Kui 2001. aastal oli Eestis keskmise maakasutuse pindala tootja kohta 16 hektarit, siis aastaks 2016 oli kasvanud see 60 hektarini. "Suurtootmised on kindlasti tõhusamad, kuid peame vaatama suuremat pilti ning mis toimub maaeluga, kui kogu maa koondub suuremate omanike kätte. See võib olla täna tootjatele kasulik, kuid ei pruugi tulla meile riigina summa summarum sugugi odav," leidis Evelin Jürgenson, Eesti Maaülikooli geomaatika õppetooli maakorralduse dotsent.

Jürgenson tõi näitena Šotimaa. Kohalik keskkond soosis pikalt maa koondumist väheste tootjate kätte. Praeguseks on sealne maaelu suuresti hääbunud ja valitsus üritab seda suuremate investeeringutega uuesti käima tõmmata.

Vähemal või rohkemal määral võib näha sama suundumust ülejäänud Euroopa Liidus. Võrreldes läänepoolsemate liikmesriikidega toimusid muutused aga Eestis lühema aja jooksul ja olid maareformi järel märkimisväärsed. Kui algusaastatel viis reform tõesti põllumajandustootjate arvu kasvuni, siis selle edenedes muutus protsess vastupidiseks. Nende arv hakkas uuesti vähenema.

Eesti pole siinkohal erand. "Nõukogude Liidu alt vabanenud riigid on meiega üsna sarnases olukorras. Lääne-Euroopas, näiteks Saksamaal näeb pigem väiksemaid talusid ja väiketootmist. Koondumine toimub seal aeglasemalt, sest turul pole vaba maad, mida osta," viitas Jürgenson.

Protsessi pidurdamiseks on ka teisi võimalusi. Kõige lihtsamana saab reguleerida maaomandi maksimaalset suurust. Näiteks ei tohi omada Leedus inimene rohkem kui 500 hektari jagu maad. Ungaris on piiratud see 300 hektariga. "See hoiab ära maa koondumise. Kasutuses ja omandis oleva maa vahel on küll vahe, kuid need on omavahel seotud. Kui kasutan rohkem maad, saan sellelt rohkem tulu ja omada tahtmise korral rohkem maad," selgitas dotsent.

Lääne-Euroopas käivad põllumajanduse maaostud sagedamini läbi vastavate asutuste, mis ei pea olema alati riiklikud. Need ütlevad, kas põllumajandusmaa müük on maaelu olukorrast lähtudes piirkonnas mõistlik ja suunavad vajadusel müügisoove kohalikele tootjatele.

Jürgenson nentis, et Eestis ei taheta teemast ega piirangutest väga rääkida. "Meil on majanduses suhteliselt liberaalne suhtumine – suurem on ikka parem ja tõhusam. Samas ei nähta, mis saab edasi sotsiaalsfääris," viitas dotsent.

Euroopa Liidu tasandil ollakse vastavaks aruteluks rohkem valmis. " Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees tunnistati, et maade koondumine ja maade haaramine on probleemid ning sellega tuleb tegeleda. Kui varem öeldi, et maaküsimus on iga liikmesriigi enda asi, kuid praegu mõeldakse juba liiduülestele regulatsioonidele," lisas Jürgenson.

Evelin Jürgensoni ja doktorant Marii Rasva artikkel ilmus ajakirjas Land.