"Maa on piiratud ressurss, mida juurde toota ei õnnestu. Põllumajandussektorisse sisenejatel ja noortel on hästi keeruline leida maad, mida kasutada," ütleb Eesti Maaülikooli värske doktor Marii Rasva. Kui veel sajandivahetusel kasutas üks põllumajandustootja keskmiselt 16 hektarit maad, siis 2020. aastaks oli ühe omaniku käes keskmiselt 86 hektarit. Samas pole põllumajandusmaa enese osakaal Eesti territooriumist ajas oluliselt muutunud.

"Oma doktoritöös ma analüüsisingi peamiselt maakasutust. Selle kõrvale vaatasin natuke ka 49 suurima tootja maaomandi muutust," märgib Rasva. Muu hulgas järeldas ta, et maa koondub üha enam väikese äriühingute ringi kätte. Samas leidub noori, kel oleks maaelu vastu huvi, kuid puudub maa. Üks võimalik lahendus oleks Rasva sõnul seada Läti ja Leedu eeskujul Eestiski piirang, kui mitu hektarit võib üks isik või ettevõte omada.

Maa ja raha koonduvad

Marii Rasva näeb, et sekkumiseta süveneb Eesti põllumajandusmaa kasutuses üha enam praegune trend. "Endiselt väheneb tootjate arv, aga maakasutus on üldiselt jäänud samaks. See tähendab, et ühe maakasutaja keskmine renditud või omatava maa hulk on kasvutrendis," osutab ta. Täpsemalt kasvas suurimate maakasutajate valduste pindala aastatel 2001–2021 keskmiselt 1036 protsenti ehk enam kui kümme korda.

Oma töös rühmitas Rasva kohalikke tootjaid suuruse järgi. Väiksemateks rühmitas ta kuni 400 hektaril toimetavad ja suureks sellest suuremal pinnal tegutsevad tootjad. "Kasvas just suurte ehk rohkem kui 400 hektarit maad harivate tootjate hulk. Peamiselt on tegemist erinevate äriühingutega," tõdeb värske doktor. Samas vähenes ajas väiketootjatest FIE-de hulk. Eriti selgelt jäi vähemaks vähem kui 40 hektarit harivaid tootjaid.

Ennekõike on Rasva sõnul muutuse põhjustanud suurtootmist soosivad majandustegurid. "Suurtootmine on majanduslikult tõhusam. Sageli saavadki suured tootjad toota odavamalt kui väiketootjad," põhjendab ta. 

Niisamuti soosib suurtootjaid praegune toetusmeetmete süsteem. Näiteks makstakse pindalatoetusi kõigile ühe mõõdupuu järgi. "Mida rohkem sul on hektareid, seda rohkem saad sa toetust. Mida rohkem saad sa toetust, seda suurem on tõenäosus, et sa saad lõpuks ka enda omandit laiendada selle arvelt," kirjeldab Rasva. Nii kogunevadki raha ja maa sinna, kus neid juba leidub. 

Sama suundumust näeb värske doktor renditurul ja seda Euroopa keskmisest madalamate rendihindade kiuste. "Eks meilgi hinnad tõusevad. Nüüd tõusis maa korralise hindamise käigus maa hind ja tõusevad kõik maamaksud. See kõik annab väikestele tootjatele paraja löögi," märgib ta.

Maareformi kaja

Marii Rasva sõnul leidub maaelust ja põllumajandusest huvitatud noori Eestis küllaga. Seda näitas ka koroonaaeg, mil paljud püüdsid vähemalt hobikorras maakodus toimetada. "Ma tean paljusid noori, kes on isegi tahtnud üle võtta oma vanemate tootmist. Ühel hetkel said nad aga aru, et see ei ole eriti lihtne," sedastab Rasva. 

Kui raskuste üle kurdavad juba need, kel maa päranduse näol olemas, siis eriti täbaras olukorras on maata huvilised. "Vaba maa kättesaadavus on, ma usun, üks põhilisi probleeme, miks ei saa maaelu edendada," tõdeb värske doktor. Isegi kui vaba maalapp leidub, ei pruugi see asuda sobivas Eestimaa nurgas.

