"Veel enne, kui teadlased ja meedia sellest rääkisid, tajusid inimesed, et keskkonnaga toimuvad muutused. Näiteid valulistest reaktsioonidest leiab juba 17. sajandist, kui Lõuna-Eestis protesteerisid talupojad Võhandu jõele rajatava vesiveski vastu," märkis Tallinna Ülikooli baltisaksa uuringute ja keskkonnaajaloo professor Ulrike Plath.

Keskkondlik mure on eri aegadel väljendunud väga erinevatel viisidel. Professori sõnul on oluline jälgida, kuidas keskkondliku mõtte avaldumine liigub eri kultuuri- ja ühiskonnasfäärides, näiteks poliitikas, religioonis, teaduses ja kunstis. "Omaette küsimus on seletada, kuidas need hüpped ühest vormist teise sünnivad," lisas Plath.

Konfliktides peituv jõud

Viimase paarikümne aasta debatid näiteks looduslike pühapaikade, metsade ja linnalooduse kaitsmise üle ilmestavad, kuidas loodushoiu ümber toimuvad arutelud võivad kiiresti muutuda emotsionaalseks, must-valgeks ja sildistavaks. Samas on sellistes konfliktides peidus viljakas ja motiveeriv jõud. "Nendes kokkupõrgetes võivad toimuvad olulised murrangud selles, kuidas loodus- ja kultuuripärandi kaitsest räägitakse ning millised liikumised ja huvirühmad esile kerkivad," ütles Tartu Ülikooli semiootika nooremteadur Lona Päll.

Loodushoiuga seotud konflikte süütavad reeglina maailmavaatelised erinevused ja soov oma kodukohta hoida. Mõnikord tulevad juurde ka poliitikud, kes soovivad vaidlustesse sekkudes kuulsust ja tähelepanu saada. "Nii oli see näiteks 2017. aastal Haabersti remmelga puhul, mille juures olid mitmed riigikogu liikmed, kes üritasid konflikti enda huvides ära kasutada," märkis Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi teadur ja Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur Tõnno Jonuks. 

Eri osapoolte sisenemist keskkonnaga seotud diskussioone soodustab ühismeedia, mis võimaldab eri osapooltel konflikti siseneda ja selle kulgu suunata. "Sotsiaalmeedia ja uute aktivismi vormide esile kerkimine muudab seniseid hierarhiaid avalikes diskussioonides, luues uusi võimalusi selleks, kes kõneleb, kellega kõneleb ja missugused teemad tähelepanu pälvivad," märkis Päll.

Konfliktide lahendamise võtmeks on ühise keele leidmine. Jonuksi sõnul on pühapaikade näitel ette tulnud olukordi, kus arendaja ei saa aru, milles probleem üldse seisneb: "Ühe juhtumi puhul pakkusid arendajad välja, et planeeritavate tuulikute kõrvale võivad nad istuda ka mõned tammepuud. See oli nende jaoks kompromiss, aga nad ei olnud aru saanud, millest pahameel tõusis."

Hea näitena konflikti lahendamisest mainis Jonuks 2020. aastal aset leidnud Treimani ja Metsapoole külade inimeste koondumist rannamännikute kaitseks. Arutelu lõpuks raietegevusi planeerinud RMK-ga ei tundud kumbki pool, et neist oleks üle sõidetud. Seega on ühise keele leidmine tähtsamgi kui kompromissivalmidus.

Uurijate sõnul on oluline küsida, kas levinud narratiiv eestlastest kui metsarahvast jätab ruumi dialoogiks, et tuua sisse teise hääli. "Pühapaikade puhul rõhutasid nende kaitsjad, et paiga pühadus tuleb loodusest endast ja inimese tegevus rolli ei mängi. Sellisel juhul palju ruumi arutamiseks ei jää," lisas Jonuks.

Rohepöördega seotud väljakutsed

Rohepöördega kaasnev vajadus panustada taastuvenergia arendustesse tõstab päevakorda uutlaadi konfliktid. Kui varasemalt on diskussioonide keskmes olnud Eesti looduse kaitsmine, siis nüüd on mängus üleilmne mõõtkava.

"Me oleme harjunud sellega, et me ei kaitse metsa ja loodust, vaid just Eesti metsa ja loodust. Siin on tuntav vastuolu kliimaeesmärkide saavutamisega, mis paratamatult eeldab laiemat riigipiire ületavat nägemust," kommenteeris Lona Päll.

Ta lisas, et kuna looduskaitse on pikka aega olnud seotud rahvusliku identiteedi ja iseolemisega, on poliitikutel või ekspertidel keeruline kommunikeerida rohepöördega seotud muutuste vajalikkust. "Globaalse kliimakriisiga tegelemine ei ole iseolemise küsimus. Näiteks võib tekkida soov veenda inimesi selles, et kuskil tuleb võtta maha kohalikku metsa selleks, et ehitada sinna tuumajaam või rajada tuulepark, mis vähendaks fossiilkütuste osakaalu ja aitaks kaasa laiemale rohepöördele. Sellisel juhul põrkuvad kohalik ja globaalne mõõde," arutles Päll.  

Keskkondliku mõtte juurdumise visadusest Eestis annab märku seegi, et keskkonnaliikumised, nagu näiteks "Reeded tuleviku nimel" (Fridays For Future), pole saanud sellist kõlapinda nagu mitmetes Lääne-Euroopa riikides.

Looduslus ja keskkondlus

Levinud tõlgenduse järgi nihkub Euroopas 20. sajandi teisel poolel tähelepanu rahvusliku mõtlemisega seotud romantiliselt loodusmõttelt riigipiire ületavale keskkondlusele. "See eristus Ida-Euroopas tingimata tööle ei hakka. Need, kelle jaoks rahvuslik identiteet on endiselt oluline, tunnevad, et regionaalse kallakuga loodusmõtet halvustatakse ja peetakse vanamoeliseks, kui tõstetakse esile globaalse haardega keskkondlust," rääkis Ulrike Plath.

Professor lisas, et keskkondlus ei saa asendada looduslust, sest need eksisteerivad paralleelselt ja nii tuleks ka neile läheneda. Kohaliku iseloomuga looduskultuur annab inimestele kokkukuuluvustunde oma maaga, avades ühtlasi loodusega seotud traditsioonilised tõekspidamised ja teadmised.

Keskkondluse ideestik kutsub seevastu nägema suuremat pilti ja asetab kohaliku globaalsesse mõõtkavasse. "Oleme jõudnud olukorda, kus on oluline näha eri tasandite ja skaalade kokkupõimitust. Kuidas neid ühendada ja nende vahel edukalt liikuda, see on meie aja üks kõige keerulisem, aga ka kõige olulisem väljakutse," täiendas Plath.

Ulrike Plath, Lona Päll, Tõnno Jonuks ja mitmed teised autorid kirjutavad eesti looduskaitse ajaloost ajakirja Methis keskkondlusele pühendatud erinumbris.