"Kui uurime kohalikke lugusid keskkonnakonfliktides, saame aimu, missugused on erinevate rühmade seisukohad, kujutelmad ja väärtused seoses keskkonnaga ehk kuidas nad suhestuvad keskkonnaga erinevatel viisidel," ütleb Tartu Ülikooli värske semiootikadoktor ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Lona Päll. 

Oma äsja kaitstud doktoritöös vaatles ta kohapärimuse rolli keskkonnakonfliktides. Selleks analüüsis ta, kuidas kasutati pärimust näiteks seoses Paluküla hiiemäe, laiemalt metsasõja ja Haabersti hõberemmelga juhtumites. Eestimaa Looduse Fondi LIFE Mires soode taastamise projekti näitel pakkus ta välja võimalusi, kuidas muuta kohapärimuse toel looduskaitset puudutavaid arutelusid tulemuslikumaks. "Alustasin oma tööga aastal 2017. Toona ma ei osanud aimata, et selle aktuaalsus kasvab. Keskkonnakonfliktid on Eestis praegu vägagi esil," tõdeb Päll.

Pärimus ei ütle jah või ei

Kohapärimuse uurijale on keskkonnakonfliktid Lona Pälli sõnul põnevad, sest tekitavad Juri Lotmanilt sõnu laenates plahvatuse. "See on nagu suur podisev pott, kus kõik vanad lood otsitakse üles, inimesed hakkavad neid uuesti rääkima ning loovalt ümber tõlgendama. Lood jõuavad meediasse ning seal hakatakse neid ümber tõlgendama," piltlikustab värske doktor. Sellega tuleb ilmsiks, mida eestlased loodushoiust tegelikult arvavad ning kuidas nad loodusega suhestuvad. 

Sageli pöörduvad keskkonnakonfliktis kohapärimuse juurde kaitsepositsioonil inimesed. "Kui tekkimas on mingi uus arendus või maastikukasutuse viis, toovad kohapärimuse ja ajaloolised allikad tihti sisse just need, kes argumenteerivad nende arenduste vastu," osutab Päll. 

Ühe näitena käsitles ta oma töös põhjalikumalt 2004. aastal haripunkti saavutanud Paluküla hiiemäe juhtumit. Seal toetusid pühadusele viitavatele vanematele folklooritekstidele need, kes ei soovinud mäele uut suusakeskust. Näiteks rõhusid mäe pühadusele Maavalla Koda ja hiiemäe kaitsele pühendunud MTÜ-d. Sama näide tõi ilmsiks, kuidas pärimusest võivad oma argumendile tuge otsida ka arenduste pooldajad. Nii otsiti Pälli sõnul mäel tehtavate raietööde taustal välja vanad fotod ajast, mil hiiemägi oli puudest lagedam. 

Oluline on tema sõnul tähele panna, et iga konflikti osaline valib pärimusest välja just enda kommunikatsiooni toetavad lood. Samuti peetakse varasemat arhiveeritud pärimust autoriteetsemaks kui uuemaid meenutusi. Meediakajastusse jõuab seega kohapärimusest vaid murdosa. Kohapärimus on Pälli sõnul aga juba loomu poolest mitmehäälne ega paku enamasti mustvalget vastust, mida mingis paigas teha tohib või tehtud on. "Pärimuses on esil väga erinevad keskkonnaga suhestumise viisid. Ohukoht tekib, kui hakkame seda pärimust esitama faktilisena ning väitma, et ühel või teisel kohal on just selline funktsioon, sest pärimus ütleb nii," tõdeb värske doktor.

Näiteks Paluküla kohta võib leida palju ajaloolisi teateid, kuidas seal on olnud pühapaik, aga ka oluline sportimiskoht, mäe veerel on olnud ka põllud, karjamaa, talud ja isegi krossirada. "Eri osapooled rõhutavad sageli ainult ühte funktsiooni. See tähendab, et pärimuse mitmehäälsus taandatakse sealt välja. Kohapärimust kasutatakse selleks, et luua hoopis vastandusi ning eskaleerida konflikti," arutleb Päll.

