Sussexi Ülikooli ja Rothamstedi uuringukeskuse teadlased hindasid pikaajalises katses väetiste mõju põllumajanduslikutele rohumaadele. Nad suurendasid katse käigus rohumaale jõudva lämmastiku, kaaliumi ja fosfori hulka. Seepeale jäi niidulilli viis korda ja neid tolmeldavaid putukaid kaks korda vähemaks, vahendab The Guardian.

Kõige enam said väetistega pihta mesilased. Viimaseid oli keemiliste väetisteta katselappidel üle üheksa korra enam kui kõige tugevamalt väetatud lappidel. Uuringu juhtivautori Nicholas Balfouri sõnul näitas nende uuring niisiis esimest korda otsest seost väetiserohkuse ja putukate arvukuse languse vahel. Putukate vähenedes liigub väetiste mõju omakorda kaudselt piki toiduahelat edasi.

Muutus tulenes eeskätt sellest, et väetised loovad rohumaal soodsa kasvukeskkonna kiiresti kasvavatele kõrrelistele. Kui sellised kõrrelised hakkavad rohumaal domineerima, jääb teistele kõrrelistele ja lilledele selle võrra vähem kasvuruumi.

Üldiselt eeldavad teadlased, et mida rohkem on koosluses lilleliike, seda enam leidub seal aga erinevaid tolmeldajaid. Tihtilugu on need tolmeldajaliigid nn spetsialistid, kes on kohastunud tolmeldama ainult kindlaid lilleliike.

Ohtlikult tavaline

Uuringulapid ise asusid Hertfordshire'i krahvkonnas Rothamstedis. Sealseid Park Grassi rohumaade katselappe on uuritud juba alates 1856. aastast. Erinevatele katselappidele lisatakse seal võrdlevalt erineval määral väetisi. Uue töö autorid mõõtsid iga katselapi tootlikkust. Selleks kaalusid nad ära hooaja lõpuks niidetud heina. Samuti lugesid nad kokku kõigil 18 katselapil käinud tolmeldajad: mesilased, sirelased, liblikad, herilased ja kärbsed.

Keskmiselt jõuab Ühendkuningriigi rohumaadele väetist 100 kilogrammi hektari kohta. Katses oli suurim lapile jõudnud väetisekogus ligi 1,5 korda suurem. Selle kogusega seostus ka tolmeldajate arvukuse kõige järsem ehk enam kui 50 protsendine langus. Kui lapile pandi saareriigi kohta tavapärane väetisekogus, jäi seal võrreldes väetamata lapiga tolmeldajaid 42 protsenti ja õistaimi viis korda vähemaks.

Eestis kasutatakse põllumajandusmaadel väetisi Ühendkuningriigist keskmiselt enam kui kaks korda vähem, 2022. aasta seisuga 86 kilogrammi hektari kohta. Rohumaadel kasutatakse väetisi veelgi vähem, eelistades seejuures orgaanilist väetist. Lääne-Euroopas kasutatakse rohkem mineraalväetisi.

Kõige selgemalt tuli leid esile lämmastikuga väetatud katselappidel. Seda kasutatakse väetistest kõige rohkem. Kui katselappidele lisati väetisesegu, mis lämmastikku ei sisaldanud, jäi nii lillede kui ka tolmeldajate arvukus võrdlemisi suureks.

Ühendkuningriigis väetatakse mingil määral pea kõiki rohumaid. Saareriigis moodustavad uuringu andmetel kvaliteetsed ja liigirikkad rohumaad kõigist rohumaadest vaid üks-kaks protsenti. Alates 1930ndatest on Ühendkuningriik kaotanud 97 protsenti oma looduslikest lilleniitudest. Varasemad uuringud osutavad ühtlasi, et võrreldes 1980. aastaga on tolmeldajaid riigis märksa vähem.

Talunik tahab saaki

Viimase kümnendi jooksul on nõudlus põllumajanduslike väetiste järele kasvanud. Uuringu autori ja Sussexi Ülikooli entomoloogiaprofessori Francis Ratnieksi sõnul külastas ta aastate eest Park Grassi ja mõistis, et katsejaam pakub üha kasvava väetisenõudluse mõju uurimiseks ainulaadset võimalust.

Uuring annab aimdust talunike murest: kui tahta rohumaale rohkem lilleliike ja tolmeldajaid, peab maalapp olema vähem väetatud. See vähendaks omakorda aga saagikust. Autorite sõnul on nende töö tulemuste valguses oluline, et nii Ühendkuningriik kui ka Euroopa Liit rahastaksid elurikkust toetavaid põllumajanduspraktikaid.

Nicholas Balfouri sõnul võib saagikus vähem väetades küll väheneda, ent muudatus tooks kaasa terve rea hüvesid. Tolmeldajate kõrval võidaks väiksemast väetisekogusest mulla tervis ja õhukvaliteet. Ühtlasi peaks maastik äärmuslikele ilmastikusündmustele paremini vastu.

Uuringuga mitte seotud Lancasteri Ülikooli ökoloogia ja evolutsiooni vanemteaduri Philip Donkersley sõnul teeb uuringu huvitavaks ja uuenduslikuks selle ajaraam. Tavaliselt kestavad uuringud neli-viis aastat. Park Grassi katsejaamas ulatub vanimate katselappide võrdlus aga juba pooleteise sajandi taha.

Uurimus ilmus ajakirjas npj Biodiversity.