"Aastal 1990 oli üks tugevamaid koode, et "me oleme vaesed, aga peame vastu ja "me oleme kõikvõimalikest raskustest läbi tulnud," ütleb Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor Alar Kilp. Teisisõnu vaatas nii-öelda Eesti lugu rohkem minevikku. Nüüdseks on Eesti riigi ja rahvana saanud Kilbi sõnul palju enesekindlamaks. "Mõtleme näiteks, kuidas paistab muule maailmale meie seisukoht Iisraeli, Palestiina ja Ameerika Ühendriikide suhtepuntras," osutab ta.

N-ö Eesti loost aastatel 1990–2020 kõneles Kilp oma hiljutises avalikus loengus. Ta vaatles, kes olid taasiseseisvunud Eesti algusaastatel need, keda peeti teisteks: kellega end vastandati ja kellega võrreldi. Samuti arutles ta, mida võib selle põhjal järeldada tänapäevaste teiste kohta. Selleks analüüsis Kilp kolleegidega Eesti kõige olulisemaid poliitilisi kõnesid, filme, raamatuid ja arvamuslugusid aastatest 1990, 1995, 2000, 2010 ja 2020. "Eesmärk on saada nende pealt läbilõige ühiskonnast: kuidas räägitakse, mida mõeldakse ja tajutakse?" selgitab Kilp.

Iga muna pärast enam ei kireta

Taolist peamiselt kultuurivaldkonda (filmid, raamatud, õpikud, arvamuslood, lugejakirjad) kuuluvate avalike allikate põhjal rahvusidentiteeti kaardistavat analüüsi on Alar Kilbi sõnul tehtud suurriikides juba aastakümneid. Nii on näiteks Ühendkuningriigis 1950. aastaga alanud enim kõneainet pakkunud teoste valimisse jõudnud James Bondi film ja Agatha Christie romaan. "Võiks ju mõelda, et kas tõesti? Kui ma vaatan James Bondi filmi, siis kas saan midagi teada briti rahvusidentiteedi kohta?" arutleb ta. Ometi võib ka filmis täheldada viiteid teatud väärtustele: nt sellele, kuivõrd britid tajuvad end ühena maailma suurvõimudest.

"Meie valimis on näiteks "Rehepapp", Kivirähu "Ivan Orav" ja Õnnepalu "Piiririik"," loetleb lektor popimaid raamatuid. Kui näiteks 1995. aasta oli üsna filmitühi, siis hilisemast ajast on jõudnud valimisse ka suurfilmid "Nimed marmortahvlil" ja "Tõde ja õigus". Igast uuritud aastast võeti valimisse kaks poliitilist kõnet: näiteks 1990. aastal Savisaare kõne valitsuse moodustamisel ja Tunne Kelami kõne Eesti Kongressi ees, hilisemast ajast on valimis mitmed presidentide aastapäevakõned.

Materjalist n-ö Eesti lugusid otsides eristas Kilp mõtteliselt eliidi ja massi lugusid. "Eliidi kõnena mõistan seda, mida räägivad poliitilised juhid ja mis on arvamuslugudena ajalehtedes või ajalooõpikutes," selgitab ta. Rahvalikumaks massikõneks loeb ta meedias ilmunud lugejakirjade sisu. "Tegelikult argitarkust, enesestmõistetavust, üldlevinud uskumusi või nendele toetumist võib esineda mõlemas," lisab Kilp.

Valitud tekstide sisu analüüsides täheldas ta, et eestlased on muutunud ajas enesekindlamaks. Aastal 1990 peegeldas rasket aega ja rahva tagasihoidlikkust näiteks Edgar Savisaare kõne, kus kõlas tsitaat: "...keegi ei tea, kui kaugele läheb meie suhtes ida, kui kaugele lääs." "Ühelt poolt on esil rohkem ootused-lootused, teisel pool hirmud," tõdeb Kilp. Tema sõnul räägiti 1990. aastal, et "ega virisemine aita, tuleb lihtsalt ajaga kaasas käia … elasime üle [maailmasõjad ja kolhoosikorrad] ja elame edasigi".

Nüüd näeb Kilp vähemalt presidendi aastapäevakõnede põhjal, et enam ei peeta end väikesteks ja vaesteks. "Kuni 2020. aastani, kui oli vähegi võimalik toonitada mingit edulugu, siis seda toonitati: oli see olümpiavõit, Skype, Arvo Pärt või keegi teine," meenutab ta. Alates 2021. aastast pole seda lektori sõnul osalt ilmselt enam tehtud koroona- ja muude kriiside tõttu. Teisalt võib tema sõnul olla, et rahvana on saavutatud teatav enesekindlus: "Edu ja saavutused on normaalsus ja iga muna pärast ei pea kirema."

