X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kultuuriteadlane: tänapäeva külaelu vormib nooruses kujunenud maastikutaju

Ennistatud küla talu 1920. aastatel.
Ennistatud küla talu 1920. aastatel. Autor/allikas: Kadri Kasemets

Inimene mõjutab oma tegevusega ümbritsevat maastikku, kuid maastik võib omakorda mõjutada inimest. Nii kujuneb igaühe arusaam väärtuslikust maastikust välja tema tegusatel noorusaastatel. Tallinna Ülikooli kultuuriteadlane osutab kolme Põlvamaa küla näitel, et maastikuhooldes peaks võrdset kõlapinda saama kõigi kohalike arusaamad heast koduümbrusest.

"Lapsepõlvemaastikud mõjutavad meid argitasandil. Me ei pruugi neid kohti teadvustada, aga neil on oluline mõju meile hilisemas elus. Näiteks oleneb neist, millised maastikud on meie jaoks ilusad, ja kuhu me tahame endale maakodu osta," ütleb Tallinna Ülikooli teadur Kadri Kasemets. Kuna igal inimesel on oma noorpõlvemaastikud ja neist johtuvad arusaamad, võib ka ühe küla piires elanike arvamus meeldivast koduümbrusest lahku minna.

Inimese ja maastiku vastastikust suhet kindlas paigas läbi aja saab uurida maastikubiograafilisel meetodil. "Omal ajal kirjeldati neid muutusi kaardirakenduste kaudu, aga nüüd võime rääkida ka kvalitatiivsetest maastiku-uuringutest," osutab Kasemets. Tema ise tegi samuti kvalitatiivse uuringu, mille raames intervjueeris 19 erinevas ulatuses ühiskondlikult aktiivset inimest kolmest Põlvamaa naaberkülast. Intervjueeritavate seas oli nii elupõliseid kohalikke, uusasukaid kui ka juurte juurde naasjaid. 

"Sajandi alguses tekkis seal külaselts ja aktiivne kogukonnaelu, mis muutus korraga väga nähtavaks. Mind hakkas huvitama, mis protsessid sellise nähtavaks toomise taga on. On need kellegi visioonid ja plaanid?" meenutab teadur. Intervjuudest tuligi välja, et oma ettekujutust küla arengust saavad teoks teha rahastusbürokraatias rohkem kodus olevad inimesed. Seevastu teine osa kohalikke tunneb, et nende arvamusel pole koduümbruse kujundamises sarnast kaalu.

Ajaloolise koolimaja tõus ja langus

Kadri Kasemetsa uuring keerles ümber maastikuhoolde mõiste. "Maastiku-uuringutes on seda terminit kasutatud saamaks infot inimese ja maastiku omavahelisest seosest. Näiteks, kuidas maastiku välisilme mõjutab inimest ja inimkäitumist," selgitab ta. Neid andmeid saab omakorda kasutada pärandmaastike väärtustamiseks või kestlikumaks maakasutuseks. "Nii varasemates töödes kui ka minu uurimuses tuleb välja, et inimestel ongi erinevad arusaamad sellest, mis on väärtuslikud maastikud," tõdeb teadur.

Põlvamaa kolme küla kohalike arusaamad põrkusid intervjuudes mitme olulisema maastikuelemendi teemal – vastuolusid tekitasid nii ajalooline koolimaja, küla administratiivpiirid kui ka ühest külast läbi voolav jõgi. 

Ajaloolise koolimaja puhul olid intervjueeritavad eri meelt, kas sellest oleks võinud saada uus külakeskuse hoone. "Külaelanikele oli vana koolimaja hästi oluline. Samas külavanem, kes külasid ühendava MTÜ eesotsas külakeskuse edendamiseks rahastust küsis, ei näinud selles väärtust, mida renoveerima hakata," kõrvutab Kasemets. 

1993. aastal ehitati romantilise kodukandiliikumise ja külakuvandi vaimus piirkonda uus koolimaja. See suleti mõni aasta hiljem, kuna ümbruskonnas nappis kooliealisi lapsi. Seejärel kolis uude koolimajja raamatukogu. Kolme küla ühendav ja toetuste taotlemist võimaldav mittetulundusühing loodi Kaemetsa sõnul aastal 2007.

