"Tänapäeva inimesel võib olla seda raske mõista, aga oluline osa looduslike pühapaikadega seotud pärimusest seisneb selles, mida seal ei tehta," ütleb ajakirja Keel ja Kirjandus kultuuriuuringute ja folkloristika valdkonna toimetaja Ott Heinapuu. Looduslik pühapaik võib olla nii mõni metsajupp, kust inimene puid raiuda ei tohi, kui ka allikas, kivi, lohk või mägi, mille juures on maaharimine ja igasugune muu majandustegevus piiratud. "Traditsioonis on need olnud seotud üleloomulike jõududega, kellega seal on olnud võimalus ühendust pidada," lisab ta.

Eestis leidub nii modernse mõtteviisi eelseid kui ka hiljem kasutusele tulnud looduslikke pühapaiku. Niisamuti mõtestavad inimesed Heinapuu sõnul pühapaiku nii uuemate kui ka vanemate suhtumiste kaudu. Oma hiljutises teadusartiklis koostas ta kõigest loetletust mõtteharjutusena Eesti looduslike pühapaikade tüpoloogia. "Traditsioonilisi paiku on aeg-ajalt hakatud seostama ärkamisaegse rahvusliku diskursusega: näiteks minnakse hiide lippudega vabariigi aastapäeva tähistama. Nii saavad need kaks kihti kokku," toob folklorist näitena välja.

Uut ja vana

Oma tüpoloogias eristab Ott Heinapuu vanemaid ja uuemaid pühapaiku ning vanemaid, uuemaid ja segunenud kombeid. Vanemate kommete mõistmiseks tasub tema sõnul mõelda, kuidas Eesti inimesed veidi rohkem kui kahesaja aasta eest elasid. "Pärisorjus kaotati umbes kaks sajandit tagasi ja enne seda olid inimesed sunnismaised. Neid polnud võimalust väljaspool kihelkonda liikuda," kirjeldab ta. Paiksus tähendas, et kogukonnad olid võrdlemisi püsivad ning püsivam oli ka inimeste suhe oma maastiku ja keskkonnaga.

"Looduslike pühapikkade pärimus kajastab osalt viisi, kuidas oma ümbrust mõtestati: mis on inimese tegevusring, mis jääb sellest välja ja mis on selle piirid?" osutab Heinapuu. Sajandite eest oli Eesti inimeste maailmavaade pigem traditsiooniline ja selle hulka kuulus usk üleloomulikesse jõududesse. Talurahva peas polnud folkloristi sõnul olemas eristust looduse ja kultuuri, loomuliku ja üleloomuliku vahel. "Üks osa kombeid ja arusaamisi, kuidas inimesed hiies käituvad, pärineb sellest mõtteviisist," märgib ta.

Teine osa ehk uuemad arusaamad kujunesid välja peale seda, kui looduse ja üleloomuliku mõisted jõudsid koolihariduse kaudu iga Eesti inimese teadvusse. Teisisõnu sai valdavaks Lääne-Euroopast 17. sajandil alguse saanud teaduslik maailmavaade. "See on hoopis teistsugune vaade maailma asjadele, kus inimese roll on palju suurem ja kasvavam. Eesti kirjakultuur arvestab üldiselt samuti selle uuema ehk n-ö modernse ilmavaatega," võrdleb Heinapuu. 

Taara tammik kui uus sümbol

Uus ja vana võivad looduslikus pühapaigas ootamatutes kombinatsioonides seguneda. Inimese mõtlemisele on seejuures Ott Heinapuu sõnul omane, et ükskõik millest võib saada sümbol või metafoor ja nii võib looduskeskkonnast pärit sümbol liikuda vabalt väljaspool seda keskkonda. Inimene ei pruugi elus näinud olla ühtegi hiit või Taara tammikut, aga ta suudab seda kirjeldada ja isegi luua sellele ettekujutusele vastava maastiku. "See on umbes samasugune mehhanism, kuidas Heiki Ernitsa piltide põhjal sündis Lottemaa," võrdleb folklorist.

Ökosemiootik Timo Marani eeskujul tõdeb Heinapuu, et vahel võib mõni looduskirjeldus minna oma kirjeldatud keskkonnast niivõrd lahku, et sümboliks muutununa võib äärmuslikul juhul hakata mõjutama oma algset keskkonda ootamatul moel ning seda kahjustada. "Kui lugeda rahvusromantilisi kirjeldusi Taara tammikutest ja näha siis hiieks kutsutud lepametsa, võib mõnel inimesel tekkida tahtmine hakata sinna tammesid istutama. See teeks selle algupärase hiie hoopis teistsuguseks, kui ta traditsiooniliselt olnud on," näitlikustab folklorist.

Võib näiteks juhtuda, et inimestel on looduslike pühapaikade kohta küll olemas hoiakud, ent mitte seoses ühegi kindla paigaga. Sel juhul on inimesed kas arhiiviallikate ja nende publikatsioonide põhjal vanema pärimusega tutvunud, paiku endid tundmata, või omandanud uuemad hoiakud õhtumaist kirjandust lugedes. "Saksa romantikute ettekujutuses on tammesalu püha koht. Sellel on Euroopas väga pikk ajalugu: tamm on olnud nii Zeusi, Jupiteri kui ka germaani piksejumala püha puu," selgitab Heinapuu. 

