"19. sajandil suhtuti vallasemadesse selgelt halvustavalt ning nende elu oli ka kirikuraamatute andmetel keerulisem ja probleemiderikkam kui abieluinimestel," ütleb Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Andreas Kalkun. Tema öeldu on vastuolus pildiga, mis on kohaliku- ja perepärimuse, eeskätt aga meedia vahendusel Eesti avalikkuse silme ees. Enamasti populariseeritakse meedias 18. sajandi pastorile ja kirjamehele August Wilhelm Hupelile toetudes seisukohta, et eesti külas üksikemasid ära ei põlatud.

Nüüd võtsid Kalkun ja Eesti demograafia keskuse vanemteadur Kersti Lust vallasemade positsiooni külaühiskonnas täpsemalt luubi alla. Nad vaatasid selleks esimest korda võrdlevalt eriilmelisi allikaid: folkloorižanre ütlustest ja regilauludest muistendite ja memoraatideni, publitsistikat, mälestus- ja ilukirjandust, aga ka 19. sajandi kohtulugusid ja kirikuraamatuid. Allikate põhjal osutus vallasemade omaaegne käekäik seni arvatust märka nukramaks. "Meie oma uurimusega soovime rõhutada, et vallasemade põli oli kibe," märgib Lust.

Hoora- ja litsilapsed

Ehkki Kersti Lusti ja Andreas Kalkuni uuritud allikad olid eriilmelised, tulid neist uurijapaari üllatuseks välja küllaltki sarnased suhtumised ja lood. "Kui vaadata sõnu, millega vallasemasid on tähistatud, siis näeme, et nimetusi on palju ja varieeruvaid, aga need pole kaugeltki sõbralikud," sõnab Kalkun folkloorižanride kohta. 

Kõige tüüpilisemalt kohtab pärimuses vallasemade kohta nimetusi, mida kasutati sünonüümsena nii seksitööliste kui ka üksikemade kohta, aga ka üldiselt naiste kohta halvustavalt. "Üksikemasid on kutsutud üldiselt hooradeks ja litsideks ning muude semantiliselt sarnaste keelenditega. Samamoodi on ka nende lapsi kutsutud vastavalt hoora- ja litsilasteks," sedastab Kalkun. Kristliku kultuuri mõjul võidi üksikema lapsi kutsuda ka häbilasteks (nt häülats).

Folkloorižanrid on Kalkuni sõnul erineva tõeväärtuse ja poeetilisuse astmega, aga ka vanusega. Näiteks koguti regilaule küll 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, ent iseloomuliku värsimõõdu tõttu säilis neis palju vanapärast. Kalkuni sõnul leidub regilauludes vihjeid, et tütarlapse vallasemaks saamine polnud probleem mitte ainult tema jaoks, vaid tõi sõimu kogu soole ehk perekonnale.

"Folklooris võib leida ütlusi, mis kinnitavad, et vallasemade lastel pole õnne, nt: Õnn nagu hoora lapsel. Mõned kujundlikud ütlused vihjavad hukka läinud inimese suguvõsast välja heitmisele," lisab ta. Samuti kõnelevad vallasemade saatusest kohanimed, mida kohapärimuses seostatakse mõne minevikus elanud vallasemaga. Näiteks leidub kohti, kus vallasema olevat end koos lapsega varjanud või uputanud, kus teda olevat pekstud või häbistatud jne.

"Eesti rahvaluule arhiivist võib leida tekste, kus kirjeldatakse, kuidas vallasemad kiriku juures häbiposti või -pinki pandi ning neid seal külarahva ees häbistati või peksti," toob Kalkun näiteid. Ehkki vallasemade häbikaristused kaotati 18. sajandil, pole need 20. sajandi lugudeski kuhugi kadunud. Näiteks pandi Kalkuni sõnul 1965. aastal Kahala külas kirja järgmine lugu: "Vanaema rääkis, et kui tüdrukuil oli vallaslapsed, siis pandud nad [tüdrukud] mitmel pühapäeval istuma altari ette [kirikus] näod rahva poole ja õlesidemed peas. Neile võis igaüks teha, mida tahtis, kas siis lüüa või näkku sülitada... vastu hakata nad ei tohtind."

Veel toob Kalkun pärimusest esile Karl Ast-Rumori (1886–1971) ja Minna Kokka (1892–1971) lood. Ast-Rumor meenutas oma lapsepõlvest kahe väärlapse ema alandamist Vastseliinas koolikatsumise ajal. "Nood kössitanud kõveras, julgemata pilkugi tõsta. Neist ühelt küsinud kirikuõpetaja: "Kas oled sina see küna, kuhu iga siga sülitab?"" osundab Kalkun. Võrumaa laulik Kokk oli aga ise vallaslaps, kelle ema jäeti vaesuse pärast maha. "Minna ema mõlgutanud suitsiidimõtteid. Tal oli kombeks koos tütrega käia surnuaia taga vaatamas neid hauakünkaid, kuhu olid maetud enesetapjad," kirjeldab Kalkun. Hiljem laulikuna armastaski Minna esitada sentimentaalseid ballaade, kus petetud ja mahajäetud neiud lõpetasid oma elu enesetapuga.