Niisamuti on Eesti liikunud abivajajate seast maailmapoliitika laua taha. Pigem huvitab Eestit nüüd see, mis mulje meist jääb muule maailmale Ukraina sõja või Iisraeli-Palestiina konflikti valguses. "See tähendab, et meie identiteedi-tähelepanu on palju rohkem hetkes. Mida enesekindlamad oleme praegu ümbritseva suhtes, seda lühemaks muutub meie ajaperspektiiv," tõdeb Kilp. Ühest küljest viitab nihe lektori sõnul, et minevikukannatustele keskendumine ei vii Eestit enam edasi. Teisest küljest kaugeneb Eesti minevikust vähem mõeldes ka näiteks solidaarsusest soome-ugri rahvastega Venemaal.

Laulupeol eliidi ja rahva vahe kaob

Nagu öeldud, eristas Alar Kilp analüüsil nn eliidi ja rahva lugusid. Aastaks 1995 oli poliitiline eliit tema sõnul Nõukogude ajast lahti öelnud ja nägi eeskujudena läänt või Põhjala riike. Rahvas keskendus neile teemadele vähem ning koges teravamalt läbitud rasket ja vaest aega. 

"Uue nähtusena tajuti inimeste seas enda või selle rühma, kuhu nad kuulusid, madalamaks muutunud staatust," toob lektor välja. Näiteks võrreldi palku ja pensione Nõukogude ajal ning uues vabaturumajanduses – enda staatuse languse pärast tunti ärevust. "Oli tekkinud ühiskond, kus endised kommunistid on häbimärgistatud ja turumajandust ei vaidlustata, ent ka nostalgia või nn kahetised tunded endise nõukogude aja suhtes," osutab Kilp. Nii võis kõlada rahva seas mõtteid, et "Nõukogude ajal oli maakohas vähemalt elu" või "me oleme alati olnud maarahvas". 

Teatud jutud ongi tema sõnul eliidi jutud ja teised rahva omad. "Kas me oleme maa-, metsa-, ranna-, küla- või põllumajanduse rahvas läbi aegade olnud – see on rohkem rahva lugu," loetleb lektor. Niisamuti kuuluvad pigem rahva kõnesse teemad igakuisest toimetulekust, traditsioonidest ja konservatiivsetest väärtustest. "Juba aastatel 1990 ja 1995 eristatakse rahva seas Tallinna muust Eestist: miks mingid hüved koonduvad sinna. Rahva seas oli Tallinn toona ka mõneti teine, kellele vastanduda," arutleb Kilp.

Samas näeb ta, et tähtpäevad ja rituaalid on olulised nii eliidile kui ka rahvale. Näiteks laulupeol või küüditamise aastapäeval osalevad mõlemad ja tajuvad ühtsust. "Meid enim võib-olla ei hoia koos mitte see, millest me räägime, vaid meie rituaalid: need kohad, kus me näiliselt ei teegi midagi," sõnab lektor.

Tulevikku vaadates on tema sõnul nii Eestis kui ka mujal maailmas aga peamine küsimus demokraatia püsimisest. Vastandumist eliidi ja massi vahel ning usaldamatust poliitikute suhtes on Eesti ajaloos nähtud ennegi. "Usaldamatus valitsuse, teatud erakondade või poliitikute suhtes iseenesest ei ole demokraatia kriis. Küll aga peab jälgima, kas ühiskonnas tekib nõudlust vähemate vaidluste ja rohkema korra ehk karmi käe järele," märgib Kilp.

Eestiski kõlas juba 1990. aastatel tema sõnul üksikuid hääli, mis soovisid näiteks Lennart Merile suuremat võimu. Ent arutelu presidendi otsevalimisest või rohkematest rahvahääletustest on jäänud vaid aruteluks – Kilbi hinnangul pole selleks Eestis olnud piisavalt nõudlust. "Ma usun, et kui juhtub väga halb stsenaarium, et järjest demokraatlikud režiimid Euroopas kukuvad ja tulevad autoritaarsed pöörded, siis sellisel juhul Eesti oleks üks viimaseid. Meil momendil ei ole seda näha," ütleb ta.

Alar Kilp pidas avaliku loengu "Present Others in the identity narratives of Estonians: 1990, 1995, and today" ("Olevikulised teised eestlaste rahvusloos: 1990, 1995 ja täna"). 10. oktoobril Tallinnas, Tartu Ülikooli Tallinna esinduses.