvaatselt omavahel suhelda nii, et mõlemal poolel poleks ebamugav.

Mina ei usu, et eestlane oleks kuidagi olemuslikult hirmus individualist. Mõtleme kasvõi meie koorilaulutraditsioonile – kuidagi ei saa koos laulda valmisolekuta koos harjutada ja esineda. Pigem on kohatine individualism põhjustatud ajaloost, erinevatest traumadest ja muutustest. Järelikult pole see meie praegu silma torkav nõrkus, koostöösoovimatus, mitte kuidagi kivisse raiutud.

Kui veel linna- ja maainimestest rääkida ja vaadata kasvõi praegu Nursipalu ümber toimuvat, siis tüüpiliselt viskub iga taolise olukorra tekkides püssi ette hulk linnahipstereid, kes sellest kohast võib-olla esimest korda kuulevad. Millise jälje jätab see looduskaitseliste ja elukeskkonna kaitsmise püüdlustele või kas sellest on siiruse mõttes rohkem kasu või kahju?

Nursipalu nimel tegutseb ikka väga tugevalt just kohalik rahvas.

Aga laiemalt - kui mingi keskkonnaprobleemi pärast valutab südant keegi, kes selle kõrval ei pea elama – on see siis maha võetud mets või mis iganes –, siis miks sellel keskkonnateemade mainele peaks halb mõju olema? Keskkonnast on hakatud üha rohkem aru saama kui ühisvarast, mis mõjutab igaüht, ka linnainimest. 

Lisaks - meenutame uuesti vaesusehäbi teemat. Kui maainimesele on külge saanud silt, et ta on vaene ja põlastusväärne, siis ongi ju vaja, et maaelu puudutavate probleemide lahendamist toetaks nende tõsiselt võtmiseks lisaks linnainimene. Kui aga see maainimest toetav linnainimene ka ära sildistada ja öelda, et tegemist on kuidagi naeruväärse tegelasega, siis on tõesti väga keeruline üldse loodust kaitsta.

Ma ei tea, kelle huvides see peaks olema - mind alati hämmastab, kuidas meil mõnedes ringkondades püsib vaenulikkus teadmiste vastu keskkonna ja kliimaga toimuvate protsesside kohta. Ja keskkonna- või kliimaaktivistid tahtvat inimkonda tagasi koopasse suruda. Sellele saab vastata ainult tõdemusega, et just keskkonnaaktivistid püüavad kaitsta meie võimalust väärikalt ja koopast väljas elada. Need, kes täiskäiguga tarbides ja raisates moonutatud tulevikku põrutavad, võivad end märksa kindlamini koopa lävelt avastada.

Ehk kokku võttes - keskkonda lihtsalt tuleb kaitsta. Mida rohkem on inimesi, kes seda teevad, seda parem.

Eestlane ongi ju enda silmis tubli metsarahvas ja loodusesõber. Samas valmis teie juhtimisel värske EIA peatükk kliimamure teemal. Kirjutate olukorrast, "kus osa inimesi tajub teravalt kliimaga seotud muutuste ohtlikkust, ent peavad sellele lahendusi otsima kahaneva, kuid siiski laialt levinud ükskõiksuse taustal". Kuidas suuresõnaline loodusearmastus ja ükskõiksus omavahel kokku käivad?

Kui statistikat vaatame, siis on see ükskõiksus suures plaanis vähenemas. Olen ise 1990ndate keskpaigast pealevõtnud keskkonna ja kliima teemat paljudes juhuslikes vestlustes ikka ja jälle üles. Just alates 2010. aastate lõpust on see korraga miski, millele ei vastata enam õlakehitusega. Pigem kiidetakse takka ja väljendatakse muret. 

Andsin esimest korda keskkonnateemat käsitleva loengu aastal 1997. Tol hetkel ahmisid kõik silmnähtavalt seda infot endasse. Toona oli sellest veel väga vähe juttu, aga osadel noortel inimestel oli juba siis tunne, et äkki kõik ei ole päris okei. Tollases loengus oli inimesi, kes on nende teemadega tegelema jäänudki – tore on teada, et olen olnud ehk osa sellest impulsist.

Järgmine kord kasutasin osasid samu materjale ühel kursusel oma 20 aastat hiljem. Erinevus oli tohutu. See oli nii lahe, kuidas nüüd kõik neid asju juba teadsid. Mõni ütles, et käib ise prügisukeldumas ja mõni osutus veganiks. Minu jaoks oli see suur rõõm, et kõik olidki jõudnud mingisse sarnasesse punkti või veel kaugemale edasi läinud. Selliste noorte hulk on ajas ainult suurenenud ja pole näha, et see teema lahtuks. Probleem on lihtsalt selles, et see on levima hakanud vähemalt 20 aastat liiga hilja.

