Viimastel aastatel on maailma räsinud erinevad kriisid. See tõstatas omakorda väga tugevalt küsimuse, kui hästi on ka Eesti inimesed varustatud nii toidu kui ka esmatarbekaupadega. Päästeamet on teinud aktiivselt teavitustööd selles suunas, et inimestel oleks kodus vähemalt ühe nädala (toidu)varud. Kui midagi peaks juhtuma, siis nädal aega saab vähemalt igaüks ise hakkama. Hiljutise uuringu järgi ei ole sellest aga eriti kasu olnud. Kuigi inimesed teavad, et mõnda aega võiks nad ise hakkama saada, on tervikuna Eesti elanikkonna valmisolek kriisideks sama kehv nagu neli aastat tagasi.

Sõda Ukrainas tõstatas lisaks küsimuse, kui hästi on tagatud Eesti kui riigi toidujulgeolek. Sama väljakutse ees seisis riik ka 2020. aastal. Koroonakriis pani toona seisma erinevad tarneahelad ja tekkinud ostupaanika jättis poeletid toiduainetest tühjaks.

Kuna kriisid on ootamatud ja kuigi nende eest ei saa iial olla päris kaitstud, on ekspertide sõnul vaja teema peale mõelda nii-öelda rahuajal. Eesti Maaülikooli maamajandusökonoomika professor Rando Värnik ütles, et esmalt tuleb selgeks teha toidujulgeolekut ja toidutootmise tarneahelat mõjutavad tegurid.

Toidu varustuskindluses ja ettevõtete toimetuleku juures onVärniku sõnul oluline roll Eesti tarbijal. "Kas tarbijal on moraalne kompass, et ta tahab osta Eestis kasvatatud toitu ja ta tunneb, et Eestis väärindatud toit pakub piisavalt kvaliteeti ja head tervist," küsis ta retooriliselt. 

Kodumaise toodangu tarbimine parandab Värniku sõnul otseselt varustuskindlust. Eesti toitu eelistades saab Eesti riik sealt tulu läbi mitmete eri maksude. Importkaupa tarbides läheb  riigile ainult käibemaks. "Ehk siis eelistades Eesti toitu, tekib märkimisväärne maksubaas läbi maksumaksjate, kes saavad nendes sektorites tööd," selgitas professor. See omakorda on eeldus kohapealse tootmise jätkumiseks.

Ehkki  praegu on kõik hästi ja Eestisse tulevad kaubad üle piiri,  lahvatavad Värniku sõnul kriisid ootamatult. Seetõttu tuleb juba praegu mõelda, kas Eestis saadakse toidutoore kätte ja mida vajatakse selleks, et varustuskindlus toiduga oleks tagatud. 

Toiduga varustatus on Eestis erinevates toidurühmades Värniku sõnul väga erinev. Piima ja piimasaadustega ollakse Eestis väga hästi varustatud. "Me tegelikult toodame ja väärindame piima rohkem, kui me siin Eestis seda ära tarbime," lausus ta. Samamoodi on teraviljaga. Suurem probleem on munade, köögi- ja puuviljade ning lihaga. Suuresti jõuab poelettidele importkaup. Värniku sõnul pole küsimus selles, et Eestis ei osata neid kasvatada või toota, vaid majandusloogikas. Tihti on odavama kaup mujalt sisse tuua.

Küsimus on aga selles, kas sisse toodud kaupa on piisavalt ka siis, kui kriisi tõttu tekivad tarneahelas katkestused. Selle näitena muutis sõda Ukrainas tarneahelaid omajagu. Kui varem toodi näiteks Eestisse mineraalväetist nii Venemaalt kui Valgevenest, siis praegu kasutatakse teiste Euroopa riikida ja Ameerika toodangut.. 

"Sellised katkestused panevad mõtlema, et peame siin Eestis olema valmis leidma lahendusi riigi tasandil.Ent ka tarbija ise peab läbi mõtlema, kui valmis ta on nii lühiajaliste- kui ka pikaajaliste katkestuste jaoks," lausus professor.

Toiduga varustatus on Värniku sõnul riikliku julgeoleku küsimus. "Kui me ei suuda oma sõdureid või kaitseväge toiduga varustada, siis see on probleem," rääkis ta. Professor ütles, et erinevates riigihangetes püütakse toitu kätte saada võimalikult odavalt. Tegelikult tuleks  eelistada aga rohkem eestimaist. "Sellega me anname perspektiivi Eesti toidutootjatele ja hoiame neid sektoreid, sest need on maapiirkonna ja toidutootmise juures äärmiselt olulised julgeoleku garantiid," rääkis ta.

Koroonakriisi eel ei oldud valmis

Viimased aastad on maailma kriisidega korralikult räsinud. Rando Värnik loodab, et Eestis ollakse nüüd paremini valmis kui enne koroonakriisi ja sellest on õppust võetud. "Koroonakriis näitas hästi, et me ei olnud valmis, meil ei olnud näiteks kaitsemaske ja -kindaid. Turg lõpuks küll kohandus ja lahendused leiti, aga me peame paremini teadvustama võimalikke riske ja kriisiolukordi ning need enda jaoks läbi mõtlema ja tegevusplaani tegema, sõnas professor.

Näiteks tuleb tema sõnul läbi mõelda, kuidas tagatakse Eestis toimepidevus, kui riiki tabab ulatuslik elektrikatkestus, mille tulemusena pole andmesidet, võimalik pankadele ligi saada ja seetõttu isegi kütust osta. Kuidas siis logistikat juhtida ja tellimusi esitada?" küsis Värnik. See kõik omakorda mõjutab seda, kas toidukaup jõuab poodi või mitte. Vahelaod asuvad seejuures sageli teistes Euroopa riikides. Kui piirid tagatipuks kinni lähevad, tekib seeläbi küsimus, kuidas üldse edasi liikuda.  

Hiljutises uuringus "Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis" töötasid teadlased välja töövahendid, et ettevõtted saaksid riske hinnata ja kriisides hõlpsamalt toime tulla.

Värniku sõnul on riik kindlasti paremini valmis kui enne koroonakriisi, seda ka poliitilisel tasandil. "Ega toidu varustuskindlus ei ole lõpuks ainult ettevõtjate teema, vaid see on ikkagi ka poliitikute kokkuleppe küsimus, kuidas meil toit tarneahelas liikuda võiks ja oleme strateegiliste partneritega kokku leppinud, kes võtab kriisi ilmnedes enda peale toiduga varustatuse kassikonservist teraviljatoodeteni ja võimaldaks meil Eestis tervikuna kriisi üleelamise," rääkis ta.

Värniku sõnul on viimastel aastatel tehtud selleks palju jõupingutusi ja leitud ka lahendusi. Küll aga on kindlasti veel kohti, mis tervikuna vajaksid ülevaatamist ja kokkuleppeid. Vähemalt liigutakse õiges suunas, on professor optimistlik.

Näiteks vajab toidutööstus toimimiseks energiat. Uuringust selgus, et väga paljudel põllumajandustootjatel on juba olemas elektrigeneraatorid. Lisaks  on loonud mitmed tootjad varusüsteemid ja päikesepargid. "Seda ei saa öelda, et need oleks kõigil olemas. Kindlasti on see ka suur investeering, aga kes on enda jaoks riskid läbi mõelnud, teab, et kui elekter päevaks ära läheb, läheb väga suur hulk piimast kanalisatsiooni ja see on väga suur kaotus," nentis Värnik.

Rasked ilmastikuolud

Sel kevad-suvel pidid toidutootjad rinda pistma ulatusliku põua ja tugevate vihmadega. Värnik rääkis, et kliimamuutuse puhul tuleb arvestada mitmete uute võimalustega. Näiteks sellega, kas taimed saavad piisavalt vett või tuleb seda liiga suures mahus ja tekivad üleujutused, misläbi ei saa saaki koristada. Ilmselt tajume kliimamuutusi lähitulevikus tema sõnul veelgi rohkem. 

"Me teadlastena näeme, et kliimamuutused leiavad aset ja need mõjutavad tootmispiirkondi. See mõjutab, kus üldse saab midagi toota. Välismaal kimbutavad äärmuslikud ilmaolud näiteks kohvi ja suhkru tootmispiirkondi: ei jätku niiskust ega vett. Seetõttu võivad toidu tarneahelad muutuda ja ka nende toodete hinnad minna Eestis kallimaks. Samuti on kliimamuutustega seotud see, et järjest rohkem leidub erinevaid kahjureid ja haigusi, mis Eestis hakkama saavad. Nõnda tuleb rohkem kasutada ka tõrjevahendeid.

Värnik ütles, et kogu teema juures on oluline ka kommunikatsioon ja võrgustatus ehk vajalik info leviks. "Nii nagu kriisiolukordades peavad need asjad olema enne kokku lepitud. Ei ole variant, et kui midagi juhtub, hakkame alles süsteemi looma," lausus ta.

Kui kriis aga kätte jõuab, peab Värniku sõnul iga inimene ise oma tarbimise üle vaatama.  "Me ei saa loota, et meil on sel hetkel kõik erinevad tooted kättesaadavad, mida oleme harjunud tarbima ja peaksime enda jaoks läbi mõtlema, et meil oleksid need kõige hädavajalikumad asjad olemas. Näiteks konservid, teraviljatooted, suhkur ja muud kauasäilivad tooted," lausus ta.