Kõnekad väikesed lood 

Kohapärimuse moodustavad Lona Pälli sõnul enamasti lood, ent mitte ainult. Sageli on tegu inimeste märkamiste, mälestuste või teadmistega kogetud keskkonna kohta. Näiteks võib inimene meenutada, kuidas käis väiksena emaga kodumetsas seenel või marjul. Niisamuti võib mõni kohanimi kõneleda keskkonnamuutustest: näiteks viitab Kakerdaja raba nimi seal kunagi sageli nähtud järvekaurile. "Sellised lood, kogemused ja tarkused on väga kontekstuaalsed. Nad on tugevalt seotud selle konkreetse keskkonnaga, mida nad peegeldavad," osutab Päll.

Väikesed kohalikud lood ja märkamised on tema sõnul olulised, sest nende side keskkonnaga on tugev. Samuti võimaldavad need siduda keskkonnaprobleeme inimestele mõistetava kontekstiga. Seevastu suured ja abstraktsed narratiivid ei ole avatud konkreetse keskkonna tähendustele. "Näiteks kui näeme kliimateemalist artiklit ning seal on jääkaru pilt, siis sellised suured sümbolid ei haaku tihtipeale inimestega üldse. Need ei selgita selle kompleksse probleemi olemasolu," märgib värske doktor. 

Varasemad uurijad on tema sõnul rõhutanud, et keskkonnamurede selgitamiseks tuleb pöörduda just väikeste igapäevaste lugude juurde. Kuna loodusteadlased ei jõua kõikjale keskkonda kaardistama, annab kohapärimus teavet kohaliku keskkonna ja looduse kohta. 

Keskkond ise on semiootiline ehk tähenduslik: erinevad liigid suhtlevad omavahel, ent näha on ka märke erinevatest protsessidest, aastaaegade vaheldumisest ja inimtegevuse mõjust. "Sellepärast on kohapärimus hästi väärtuslik, sest selle kaudu saavad keskkonna tähendused diskussioonides esile toodud. Me ei saa ju keskkonnakonfliktis küsida loomadelt või putukatelt, mida nemad arvavad: kohapärimus võib anda olulist infot keskkonna ja keskkonnamuutuste kohta," arutleb Päll.

Väikeste kohasidusate narratiivide kasutamise võimalusi lduskaitsearuteludes näitas ta ka oma doktoritöös soode taastamise juhtumiuuringus. Täpsemalt analüüsis ta kohapärimuse kasutamist Eestimaa Looduse Fondi projektis "Soode kaitse ja taastamine" (Life Mires of Estonia). Projektis seoti kohaliku pärimuse uurimine soode taastamise tegevustega ning eksperdid palusid inimestel rääkida lugusid nende kodupaiga kohta. "Uurisime koos Piret Pungas-Kohviga, kuidas kohapärimuse kogumine ja uurimine koos kohalike inimestega võimaldab potentsiaalseid konflikte leevendada ning luua võimalusi dialoogiks," kirjeldab värske doktor.

Soode taastamise juhtum näitas, et spetsialistid said kogutud lugudest head sisendit, kuidas taastamise tegevusi kohandada ja täiendada. Teiseks muutus kohapärimusele keskenduvat meetodit kasutades arutelu sisulisemaks: keskseks teemaks tõusis inimese suhe keskkonnaga. Samuti murenes sel moel looduskaitsearuteludes tavapärane hierarhia, kus kõrgemal pulgal on eksperdid ja madalamal kohalikud. "Kui tahta uurida kohapärimust, siis selle jaoks on kohalikud eksperdid," selgitab Päll. 

Ühtlasi tekkis välitöödel märksa kaasavam ja turvalisem õhkkond kui emotsionaalselt laetud kaasamiskoosolekul. "Kohapärimusele keskenduvad välitööd, seejuures süvaintervjuud annavad võimaluse kõnelda ka nende inimestega, kes ei tuleks kunagi kaasamiskoosolekutele või ei julge oma arvamust välja öelda," lisab värske doktor.

Praegu näiteks tuuleparkide arenduste kontekstis korraldatavad kaasamiskoosolekud pole Pälli hinnangul nimele vaatamata kaasavad. Oma töös väidab ta seetõttu, et keskkonnaarutelud peavad muutuma: "Kaasamise viisid peavad olema kontekstuaalsed, nad peavad võtma arvesse kohalikke olusid ja jõudma eri grupideni. Kohalike inimeste suhestumisest keskkonnaga tuleb alustada. Siis ei muutu ka kohalikud narratiivid tööriistaks, millega mingit arendust takistada."