"Külavanem nägi uues majas paremat renoveerimis-potentsiaali. Sinna ümber kujuneski külakeskus," kirjeldab teadur. Ajaloolise koolimaja ostsid tema sõnul vahepeal ära ettevõtlikud inimesed Tallinnast, kes pidasid seal koolituspaika, kuid praegu on ühiskondlik tegevus soiku jäänud. "On siiski rõõmustav, et maja enam tühjana ei seisa," märgib Kasemets.

Intervjueeritav näitab otsest teed läbi metsa külakooli. Autor/allikas: Kadri Kasemets

Mis külanime su vanaema kasutas?

Suulise kohamälu erinevad kihid tulid vastakate arvamustena välja seoses kolme küla administratiivpiiridega. "Nõukogude ajal olid kaks küla ühendatud ja argisuhtluses oli rohkem käibel selle küla nimetus, kus asus kolhoosikontor," sedastab Kadri Kasemets. Üks intervjueeritavaid, kohalike juurtega aktiivsest kultuurikandjast sepp, algatas sel sajandil aga külapiiride ennistamise. "See ei käinud üldse kergelt, sest inimesed on harjunud nõukogudeaegse külanimega," osutab teadur.

Seevastu kõrvalkülas, kust kolhoosiajal samuti osa maad naaberkülaga liideti, ennistamine konflikte kaasa ei toonud. "Võib-olla kolhoosikeskus jäi neile kaugemaks? Igal juhul kasutati seal suulises kõnepruugis kogu aeg vana külanime," võrdleb Kasemets. 

Kuigi teeviitasid pole siiani ümber tehtud, on piiride ennistamine teaduri sõnul näide suulise teadmise toomisest ainelisse keskkonda. "Siit nähtub ka see, et suulisel mälul ja vestlustel vanemate inimestega on hästi oluline roll. Mõned lood kaovad ja hääbuvad, aga mõned jäävad esile. Need võivad kõnetada uut põlvkonda midagi uut ette võtma," arutleb ta.

Rohujuuretasand vs vald

Kolmandaks olid intervjueeritavad eri meelt selles, kuidas peaks majandama ühest uuritud külast läbi voolavat jõge. Praegu on jõgi Kadri Kasemetsa sõnul naaberkülla ehitatud paisu tõttu soine. Seevastu Nõukogude ajal oli uuritud külas jõetamm. "Tänu sellele võimaldas jõgi uuritud külas erinevaid tegevusi: vähi ja kalapüüki, paadiga sõita, inimesed võtsid vett. Soise ala asemel oli heinamaa," kirjeldab teadur.

Külaseltsi tasandil kohalikud küll arutlesid jõe majandamise üle, kuid ei leidnud ühist keelt. Paljud soovinuks korrastada jõe kanuumatkakõlbulikuks, teised olid igasuguse turismi vastu. "See on nüüd koht, kus oluliseks võib saada külade- kui mitte valdadeülene koostöö. Jõemaastiku korraldamine on laiem projekt," sõnab Kasemets. 

Külavanem ise oli tema sõnul jõe korrastamisest huvitatud. "Samas nägi ta probleemina kohalikku elanikkonda: seal elab liiga vähe inimesi. Struktuurifondidelt, riigilt või vallalt ei tule siis raha, millega seda projekti ellu viia," sedastab ta. 

Siiski tuli teaduri sõnul välja, et veekogud päris hooletuses ei seisnud. Nii külavanem kui ka sepp ja noor turismitalu pidav ettevõtja püüdsid jõge oma krundi piires ise hooldada. "Ehk me võime visioone luua struktuursel tasandil, aga omaperemehelik maastikuhoole käib paralleelselt kogu aeg. Maastik on suhtes oma elanikuga omakorda muutumises," võrdleb ta.

