Turbased maad on olulised süsinikuhoidlad. "Märgalad hoiavad süsinikku vaikselt kinni tuhandeid aastaid, pidurdades globaalse soojenemise kulgu. Samas on need ka väga õrnad ning nende tulevik sõltub suuresti meie tänastest otsustest," selgitas uuringus osalenud Tallinna Tehnikaülikooli geoloogiaprofessor Siim Veski.

Koos Läti Ülikooli teadlastega uuris Veski 26 märgala ajalugu üle kogu Läti. Järeldus oli ühene – turbamaad kasvasid kõige kiiremini ja talletasid kõige rohkem süsinikku just jahedatel ja niisketel kliimaperioodidel. Kui kliima muutus soojemaks ja kuivemaks, aeglustus turbakasv pea täielikult.

"See on murettekitav, sest prognoosi järgi muutuvad Balti riikide suved kuumemaks ja kuivemaks. Need tingimused tähendasid minevikus seda, et turbamaad ladestasid vähe turvast või isegi kaotasid süsinikku," nentis Veski. Turbamaid võib võrrelda tema sõnulelavate kliimaajaloo arhiividega, mis onühed tugevamad liitlased võitluses kliimamuutuste ja elurikkuse vähenemise vastu. Nende tervena hoidmine tähendab seega kogu planeedile turvalisemat tulevikku.

Mida uuring täpsemalt näitas?

Kirde-Euroopa, sealhulgas Läti geoloogilise ajaloo põhjal saab öelda, et holotseeni ajastul esines muu hulgas Baltikumi piirkonnas praegusest soojemaid kliimatingimusi. Seepärast oli uuringu eesmärk hinnata turbaalade teket ja arengut Lätis holotseeni ajastul, mida iseloomustavad selgelt eristuvad pikaajalised kliimamustrid.

Teadlased analüüsisid nii avaldatud kui ka avaldamata andmeid Läti soo- ja kõrgsoode aladelt. Selle käigus hindasid nad nende omadusi ja käitumist varasemate kliimatingimuste ajal.

Tulemused näitasid, et kõige varasemad turbaalad, mis tekkisid umbes 11 000 aastat tagasi, olid sood. Holotseeni ajastul moodustus Läti turbaaladel keskmiselt nelja meetri paksune orgaanilise aine kiht, mille maksimaalne sügavus ületab praeguseks kohati kaheksat meetrit.

Turba kogunemine oli kõige märgatavam varase holotseeni (11 700–8200 aastat tagasi) ja hilise holotseeni (viimased 4200 aastat) ajastul, mis langes kokku jahedate ja niiskete hüdroklimaatiliste tingimustega. Kõrgeimat turba ja süsiniku kogunemise määra täheldasid teadlased hilise holotseeni ajal. Turbaalade teke oli kõige tagasihoidlikum keskmise holotseeni ajal ehk 8200–4200 aastat tagasi, mil kliima oli soojem ja kuivem kui tänapäeval. 

Need leiud viitavad, et pikaajaline soojenemine ja kuivamine võib tulevase kliima soojenemise stsenaariumide korral oluliselt aeglustada turba teket ja süsiniku sidumist Läti ja seega kogu Põhja-Euroopa turbaaladel.

Uuringu tulemusi tutvustav artikkel ilmus teadusajakirjas Catena.