Maa koondumine suurtootjate kätte on terav endistes Nõukogude liiduvabariikides tervikuna, kus taasiseseisvumisele jägnes maareform. "Maareformiga tuli palju maad suurtes kogustes turule. Kellel tollel hetkel oli vabasid vahendeid, see sai osta nii palju maad, kui tal rahakott lubas," kirjeldab Rasva. 

Kuna talumajapidamistel põhinev tootmissüsteem polnud veel kinnistunud, hakkaski kolhoosikorrast vabanenud maa uuesti koonduma. "Kui maa juba on suurtootjate käes ja mõni neist lõpetab tootmise, siis tihtilugu läheb see maa kõik järgmisele suurele. Tükikaupa müümist naljalt juba ette ei tule," lisab värske doktor.

Maapangast eelisõiguseni

Oma töös pakub Marii Rasva maakasutuse ebavõrdsusele välja võimalikke lahendusi. "Kui vaadata, mida Läti ja Leedu on teinud, siis nemad on loonud piirangud, kus alates teatud hektarite arvust suurtootjad ei saaks rohkem maad osta," osutab ta esiteks. Värske doktori sõnul oleks sellist piirangut mõistlik rakendada ka Eestis. "See vähemalt pidurdaks koondumisprotsessi esialgu," tõdeb ta.

Teiseks saaks riik noortele ja alustavatele tootjatele appi tulla maapanga loomisega. "Riigil endal võiks olla pakkuda sobivaid maatükke. Maa-amet annab küll praegugi riigimaad rendile, aga Eestil võiks olla väiketootjate aitamiseks spetsiaalne maapank," selgitab ta.

Teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kogemuse pinnalt soovitab Rasva veel ostu eelisõiguse meedet. Eelisjärjekorras võiksid maad osta väikesed ja keskmise suurusega tootjad ning turule sisenejad. Viimasena peab värske doktor oluliseks sedagi, et maaga majandaksid erialateadmistega inimesed. "Maa on piiratud ressurss ja kui sellega õigesti ringi ei käida, siis juurde me seda ka kuskilt ei saa Samas on maa kogu meie elu alus: sealt tuleb meie toit," selgitab ta.

Toidujulgeoleku vaatest oleks tema sõnul kindlam, kui toit tuleb rohkemalt arvult tootjatelt, mitte käputäielt suurtelt. Teisalt on maakasutuse koondumine suurtootjate kätte laiemas mõttes julgeolekuküsimus: kellele see maa päriselt kuulub? "Ettevõtete struktuurides on meil keeruline jälgi ajada ja need võivad vabalt viia ka kuhugi piiri taha," sõnab Rasva. Eestis oleks tema sõnul abi sellestki, kui ettevõtete struktuur muutuks läbipaistvamaks.

Hoiatava ja äärmusliku näite toob Rasva Šotimaalt. "Seal kuulus 50 protsenti maast täpselt 0,008 protsendile riigi elanikkonnast. See on meeletu koondumine," osutab ta. Hiljaaegu algatati Šotimaal lõpuks vastumeetmena maareform. 

Rasva sõnul pole näite mõte hirmutada, kuid siiski illustreerib see võimalikku lõpptulemust, kui maa koondumist õigel ajal ei ohjeldata. "Eestis olekski esialgu oluline kõigepealt aru saada, et meil on see probleem, ja seejärel püüda sellele pidurit tõmmata. Sealt saab juba edasi vaadata, kuidas toimida," ütleb ta.

Eesti Maaülikooli metsanduse ja inseneeria instituudi doktorant Marii Rasva kaitses väitekirja "Põllumajandusmaa kasutuse muutused Eestis: tasakaalustatud maakasutuse tagamise võimalused. Changes in agricultural land use in Estonia: opportunities for stable land use" 9. märtsil. Doktoritöö juhendajad olid dotsent Evelin Jürgenson ja kaasprofessor Aive Liibusk. Tööle oponeerisid Anka Lisec (Faculty of Civil and Geodetic Engineering University of Ljubljana, Sloveenia) ja Krystyna Kurowska (Faculty of Geoengineering, University of Warmia and Mazury in Olsztyn, Poola).