Parem hilja kui mitte kunagi.

Tõsi. Seda teemat ei olnud nii palju veel isegi võib-olla kuus-seitse aastat tagasi. Eriti teravalt on just kliimateema esile tõusnud 2018. aastast peale. See on seotud ühelt küljest erinevate katastroofidega üle kogu maailma, aga teisest küljest teaduslike teadmiste parema kommunikeerimisega. See toimub väga olulisel määral muide ka protestide kaudu. 

Näiteks just Suurbritannias tõusis keskkonnateema tulipunkti peale protestigrupi Extinction Rebellion (XR), Eestis Vastuhakk Väljasuremisele, esimesi laiaulatuslikke proteste. Esimesed toimusid Londonis 2018. aasta sügisel ja veel suuremad 2019. aasta aprillis. Nendega koos kasvas hüppeliselt inimeste arv, kes pidasid keskkonna- ja kliimateemat üheks kolmest kõige olulisemast probleemist riigis. Esimese protestilainega tekkis järsk hüpe ja teise protestilainega tuli järgmine hüpe, nii et kokku selliste inimeste arv kahekordistus. See jäigi püsima ja pole enam kunagi langenud varasemale keskpärasele tasemele tagasi.

Kliimamure pole moeasi?

Ei ole. See on jäänud püsima siiamaani, hoolimata sellest, et vahepeal tuli koroonaaeg ja sõda. 

Muidugi on eestlase ettekujutus endast kui looduse hoidjast samas kohati üsna ebaadekvaatne. Sellest metsarahva müüdist on minu kolleegid Atko Remmel ja Tõnno Jonuks kirjutanud huvitava artikli "Keeles ja Kirjanduses", mida Novaatoriski on tutvustatud. 

Arvan, et suhtumine metsa kui ressurssi on saanud üha suurema hoo sisse viimase kümnekonna aasta jooksul, kus metsaomanikke on survestatud igast suunast metsa müüma. Kuna paljusid kimbutas samal perioodil rahahäda või lihtsalt suur tahtmine midagi kallimat muretseda, siis pole isegi iseenda maja ümber lageraie tegemisest tagasi kohkutud. Sellise valiku tegemiseks peab inimene olema ümbritsevast keskkonnast päris võõrandunud.

Mulle näib, et osalt on see võõrandumine seotud meile 1990. aastate algusest peale õpetatud majandusteadmiste poolikusega. Meid on õpetatud, kuidas hoida tasakaalus perekondlikku ja riikliku eelarvet. Samal ajal on kõigist nendest tasakaalutehetest jäänud süstemaatiliselt välja teadmine, kuidas mistahes majandusprotsessid sõltuvad sisendist ehk loodusressursist. 

See on umbes sama, kui sa õpetad noorele autojuhile selgeks kõik liiklusreeglid, aga mitte seda, et autot peab regulaarselt hooldama või et see sõidab ainult siis, kui sinna kütust valada. Selliste poolikute teadmiste baasilt on majandus saanud toimida väga pikalt, sest keskkonnapaak on väga suur. Tänaseks on see hooldamata sõiduriist juba väga roostes. Ilmselt on ka paak üsna tühjapoolne. 

Mida sul on nende majandusreeglitega pihta hakata, kui majanduse kõige olulisem sisend ehk keskkond on unustatud? Või eeldatakse, et see pakub piiramatult ressursse: et paak täitub mingi nipiga ise ja tühjaks ei saa.

Toote eesti keeles esile uue mõiste: kliimamure(likkus). See kõlab veidi leebemalt kui näiteks kliimaärevus või kliimapaanika. Kuidas ära tunda, et mind on selline mure tabanud? 

Kliimamure asemel on seni kasutatud tõesti teisi sõnu. Kes tahtis räigemalt öelda, ütles kliimapaanika. Kes tahab natuke vähem räigelt öelda, räägib kliimaärevusest. Aga isegi kliimaärevuse sõna annab edasi natuke vale sõnumit, sest jääb mulje, nagu poleks põhjust ärev olla. Mure on selles mõttes märksa adekvaatsem sõna. Kui räägime murest, siis anname märku, et selleks on põhjust.