Eesti rahvusromantilises kirjanduses sai euroopaliku ettekujutuse mõjul Taarast pikse- ja sõjajumal, keda seostati tammega. Vabadussõja ja teise maailmasõja ajal kogus Taara tammik sümbolina jõudu juurde. Heinapuu sõnul oli toona mõjukas pilt F. R. Kreutzwaldi "Kalevipojast", kus Kalevipoeg kutsus väejuhi ja kuningana väesalga Taara tammikusse kokku, pidas sütitava kõne ja andis lahingukäsu. "See on kirjasõna kaudu levinud ettekujutus. Kui inimeste pea sees on see mõjuka sümbolina olemas, mõjutab see nende arusaamist tegelikust keskkonnast," seletab folklorist.

Tants kui omamoodi pühitsus

Mida aga inimesed looduslikes pühapaikades teevad? Ott Heinapuu sõnul on neid kohti pigem mõtestatud tegevuskeeldude kaudu. "Ära atra maasse pane, ära puud raiu, ära rauaga kallale mine," sedastab ta. Vanemas pärimuses peeti pühapaiku suisa ohtlikuks, see kajastub näiteks Maardu hiiemetsa pärimuses. Hiiumaal Kassari hiiemetsas arvati aga elavat hiiekoeri, kelle lepitamiseks tuli laulda õiget laulu.

"Hiit on võimalik käsitleda ka kui kohta, kus kehtib mingisugune kokkulepe inimeste ja üleloomulike olendite vahel," jätkab Heinapuu. Nii teavad kohalikud inimesed, et hiis ongi hiiekoerte, hiieneitsite või muu hiierahva oma, kellega saab pühapaigas ühendust võtta. Selle kaudu mõtestavad inimesed ka hiiega seotud käske-keelde. "Teame, et kui me sealt puid maha ei raiu, siis ka meie kariloomad sellepärast ära ei sure," pitlikkustab folklorist. 

Teisalt on inimesed pidanud looduslikes pühapaikades näiteks jaanitulesid ja käinud hiiemetsa sees mõnes kindlas paigas tantsimas. Kõike sedagi võib Heinapuu sõnul lugeda usukommete täitmiseks ja üleloomulikelt jõududelt soosingu otsimiseks. "Tantsimine ja tähistamine on samuti usupühade pidamise viis. Jaaniõhtulgi täidetakse igasuguseid kombeid, mis peaksid karjakaskasvu edendama. Kui sa kariloomi näiteks jaanitule suitsust läbi jalutad, võib see olla neile kuidagi kasulik," märgib ta.

Spektri teises otsas on inimesed hakanud vanas pühapaigas viljelema päris uusi kombeid. Nii võidaksegi minna hiiemetsa vabariigi aastapäeval. Võrumaal Tamme-Lauri juures korraldab aga kohalik kool oma kooliaasta tähtpäevi. "Leidub sedagi, et mõni uue vaimsuse liikumine, mille ideeline põhi erineb arhailise talupojaühiskonna omast, on avastanud neid vanu paiku ja täidab seal omi kombeid," lisab folklorist.

Uus mõtteviis on vanaks saanud

Looduslikke pühapaiku on kasutusel nii uusi kui ka vanu. Kõige uuemad neist on Ott Heinapuu sõnul Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul istutatud tammed ja tammikud. Kõige rohkem on Eestis tema hinnangul aga pühapaiku, mille kohta keegi enam midagi ei mäleta. "Unustatud paikade kohta ei pruugi olla isegi arhiivis märget. Palju on veel pühapaiku, mille kohta on arhiivis küll märge, kuid mille kohta ei ole võimalik öelda, kus ta õieti oli," sõnab ta.

Inimeste hoiakud looduslike pühapaikade suhtes on praegusel ajal Heinapuu sõnul laias laastus võrdlemisi paindlikud. "Sama koht võib olla oluline väga paljudele inimestele väga paljudel eriti viisidel," tõdeb ta. 

Võrreldes sajanditaguse ajaga on uus ja vana mõtteviis lisaks rohkem kokku sulanud. Sajandi eest oli rohkem elus vanu paikseid inimesi, kes tundsid kohalikku maastiku mõtestamise viisi. Hilisemad põlved puutusid kooliõpikute kaudu rohkem kokku Taara tammikute ja muude rahvuslike ideedega. See peegeldub folkloristide kogutud lugudes. "Tihtipeale vanade looduslike pühapaikade kohta räägitakse, kuidas seal võis olla vanu Taara tammesid. Inimeste jaoks ei ole need kaks looduslikest pühapaikadest rääkimise viisi enam nii selgesti eristatavad," kirjeldab Heinapuu.

Lisaks mõjutab inimeste arusaamist looduslikest pühapaikadest tõsiasi, et vana pärimust on juba sajandi jagu ohtralt kogutud ja avaldatud. Näiteks Kassari hiiemetsa lugu on Heinapuu sõnul internetis vabalt kättesaadav ja aeg-ajalt avaldavad seda uuesti kohalikud ajalehed. "On olemas hulk raamatuid, mida inimesed on lugenud juba sellest ajast, kui Matthias Johann Eisen neid välja andis. Osa sealseid lugusid on saanud teise elu ja läinud kultuuris käibele," osutab ta.

Ott Heinapuu artikkel ilmus kogumikus "Mitut usku Eesti VII. Loodus".