"Väga harva leiame folkloorsetes tekstides vallasemade või -laste enda häält ja kogemust. Kui vallasemadest kõneldakse, siis teeb seda keegi teine, kes võib olla rohkem või vähem kaastundlik," selgitab Kalkun veel. Kui vaeslapselaulud olid regilaulude seas väga populaarsed, siis vallaslaste kohta selliseid laule pole.

Mehed kasuisaks ei kippunud

Muude allikate seas otsisid Kersti Lust ja Andreas Kalkun vallasemadega seonduvat kohtulugudest ja kirikuraamatutest. "Kohtulood on spetsiifilised, seotud peamiselt kas n-ö hooratrahvide, alimendinõuete või imikutappudega," loetleb Lust. Lisaks leidus kohtumaterjalis rohkelt materjali elu varjupoole kohta: palganõudeid, tööle suunamisi või sundimisi, harvem süütamisi jt kättemaksuaktsioone lapse isa suhtes.  

Kirikuraamatuid aluseks võttes soovis uurijapaar paremini mõista, kas vallasemad ja -tütred said mehele ning kui, siis kellele. Täpsemalt jälgisid nad Helme kihelkonna eri mõisates ja Holstre riigimõisas aastatel 1834–1894 sünnitanud üksikemade ja nende laste käekäiku. 

Lusti sõnul selgus, et üksikemal oli raske kaasat leida, sest tanu alla said vähem kui pooled eksinud tüdrukud. "Ei maksa arvata, et nad eelistasidki vallaspõlve. Vastupidi, lepiti ka väga vana või vaese kosilasega. Kuni 1870. aastani mindi pooltel juhtudel mehele kas lesele või erusoldatile," kirjeldab ta. Sõltuvalt vallast ja ajaperioodist kärises paarirahva vanusevahe keskmiselt 7,6–12,1 aastale. Tavapaaridel oli vanusevahe sealkandis samas keskmiselt kuus-seitse aastat.

"Vallasemadest, kes abiellusid, said ligi pooled mehele alles pärast laste surma. Need andmed lubavad arvata, et meestele polnud üldse mitte meelt mööda, kui nende naisel juba varasemast elust laps oli ning bioloogiline isadus oli neile tähtis," lisab Lust. Ajapikku üksikemade abieluväljavaated paranesid, kuid vallati või kihelkonniti erineval määral. 

Vallastütardelgi oli kuni 1890. aastateni raskem mehele saada kui neidudel keskmiselt. "Pooltel juhtudel oldi sunnitud leppima kosilasega, kes oli kas lesk, erusoldat või omasugune abieluväline laps," tõdeb Lust. Sajandi lõpus muutus olukord väga oluliselt ja vallastütarde abiellumismuster ei eristunud abielulaste omast enam nii oluliselt.

Kirjanduses tõi vallassünd traagikat

Uurijapaar vaatas ka vallasemadega seonduva kajastamist ajakirjanduses. Andreas Kalkuni sõnul varasem eestikeelne ajakirjandus selliste amoraalsete või intiimsete perekondlike teemade kajastamist pigem vältis. "Kui jätta kõrvale krimiteated ja kohtu-uudised, siis imbub vallasemade ja nende lastega seonduv vähehaaval ajakirjandusse koos naisliikumise tõusu ja ühiskonna üldise liberaliseerumisega 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul," ütleb ta. Seejuures võeti sageli kõneks vallaslapsed, kelles nähti süütuid kannatajaid. 

Mälestustesse ja ilukirjandusse kaevusid uurijad seekord põgusalt. Kalkuni sõnul käsitles 19. sajandi lõpu ning 19. ja 20. sajandi vahetuse eesti proosa üksikemadust harva. Selle aja kohta jutustavas memuaristikas vallasemad tema sõnul samuti üsna märkamatud, kuigi leidub üksikuid vägagi kõnekaid mälestuskatkeid. Ilukirjandusest võib nii Kalkuni kui ka Kersti Lusti sõnul esile tuua Juhan Liivi "Varju". Lisaks leidub vallasemasid ühiskonnas toimuva suhtes tundlikumate autorite, näiteks Ernst Peterson Särgava teostes või naiskirjanike, nt Elisabeth Aspe ja Helmi Mäelo tekstides. 