Mitte et kliimamurest ei võiks kasvada ärevus, ja siis tuleb ärevuse endaga tegeleda. Muretsemine iseendast on aga mitmes mõttes positiivne ja normaalne seisund – see on adekvaatne reaktsioon murettekitavale olukorrale. Stress on tegelikult väga huvitav sotsiaalne käivitaja. Kui me oleme millegipärast stressis, siis sirutame käe teiste inimeste järele, otsime abi. Tekivad rühmad ja kogukonnad, kes saavad asjadest ühtmoodi aru, tahavad ühiselt probleeme muuta ja tunnevad, et teevad koos tegutsedes midagi ära. 

Kliimateadlikkus on natuke nagu vähidiagnoos: esmalt on paljude reaktsioon see, et nad hakkavad otsima informatsiooni. Mis võib juhtuda? Kuidas olla ise valmis muutuvas kliimas hakkama saamiseks? Järgmine oluline etapp, mis stressinivoo alla toob, võib olla liitumine mõne kliima- või keskkonnateadliku seltskonnaga. See on, ma arvan, üks pääsetee ja võimalus kõigile nendele inimestele, kes on mures. Kui leida teised omasugused, saab hakata koos otsima võimalusi: mida meie saame teha? mis on minu tugevused, millega ma võiksin välja minna ja midagi muuta? Igaühte on vaja selles suures muutuses, millega me silmitsi oleme.

Samal ajal vähenevad need hääled, kes ütlevad, et põhjuseta paanitsete. Meil on Eestis mingid õnnetud tüvi-väärtekstid, millele osad meie kliimaeitajad viitavad kui pühale tõele. Autorid võivad olla mainekad teadlased, ja nii ei pandagi tähele, et aga oot, nad ei uuri kliimaprotsesside aluseid ega saa oma uurimisandmete põhjal nende kohta midagi väita. Nende põhjendamatud ja kohati päris jaburad seisukohad on osadel kliimamuutuse eitajatel aga ilmselt toanurgas altaril ja nad käivad igal hommikul nende ees kummardamas. Selles seltskonnas leidub ka vandenõuteooriaid teadlaste kohta – näiteks, et kõik klimatoloogid on ära ostetud või rumalad.

Kliimamuutuse mõjusid demonstreerivad meile tänaseks tegelikult paljude erialade teadlased – mitte ainult klimatoloogid, vaid ka botaanikud, zooloogid, mullateadlased, atmosfäärifüüsikud ja nii edasi.

Kas me nüüd peaks ütlema, et enamik teadlasi maailmas on rumalad või ära ostetud? See on päris jube maailm, kuhu nii satutakse. Maailm, kus ei usaldata süstemaatilist teadmise kogumise viisi. Sellises maailmas ei soovita isegi kõrghoonesse siseneda, sest kui me ei saa füüsikuid usaldada, siis võib maja meile selga variseda. Luumurdu lahastada ka ei soovitaks, sest arst on nagunii äraostetud või rumal.

Eks lõputu muretsemine hakkab ju tervise peale. Mida ütlete lugejale, kelle jaoks tulevik tundubki lootusetult rikutud ja kaaskondlaste ükskõiksus ajab kopsu üle maksa? Või kui noor lugeja ei soovi võib-olla just kliimakriisi tõttu lapsi saada? Või kui ongi juba saabunud teatav apaatia?

Apaatsus ja depressioon on tõsised ohumärgid, siis tuleb pöörduda spetsialisti poole. Aga enne kui sinna jõuda, võiks ju leida tuge teistelt inimestelt. See aga eeldab lõimitud ühiskonda. Kui ühiskond on väga killustunud – kapseldunud oma gruppidesse, kus valitseb väga ühtemoodi mõtlemine – siis on lahendusteni välja murda tõesti väga raske. 

Sotsiaalmeedia on küll suur nuhtlus, samas on see ka koht, kust ehk siiski võib leida neid toetavaid gruppe, kes kliimateemast räägivad ja samal ajal ka tegutsevad muutuste nimel. Üksnes rääkimisest jääb väheks. Kui me lisaks tegutseme, on lootust madalseisust väljuda. Koos tegutseda on kindlasti ka märksa tõhusam kui üksinda.