Jõe kinnikasvanud osa. Autor/allikas: Kadri Kasemets

Usaldus avab häälepaelad

Üksiknäited illustreerivad Kadri Kasemetsa sõnul, kuidas inimestel on erinev arvamus ilusast maastikust, kuid samavõrd varieerub nende valmidus selle ilusaks tegemises kaasa lüüa. Sellele võiks teaduri sõnul mittetulundusühinguid juhtides rohkem mõelda. "Alt üles planeerimine peaks tähendama, et me kutsume kokku erinevad huvirühmad ja arutame, mis on väärtuslik. Samas on elu näidanud, et tegelikult tihti me üksteist ei kuula ega usalda või isegi ei arvesta üksteisega," märgib ta.

Teaduri peamine soovitus külaseltsidele ja nende juurde loodud MTÜ-dele olekski, et erinevad huvirühmad õpiksid üksteist usaldama. "Huvitavalt tõi külavanem intervjuus välja, et neil tegelikult on väga tugev külakogukond, aga piirkonnas on palju passiivseid inimesi, kes ei tule oma mõtteid avaldama," meenutab ta. Kasemets ise ei nimetaks intervjuude põhjal aga neid inimesi passiivseteks: pigem ei julge viimased lihtsalt usalduse puudumise tõttu sõna sekka öelda.

Näiteks võib külakogukonna sees olla tekkinud omakorda väiksemaid kogukondi. Kasemetsa uuringus tulid sellise omaettehoidva ja pealtnäha passiivse rühmana esile endise kahekorruselise kolhoosielamu asukad. "Tundub, et on olnud perioodid, kus nad olid väga eraldi. Samas nüüd on hakatud rohkem piire kompama ja omavahel suhtlema," toob ta välja. Taaskord näeb ta siin olulist osa külavanemal, kes leidis elamu renoveerimiseks rahastuse, kuid pani elanike õlule kohustuse ise oma maja eest vastutada: "Neile anti nüüd sotsiaalne roll või vastututus, et nad saaksid tunda ennast väärtuslikumana."

Kohalikele oli oluline küladevahelise tolmava kruusatee pinnakatte alla saamine. Selles nähti Kasemetsa sõnul suure tänuga külavanema panust kohalikku arengut silmas pidades. Autor/allikas: Kadri Kasemets

Uuringu laiem sõnum ongi teaduri sõnul, et kohalike erinevad väärtused tuleks ära kaardistada ja nende väärtuste vahel usaldus leida. "Inimestel, kes linnast tulevad maapiirkonda seda maastikku nii-öelda tarbima, on ühed väärtused. Samas kohalikul inimesel, kes tegeleb põllumajandusega, veab sõnnikut ja peab selle ilusa maastiku üles kündma, on väärtused teistsugused," võrdleb ta. Parim väärtuste lepitaja oleks tema sõnul inimene, kes kuulub ise kogukonda, kuid mõistab samas rahastusmehhanisme.

Uurijana jäi Kasemetsa enda sõnul kummitama, kuivõrd tundeküllaselt kirjeldasid intervjueeritavad oma suhet noorus- või lapsepõlvemaastikega. "Näiteks ühel inimesel tekkis oht, et tema vanavanemate maja müüakse maha. Tal ei olnud lapsepõlvest tekkinud erilist sidet selle kohaga, aga kui oli otsustamise koht, siis ta ütles, et "süda hakkas valutama", osutab teadur. Teine intervjueeritav tegi endaga rahu alles pärast otsust piirkonda kolida, viidates et "nüüd oli õige tunne". "Mind ehmatas, kuidas kohapõhistel emotsioonidel ja kohapõhisel ajalool on meie üle suur roll, aga me tihti ei teadvusta seda endale," ütleb teadur.

Senisest enam vääriks Kasemetsa sõnul esile tõstmist raamatukogude roll maapiirkonnas. Maastikubiograafilises võtmes on tema sõnul huvitav jälgida raamatukogu liikumist erinevate kohtade vahel: "Hooned, kus maaraamatukogud asuvad, peegeldavad oma aja ühiskonda väga palju. Raamatukogudega seotud ajalugu võiks olla rohkem nähtaval, kui me räägime küla enese identiteedist."

Kadri Kasemets kirjutab oma uuringust ajakirjas Sociologia Ruralis.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: