"Taastav põllumajandus on kogumik põllumajandusvõtteid, mis lisaks saagikuse hoidmisele keskendub ka elurikkuse tõstmisele põllumajandusmaastikes, seal hulgas eelkõige mulla tervisele, ka süsiniku sidumisele ja maapealsele elurikkusele. See ongi see, mis aitab loodust hoida," selgitas Tartu Ülikooli taastamisökoloogia teadur Krista Takkis Vikerraadio saates "Ökoskoop".

Põllumajandus- ja regionaalministeeriumi asekantsler Madis Pärtel rääkis, et laiema suundumusena püütakse muuta järjest keskkonnasõbralikumaks kõiki majandussektoreid. Põllumajanduse puhul on taastav põllumajandus osa sellest.

"Tootmist vaadatakse terviklikumalt, mitte ainult seda, kui palju sa saaki saad ja tulu tood, vaid ka seda, et mullaelustik oleks mitmekesine. Täna on meie põhiline tööriist Euroopas ühine põllumajanduspoliitika ning sealt antavad õigusaktid ja toetused," selgitas Pärtel.

Asekantsler märkis, et neist toetustest kolmandik läheb selliste praktikate toetamisele, mis pole vaid jätkusuutlikud ega täida seadus piires miinimumnõudeid, vaid lähevad sellest kaugemale.

Pärtel rääkis, et põllumajanduspraktikate suunamiseks on riigil mitmeid meetmeid. "Esimesena peab toidutootja ju ikkagi toidu lauale tooma. Teine asi on see, et järjest rohkem peab arvestama jätkusuutlikkuse aspektiga ehk kuidas toota nii, et kliima ja elurikkuse eesmärgid saaks täidetud ning vesi oleks hoitud ja puhas ning saasteaineid ei tekiks," sõnas asekantsler. 

"Riigil on selleks mitmeid võimalusi, on n-ö kõvad meetmed, nagu õigusaktid ja toetused, aga on ka pehmeid meetmeid, nagu nügimine läbi uuringute ja teadlikkuse tõstmise," lisas ta.

Pärtel selgitas, et muutused põllumajanduspraktikates ei saa olla liiga kiired või absoluutsed. "Kui vaatame, kuidas me praegu maailmas oma põllumaaga toitu toodame ja kui efektiivne see on, siis selge on see, et kui me läheks 100-protsendiliselt üle mahedale või taastavale põllumajandusele, siis see saak päris sama ei oleks. Põllumajanduse roll on toita maailma ja kui me neid muutusi teeme, siis need saavad olla järk-järgulised ja mingis osas," rõhutas asekantsler

Keskkonnahoidlikud võtted

Krista Takkis rääkis, et keskkonnahoidlikke põllumajanduslikke võtteid on mitmeid. "Üks võte on näiteks segaviljelus, kus kasvatatakse ühel põllul korraga mitut kultuuri – näiteks kaera ja hernest. Samuti vahekultuuride rakendamine, et külvatakse midagi põhikultuuri alla, mis aitab katta mulla pinda." Teadur pidas just viimast nii kultiveerimisperioodil kui ka talvisel ajal väga oluliseks. Mulla pinna katmine aitab takistada erosiooni.

"Väga oluline on ka hästi valitud külvikord ehk mis järjekorras ühel põllul mingeid kultuure kasvatatakse. Abiks on see, kui valida kultuurid, mis üksteist toetavad, näiteks tõrjuvad teineteise kahjureid, kasutavad erinevaid toitaineid ja muudavad vastavalt mulla omadusi. Samamoodi aitab kündmise vähendamine," jätkas Takkis. See ei tähenda kündmise täielikku ära jätmist, kuid mulla pinda häiritaks vähem.