Samal ajal peaksime ühiskonna ja riigi tasandil mõtlema, kuidas jõuda suurema lõimituseni – see aitab inimestel nii isiklikke kui palju laiemaid probleeme lahendada. See on tegelikult omamoodi paradoks, et neoliberaalne kapitalism, majanduskord, kus ka Eesti on, ootab, et inimesed ise kõik probleemid lahendaks. Samas on see süsteem aga tugevalt kärpinud võimet ühineda ja koos lahendusi otsida. Kui inimene ei tunne, et ta saab aidata ja ühineda teiste inimestega mingi probleemi lahendamiseks, ning ühiskond ei suuda tagada solidaarset, hoolivat keskkonda, siis ongi tagajärjeks apaatsus, või ka vandenõuteooriad. 

Killustunud ühiskond on tegelikult riigile raskem kanda; vaimse tervise probleemid on sageli seotud füüsilise tervise probleemidega – see kõik on rahaline koorem ühistele õlgadele.

Mainisite mõttekaaslaste leidmist ja ühiselt tegutsemist. Mõnede inimeste jaoks on see ühine tegutsemine võtnud kunstiteoste supiga viskamise vormi. Kuidas teie sellesse suhtute?

Ma ütleksin, et see oli üks väheseid proteste, mis jõudis peaaegu kõigini. Inimesed, kes pole iialgi kliimateemasid jutuks võtnud, hakkasid korraga rääkima, et "mõtle, viskavad suppi, täitsa totakad". Teadlikkuse tõstmiseks tehtud aktsioonide hulgast oli see üks kõige tõhusamaid. 

Samas, kas see, kui inimene on saanud teadlikuks, et tehakse imelikke tegusid, juhib teda uurima, miks? Vähemalt osadele see ikkagi külvab mingisuguse kahtluseussi kuhugile kuklasse.

Paljudele on see väike kahtluseussike käivitajaks, et infot otsida, miks ometi niimoodi tehakse. See viib jälle uute teadmisekübemeteni, mis omakorda viivad lõpuks äratundmiseni, et kui mul on valida tulevik, kus on võimatu või vaevaline elada ja järelikult ka kunsti nautida, või elatav tulevik, milleni jõudmiseks on vaja  täna teisiti elama hakata, siis ma pigem valin viimase, isegi kui see on raske ja nõuab loobumisi. Ehk pole see tulevik siis nii karm.

Sama loogika on ka Fridays for Future protestigrupil: mis kasu on noorel tänastest kooliteadmistest, kui tulevik on selline, et tal pole nendega midagi pihta hakata? Noor ei saa kõiki neid kujuteldavaid kõrgtehnoloogilisi töid, mida tulevik tõotavat, teha tulevikus, kus ühiskond kliimamuutuse järel ei toimi ja me peame läbi häda ära elama. 

Teiegi ei istu noortele mõeldes käed rüpes. Ühe käimasoleva projekti käigus tegelete kliimateadlikkusega koolis ja selle viimisega ühiskonda ning võimestate lapsi, noori ja õpetajaid kliimamuutuste mõjude vähendamiseks. Millest neil praegu kõige rohkem vaja jääb ja kuidas teie antropoloogina neid aidata saate? 

Selle projekti eesmärk on kliimateemasid koolides paremini õpetada. Püüame luua seoseid kliimamuutuse protsessi, selle muutuse vallandumise põhjuste ja muutusest tulenevate tagajärgede vahele. 

Võib-olla kõige paremini iseloomustab seda üks tore hetk selle projektiga seotud koosviibimiselt, kus olid koos reaalteaduste esindajad – kliimateadlased, ökoloogid, füüsikud ja mullateadlased – ning humanitaar- ja sotsiaalteadlased, näiteks ajaloolased ja antropoloogid. Üks reaalteaduste esindaja väljendas väga kenasti, kuidas ta hakkas aru saama sellise distsipliinideülese tegevuse väärtusest: kliimateema on reaalteaduslik umbes neljandiku ulatuses, aga ülejäänud kolm neljandikku nõuavad ühiskonna teaduslikku mõistmist ja ühiskondlikku tegutsemist.

Projekt "Kliimateadlik" tegelebki kliimateadmiste edastamisega koolides ja uute õppevahendite koostamisega. Seni on paljudes koolides mainitud kliimamuutust heal juhul füüsika, keemia või geograafia tunnis. See on väga oluline, aga sellest jääb väheks, kui on vaja mõista, miks ja millised ühiskonda üles ehitavad mehhanismid on loonud maailma, kus leiab aset sedavõrd palju fossiilkütustel põhinevat tarbimist.