Uued vanad konfliktid

Eestis on looduskaitse ja kohalik pärimus käinud Lona Pälli sõnul algusest peale käsikäes. Teisalt on looduskaitse põimunud rahvusliku diskursusega. "Eestis kaitseme sageli ikkagi just Eesti loodust mitte loodust üleüldiselt. See on ka põhjus, miks üleilmsed teemad nagu kliimaarutelu või kliimaprotestid ei ole saanud siin nii suurt kõlapinda," osutab värske doktor. Varem on Eesti keskkonnakonfliktides näiteks fosforiidisõjas, soode sõjas, aga ka Rail Balticu või tselluloositehase konfliktides olnud omavahel vastamisi kohalikud ja kusagilt väljaspoolt tulevad asjaajajad, kes tahavad siinset keskkonda ekspluateerida.

"Mujal maailmas on kohalik pärimus sageli esil piirkondades, kus satuvad konflikti põlised kogukonnad ja majanduslikud arendused," võrdleb Päll. Näiteks oli 2016. aastal kogu maailmas üks populaarsemaid ühismeedia teemaviiteid #NoDakotaPipline. See viitas USA-s lahvatanud konfliktile, kus kavandatav Dakota naftajuhe läbis siuu hõimu pühasid alasid. "Kõik algas justkui kohalikul tasandil, aga paisus väga suureks. Protest Dakota naftajuhtme vastu vallandas globaalseid põlisrahvaste proteste," meenutab värske doktor.

Praegu põimivad maailmas oma kommunikatsiooni pärimust järjest enam ka erinevad keskkonnaorganisatsioonid. Siinkohal ongi uurijad hakanud Pälli sõnul viimasel ajal soovitama, et kasutataks rohkem kohalikke lugusid, mis on inimestele arusaadavad. "Selleks, et keskkonna enda hääl ja inimeste suhe keskkonnaga tuleks sisse, on meil vaja väikeseid narratiive, mis kõnelevad keskkonnast," ütleb ta.

Siinkohal võib Pälli sõnul mõelda, et lood on lihtsalt lood ning lõpuks sõltub mingi arenduse valmimine ikka seadustest või majanduslikust olukorrast. "See pole tõsi. Viimaste aastakümnete konfliktid Eestis on näidanud, et nende lõpplahendus sõltub sellest, kes saavutab avalikus arutelus tugevama poole," märgib ta. 

Konflikti tulemusel on otsene mõju nii keskkonnale kui inimestele: mõni tehas või raudtee võib jääda ehitamata, teisalt võidakse muuta loodus- ja muinsuskaitsealade piire. Meediakära võib tagatippu hoopis tõsta paiga külastatavust. Paluküla näitel võivad Pälli sõnul muutuda paiga kasutusfunktsioonid. "Näiteks mõni looduslik pühapaik leidis aktiivsemat kasutust tänu konfliktile, neid paiku hakati ka tähistama ja kaitse alla võtma" kirjeldab ta.

Kohapärimuse manu tasub Pälli sõnul keskkonnakonfliktis pöörduda niisiis nii erinevate häälte paremaks kaasamiseks kui ka keskkonnale endale hääle andmiseks. Lisaks võib pärimus tema sõnul näidata, kuidas pealtnäha hiljuti lahvatanud konfliktis pole midagi uut. Näiteks metsamajandajate ja metsa pühaks pidavate maailmad on põrkunud juba sadu aastaid. "Inimesed on kuidagi nende küsimustega ka varasemal suhestunud ja kriisides toime tulnud. Pärimuses võib sisalduda õppetund, kuidas keskkonna- ja kultuurimuutustega toime tulla. Samamoodi on kliimamuutustega kohanemisega: siingi võiks pärimus olla inspiratsiooniks," sõnab värske doktor.

Lona Päll kaitses semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö "Bridging the disconnections: an ecosemiotic approach to place-lore in environmental conflict communication" ("Semiootiliste ühenduste taastamine: ökosemiootiline vaade kohapärimuse rollile keskkonnakonfliktides") 31. märtsil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid professor Timo Maran ja lektor Ergo-Hart Västrik Tartu Ülikoolist. Oponeerisid professor Tema Milstein Uus-Lõuna-Walesi Ülikoolist ja kaasprofessor Renata Sõukand Veneetsia Ca' Foscari Ülikoolist.