Tartu Ülikooli rakendusgeoloog Marko Kohv selgitas R2 hommikuprogrammis, et piirkond, kus soomuk sohu vajus, sarnaneb mõnevõrra Viljandimaa ümbruse Sakala kõrgustikuga. Vanade sügavate orgude põhjas on tihti ridamisi järvi, mis on kinni kasvanud ning muutunud soodeks. "Maastikul on need küllaltki väikese pindalaga, kuid need võivad olla väga sügavad. Ka Eestis on mõõdetud kümnete meetrite sügavusega muda- ja turbakihte. Kui liikuda suure masinaga sellisel alal, võib kõvalt pinnalt kiiresti sattuda väga sügavasse kohta," selgitas Kohv.

Pinnamoodi kujutavad kaardid ei pruugi alati olla täpsed, sest suurem osa andmestikust pärineb Nõukogude ajast. Tänapäevaste andmetega võrreldes võib esineda nihkeid kümnete meetrite ulatuses. "Samas ei tohiks sõjavägi sellistes tingimustes raskete masinatega liikudes tugineda ainult GPS-ile. Polügonide ümbrus tuleks korralikult kaardistada," ütles ta.

Eestis on Nõukogude ajast päris hästi teada, kus asuvad turbaalad. "Sel juhul ei pruukinud soomuk vajuda aga klassikalisesse sohu vaid hoopis kuivendatud alal, mida võib olla keerulisem ära tunda – eriti kui tullakse piirkonnast, kus sellist maastikku ei ole," lausus Kohv.

Kuivendatud soo võib näida tavalise kõva maana, kus kasvab isegi mets. Tegelikult võib selle all peituda vedel muda. Jalakäija ei pruugi seal kõndides pinnase pehmust märgata, sest juurematt kannab hästi, kuid raske masin võib läbi vajuda. "Just nii juhtuski Leedus – masin vajus mulksti viie meetri sügavusele," kirjeldas ta.

Eestis on sarnaste sügavate turbakihtidega alasid näiteks Suure Munamäe piirkonnas Vallamäe kõrval, kus kõrgete küngaste vahel on kunagised järvelohud, mis on nüüd kinni kasvanud. "Seal on mõõdetud kuni 17 meetrit turbasarnast materjali. Samamoodi on Karula piirkonnas teada 14–15 meetri sügavusi turbakihte. Sügavamad alad asuvad sageli just küngaste vahel. Kui vaadata Leedus juhtunust tehtud videoid, siis tundub, et see toimus kitsas orus, mis võib olla väga sügav, kuid aja jooksul on see turvast täis kasvanud," selgitas Kohv.