Eelmises rohesäutsus rääkisin sellest, et vanemad metsad hoiavad suurt süsinikuvaru, mistõttu on need Eesti elurikkuse säilimiseks üliolulised ning ei tohiks sugugi kaasa minna täna laialt levitatava väitega, et just metsade raie ja noorendamine on hädavajalik, et keskkonnakriisiga toime tulla.

Aga kuidas siis tegelikult maakasutus saaks kliimakriisi leevendada ja mil määral saab maakasutus olla abiks, et jõuda kliimaneutraalse majanduseni?

Kliimaneutraalne majandus tähendab, et emissioonid peavad olema tasakaalustatud sidumisega. Kui vaadata sidumise poolt, siis piisavalt mastaapseid tehnoloogilisi lahendusi selleks ei ole, ainsaks võimaluseks on rakendada tänasest targemat ja loodussõbralikumat maakasutust, kusjuures igal sammul on oluline meeles pidada, et kliimaeesmärke ei saa saavutada elurikkuse arvelt, sest tegu on nii-öelda ühe ja sama oksaga.

Edukas kliima- ja elurikkuse-sõbralik maakasutus hõlmab looduslike ökosüsteemide ja kahjustunud põllumajandusmaade taastamist viisil, mis aitab parandada nii muldade kui maapealse taimkatte võimet süsinikku siduda.

Selleks on vajalik tänaste suurte põllumajandusmaade liigendamine niitude ja metsadega, degradeerunud rohumaade ja teiste alade kujundamine karjatatavateks või niidetavateks puisniitudeks, liigirikaste niidukoosluste taastamine ja hooldamine, olemasoleva metsa hoidmine ja liigirikaste puistute loomine sinna, kust nad on hävinud.

Väga tähtis on märgalade hoidmine ja taastamine. Puid võiks igaüks rohkem istutada, kuid oluline on silmas pidada, milline puu kuhu sobib, et me ei kaotaks väärtuslikke niidu- ega sookooslusi.

Kuna aga maakasutusest tuleneval sidumisel on piirid, on veelgi olulisem asuda tegutsema kliimaneutraalse majanduse teise poolega ehk kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega nii, et juba aastaks 2035 oleks need viidud miinimumini.

Selle saavutamiseks on palju vajalikke tegevusi, kuid põlevkiviõlile ülemineku ega puidu ülimadala efektiivsusega põletamisega Narva elektrijaamades me õigel teel ei ole.