Reaalteaduslikest teadmistest ei piisa ka siis, kui mõtleme, kuidas uutel alustel ühiskonda üles ehitada. Ühiskonda, mis püüaks vältida suuremat kliimamuutust ja arvestaks kaduvate ressurssidega. Füüsik ei saa ka öelda, kuidas meid inimestena koos tegutsema panna. Oluline on aru saada, et tegemist pole abstraktse füüsikalise protsessiga, mis justkui minusse ei puutu: sellel on konkreetsed ühiskondlikud põhjused ja tagajärjed. 

Sotsiaal- ja humanitaarteadlaste roll on mõtestada: mis on inimese osa muutuses? Peame ka näitama, mida nende protsesside tagajärgedega silmitsi seistes tuleb teisiti teha. Nii hirmus kui see ka pole, peame lastele lasteaiast alates sellegi selgeks tegema, kuidas oma elu kaitsta nende nähtuste eest, millele me neile tuleviku oleme avanud: kuumalainete, metsapõlengute ja tormide eest. See on sama vajalik kui liikluses toimimise õpetamine.

See on jälle see suure pildi küsimus, et miks on vaja antropolooge. Muu hulgas ka selleks.

Täpselt, muu hulgas ka selleks. Osalesin just ühes teises projektis, mis uurib rohepööret. Seal tõdeti intervjuude ja osalusvaatluste põhjal, et inimeste meelest on kõige olulisem asi, mida teha, prügi sorteerimine. See tundub olevat miski, mida mina ise saan kohe praegu teha. Selle mõju on samas aga üks kõige väiksemaid. 

Paraku ei pruugi ka ennast keskkonnateadlikuks pidavad inimesed tegutseda keskkonna säästmise nimel. Nii peetakse endiselt normaalseks igapäevast või isegi mitu korda päevas liha söömist, ehkki me teame, kui keskkonnakahjulik, rääkimata sellest kui ebaeetiline on lihaloomade kasvatamine. Rõhuvas enamuses ei ole see mitte kuidagi mingi mullastikuelu taastav mahekasvatus, millele kohe viidatakse, kui keegi keeldub osalemast sellises vägivaldses tarbimises.

Ühiskonnas on aga erinevad osad omavahel seotud – ükskõiksus vägivalla suhtes ühes valdkonnas kipub võimaldama seda ka teises. Miks me vanaviisi jätkame? Miks me iseenda ja oma laste tulevikku nii ükskõikselt suhtume, meid alal hoidva looduse vastu tähelepanematud oleme? Miks me ei püüa, ei jaksa maailma muuta? Nurjatute probleemide - nagu kliimamuutuse - lahendamiseks on vaja inimest kui probleemi algallikat ja tema loodud süsteemide ja struktuuride mõju mõista.

Kuna me toimime tarbimisühiskonnas, ei jää üksikisikul praegu muud üle kui kogu aeg mõelda justkui radariga, missugused minu käitumise tagajärjed võivad keskkonnakahju võimendada. Tänu sellele, et mina ise saan oma käitumist muuta kliimasõbralikuks, tekib mul tunne, et mul on protsesside üle mingigi kontroll. Kuigi ma tean, et need protsessid on palju suuremad kui ainult mina. 

Üksikisik on näilisuse taga tegelikult võimetu?

Seda võib ka nii mõista. Samas mulle meenutab see üht karikatuuri, kus esiplaanil on murelik nägu, kelle mõtetest tuleb välja mull, mis ütleb "What can one man do?" ('Mida saab üks inimene teha?'). Tema taustal on aga näha miljonid samasuguse mulliga mõtlejad. 

Olen nõus, et üks inimene ei saa üksi piisavalt muutuda: mina võin lõputult kokku tõmmata omaenda tarbimist... ja sellest ei ole küllalt. Kui me aga kõik kokku tõmbame ja veel enam, kui me ära tunneme, et saame protestiliikumiste kaudu mõjutada valitsusi, suurtootjaid, ka kõige suuremaid reostajaid, on sellel mõju.

Pean silmas eriti fossiilkütusefirmasid ja panku, mis neisse investeerivad. Inglismaal on näiteks kohalikud omavalitsused just seetõttu tohutu kliimamõjuga, et nende töötajate pensionifondid investeerivad fossiilkütusefirmadesse. Üks XR-i kampaaniaid survestab kohalikke omavalitsusi, et nende pensionifondid lahutataks fossiilkütustest. Sellistes protsessides osaledes tunned, et saad erinevatel tasanditel midagi ära teha. Mure toob inimesed kokku, mis vähendab võimalust apaatsuseks ja see lõpuks ehk ka päästab maailma. Ja isegi kui maailm muutub – seda ta niikuinii teeb – on koos kergem.