Samuti rõhutas teadur maastikuelementide rajamise olulisust, et hoida maapealset elurikkus. "See on vajalik, et suurtel põldudel jõuaksid tolmeldajad ja kahjurite looduslikud vaenlased ka põllu keskele. Putukatel on oma lennupiirangud. Paljud nendest ei suudagi kaugele lennata ja põllud võivad ikka päris suured olla tänapäeval," selgitas Takkis.

Tähelepanu tuleb tema sõnul pöörata ka poollooduslike koosluste hoidmisele. "see on kõige parem elupaik nendele putukatele ja nende hooldamine loodussõbralikult on oluline. Näiteks portsjonkarjatamine, et loomad ei oleks ühes kohas koguaeg peal, vaid neid liigutatakse, et taimestik saaks taastuda," lisas teadur. 

Kaduv looduslik tugi

Krista Takkis rääkis, et viimastel kümnenditel on olnud elurikkus põllumajandusmaastikel nii Eestis kui ka mujal Euroopas tugevas languses. "Traditsiooniliste põllumajandusmaastikega on seotud olnud suurem osa Euroopa liigirikkusest, kuid põllumajanduse intensiivistumise tõttu oleme viimastel aastakümnetel näinud näiteks lindude ja putukate arvukuses suuri muutusi," tõdes teadur.

Ta viitas, et neist paljude näol on olnud tegu tavalisemate liikidega, kellest poleks taolist tundlikkust oodanud. Nende sekka kuuluvad teiste seas näiteks põldlõoke ja rukkirääk, aga ka paljud Eesti liblikad. "Eesti põllulindude arvukuses on viimase 40 aastaga toimunud kahanemine poole võrra ja samamoodi ka ülejäänud Euroopas. Putukate hulgas on nähtud 60–70-protsendilist langust," nentis Takkis.

"Elurikkusest sõltub otseselt nii mulla tervis kui ka paljud looduse hüved, näiteks tolmeldamine ja kahjuritõrje, siis võibki öelda, et me oleme vaikselt kaotamas looduse tuge oma toidu tootmisele," viitas teadur.

"Intensiivpõllumajandus on suunatud valitud liikide produktsiooni maksimeerimiseks, aga see toimubki teiste liikide arvelt," lisas Takkis. Muu hulgas tõukavad seda tema sõnul ühelt poolt tagant suuremate ja efektiivsemate masinate kasutuselevõtt. Selle tulemusel on põllud üha suuremaid, kuid samas ka üheülbalisemad.

"Samamoodi vaesuvad sünteetiliste väetiste kasutuselevõtu tõttu mullad, kuna väetised on sageli suunatud taime toitmisele. Need ei hoolitse aga mulla tervise eest. Lisaks kasvab aina pestitsiidide kasutus, mis hävitab ka teisi elusorganisme. Erinevate pestitsiidide koostoimet – seda kokteili, mis seal põllul tekib – seda ei ole ka otseselt uuritud, kuidas see organismidele mõjub," viitas teadur.

"Maastiku struktuur on ka väga oluline elurikkuse hoidmisel. Kui maastikus on rohkem poollooduslikke kooslusi, näiteks väikeste põldude vahel on rohumaa ribad, siis kõik need maastiku elemendid aitavad meil elurikkust hoida," jätkas Takkis.

Teadlased soovitavad, et põllumajandusmaastikes peaks olema vähemalt 20 protsenti looduslikke või poollooduslikke kooslusi. Seal hulgas mõeldakse nii poollooduslikke niite kui ka teisi maastikuelemente, nagu rohumaaribasid. "Need aitavad tagada ka kõige optimaalsema saagikuse tänu nendele looduse hüvedele, mida nad pakuvad," sõnas Takkis.

"Kõige tähtsam, mida meeles pidada on, et elurikkus nii maa all kui ka maa peal on jätkusuutliku ja muutuva kliima tingimustes paindliku ja vastupidava toidutootmise alus," ütles teadur.

LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele.
Loe lisa LIFE IP CleanEST kodulehelt.