"Abieluväline laps toob ilukirjandusteostes mitmel juhul kaasa traagilise sündmuse: vallasema lähisugulased surevad südamevalu kätte, vallasema sureb sünnitusel või noores eas, lapse vanaema tapab vastsündinu jne," loetleb Kalkun. Helmi Mäelo peateos, pentaloogia "Oma veri", on tema sõnul haruldane näide, kus jälgitakse üksikemade saatust üle põlvkondade ja sealgi pole palju helgeid toone. "Vallasemasid ja nende lapsi leidub ka lühiealisemas ajaviite- või žanrikirjanduses, sealgi on nende saatus kurb," märgib ta.

Kahtlaselt palju surnult sündinuid

Vallasemaduse uurimine näitas, et omal ajal ei kohkutud tagasi ka lapsetapu ees. Kersti Lusti sõnul oli imikutapu teema avalikkuses üleval vähemalt 1920. aastateni. "Lapsetappude levik näitab kõige markantsemal kombel, kui raske oli olla üksikema," tõdeb ta.

Usaldusväärset statistikat imikutappude arvu kohta on Lusti sõnul võimatu hankida. Küll aga peegeldavad nähtuse levikut kohtu vaatevälja jõudnud salasünnituste, laiba varjamise jms juhtumite hulk ning n-ö surnult sündinud vallaslaste ebanormaalselt kõrge osakaal kirikumeetrikates. "Osa lapsetapujuhtumeid kohtute vaatevälja ei jõudnud, sest laibad kõrvaldati, visates nad sohu, vette, metsa alla või sigade ette," loetleb Lust. 

Koos Andreas Kalkuniga vaatas ta läbi Helme kihelkonna ja Holstre juhtumid 1834.–1889. aastani. Ilmnes, et lapsetappude sagedus oli toona sealkandis neli korda suurem kui sajand varem Eesti- ja Liivimaal keskmiselt. "Imikutappude taga olid palju sügavamad põhjused kui ametlikud nn häbikaristused, nagu valgustajad 18. sajandil arvasid," sõnab Lust.

Tema sõnul sündis 18. sajandil väljaspool abielu keskmiselt kaks protsenti lapsi. "See oli väidetavalt sarnane osakaal ülejäänud Euroopa maapiirkondadega," ütleb ta. Seevastu 19. sajandil kuulus Eesti mahajääjate hulka ja sajandi keskpaigani püsis vallassündimus Eesti maakihelkondades keskmiselt kahe-kolme protsendi ümber. 

Kogu praeguse Eesti ala kohta toona ühtne statistika puudus. Eestimaa kubermangu ehk praeguse Põhja-Eesti kohta avaldati aga omaaegses ajakirjanduses regulaarselt kiriklikku statistikat. "Sellest nähtub, et maakihelkondades püsis vallassündimus keskmiselt alla viie protsendi 19. sajandi lõpuni ja tõusis pisut üle viie protsendi 20. sajandi algul," võrdleb Lust. Siiski olid erinevused üksikute kihelkondade ja valdade vahel suured.

Rohkem allikaid ja kriitikat

Uues uuringus vaadeldud allikad on erinäolised ja peegeldavad Andreas Kalkuni sõnul suhtumisi vallasemadesse ja -lastesse laiemalt. Siiski on Kersti Lusti sõnul allikatest lihtsam välja lugeda kiriku vaadet kui külarahva hoiakuid. Näiteks esines pastorite seas karmi hukkamõistu kõrval kaastunnet. "Muu hulgas mõjutati laste isasid lapsi materiaalset toetama. Mõni pastor soetas ka ise vallaslapsi. Seega pilt on kirju," osutab Lust.

Külarahva hoiakutest võib tema sõnul üht-teist välja lugeda kirikuraamatutest, mis räägivad üksikemade ja nende tütarde abiellumisväljavaateist üsna selget keelt. "Vähemasti Mulgimaal olid üksikemade väljavaated nigelad. Üksikema oli seal tüüpiline vanatüdruk," tõdeb ta.

Edaspidi sooviks Lust ise uurida lähemalt naise positsiooni eesti külaühiskonnas. Teistele uurijatele soovitab Kalkun aga tehtu valguses olla kriitilisem üksikteadete kohta, eriti kui muud teadmised nende sisu ei toeta. Võõraste kultuurikirjeldajate tähelepanekuid tasuks asetada ajaloolisesse konteksti. "Isegi kui soovime mõelda, et meie kultuur oli minevikus vähem patriarhaalne kui meie naabritel, siis peaksime otsima sellele väga laiapõhjalist toetust allikatest," tõdeb Kalkun.

Uurimus "Illegitimacy and its Effects on Marriage Prospects in PreIndustrial Rural Estonia" on ilmumas ajakirjas Gender & History.