Manderi põhisõnum on aga selge: "Ära häiri ega kuivenda olemasolevaid soid". Eriti pakiline on sõnumi teadvustamisega troopikariikides, kus pumbatakse naftat ja rajatakse sooaladele õlipalmiistandusi, mille tooraine leiab kasutust Hiinas, Indias ja läänes. Juba kaotatu taastamisel tuleb sõltuvalt maailmajaost Manderi sõnul rõhku panna eri strateegiatele.

Soode ökoloogiline tähtsus

Ülo Manderi hinnangul tuleks soodest mõelda kui üleilmsest süsinikupangast. Neist juba väikese osa hävimisel vabaneb suurel hulgal süsinikku, mis annab hoogu kliimamuutusele. "Globaalselt katavad sood umbes kolm protsenti kogu planeedi maismaa territooriumist, kuid talletavad umbes kolmandiku kogu planeedi süsinikust ja kuni veerandi kogu lämmastikust. Kui sood on looduslikud, jätkub seal süsiniku talletamine. Aeglaselt, aga siiski," selgitas Mander. 

Eesti soode pindalaks hinnati 1950. aastatel ligikaudu miljon hektarit. Nüüdseks on neist alles jäänud ligikaudu 300 000 hektarit. Looduslähedases seisundis sood katavad Eesti territooriumist ligikaudu üheksa protsenti.

Eestimaa soodes väljendub süsiniku talletamine turbasambla moodustumises. Turvas on poollagunenud orgaanikast moodustunud osaliselt mineraliseerunud materjal, kus on süsinikku hästi palju. Kui soo kuivendada või see põudadest tingituna kuivaks jääb, pääseb sellele ligi õhk ja soost hakkab lenduma CO₂. 

Looduslikult kaotavad sood süsinikku ka metaani emissiooni kaudu. Gaas moodustub anaeroobsetes tingimustes ja turbas leidub loomupäraselt hapnikku äärmiselt vähe. Teisisõnu eritub soodest teatud hulgal metaani isegi juhul, kui inimesed midagi ei tee.

Kuivendamise tõttu lisandub atmosfääri ka suhteliselt väheuuritud dilämmastikoksiid ehk naerugaas. Ühiku kohta püüab naerugaas lõksu umbes 300 korda rohkem soojuskiirgust kui süsihappegaas. Tegu on ka praktiliselt ainsa osoonikihti lõhkuva ainega, mida võivad inimesed seaduslikult teatud hulgal õhku paisata. Troopikamaade kohal on viinud kasvavad emissioonid kohati juba osoonikihi hõrenemiseni.

"See on üldine globaalne taust. Loomulikult täidavad Eesti sood samu rolle. Seetõttu on meil ka ülemaailmne taastamise aktsioon, mis on Euroopa Liidus prioriteetne ja millesse on tugevalt kaasatud ka Tartu Ülikooli geograafia osakond. Samas peab tõdema, et meie maailmas pole sageli enam midagi taastada," nentis Mander. 

Probleemid üle ilma

Peale Eesti soode uurib Ülo Mander märgalasid nii Borneo saarel, Peruus kui ka Kongos. Nende troopikapiirkondade sood moodustavad planeedi kasvuhoonegaaside keedupoti ehk seal tekib neid vaatamata soode väikesele pindalale väga palju. Sellest annavad märku tugevamate kasvuhoonegaaside suhteliselt kõrge sisaldus strato- ja troposfääris. 

Troopikas on Manderi sõnul soodele suurimaks ohuks maakasutus. "Järjest rohkem tungib peale põllumajandus. Näiteks Borneo saarel on see küll natuke peatunud ja alustatud on ka taastamisprojektidega, kuid üleüldiselt on soode vaenlaseks maakasutus," viitas professor. 

Peruus on olukord veidi parem. Seal on teadlase sõnul suurte turbasoode ja palmimetsadega kaetud looduslikku ala alles veel päris palju. Samas ähvardab Peruu soid nafta pumpamine. "Naftat viiakse välja küll väikeste pumbajaamadega, kuid ürgmetsa alune on juba toruvõrgustikke täis. See trend läheb kahjuks kiiresti edasi ja räägitakse ka õlipalmiistandustest. Samas helgemast küljest saab see ilmselt rahaliselt kompenseeritud ja ka Peruus on aru saadud, et soode taastamine on vajalik," selgitas Mander.

Suures plaanis näitavad uuringud, et lisaks otsesele majandustegevusele on peaaegu kõik sood, sh looduslikud, kannatanud lühema või pikema aja jooksul kuivuse käes. Seda põhjustavad eeskätt põuad.

"Mis mind kõige rohkem huvitab ja meid muretsema paneb, on juba toimunud muutused. Need looduslikud alad on ise kujunenud suurteks emissiooniallikateks. Siin mängivad põhilist rolli põuad. Kui ikka vett ei ole, siis intensiivistub mineraliseerumine, lenduvad gaasid ja toimub veega lahustunud orgaanilise süsiniku väljakanne," sõnas Mander.

Mida siis teha?

Ülo Manderi hinnagul on kasvuhoonegaasiheitmete vähendamisel kõige olulisem lühi- ja pikaajaliste strateegiate paljusus. Mõnes kohas töötab kõige paremini soode taastamine, teises märgalaviljelus (paludiculture) ja kolmandas märgade metsade säilitamine. Ühte võluvitsa, millega kõik soid puudutavad probleemid lahendada, teadlase sõnul pole. Kui aga tuua üks reegel, millest kinnipidamine aitaks süsinikku talletada ja parendaks soode olukorda kindlasti, on see Manderi sõnul soode märjana hoidmine. See nõuab aga veetaseme reguleerimist, mis on enamasti kallis.

Kui lähtuda aineringe vaatevinklist, võtab soode taastamine Manderi sõnul küll kaua aega, kuid on igal juhul samm tuleviku suunas. Kui hoida sood kuivadena, lendub CO₂-te. Kui kasvatada peale metsa, seob see küll süsihappegaasi, mis maapealse biomassi ja eriti juurte varise kaudu mulda läheb, fotosünteesis juurde, kuid ei ületa turba mineraliseerumisest tingitud CO₂ kadu mullas.

"Mineraliseerunud pinnasel kasvavad puud hästi, kuid muld jääb lihtsalt süsinikuvaeseks. Prantsusmaal on selle hea näide ajalooliselt romantiline Sologne piirkond. Veel paar sajandit tagasi sõideti seal paatidega, kuid nüüd on alles liiv, kidurad tammikud ja männimetsad," lisas Mander. 

USA idaosas kuivendati sood 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Nüüd on seal päevakorda tõusnud soode taastamine märgaladena ja uue turbakihi tekitamine. Manderi sõnul võtavad taolised projektid kliimamuutuse pakilisusele mõeldes aga liiga kaua aega: "Enamasti tuleb soid taastada seal, kus turvas on alles. Oodata, et samblast kujuneks uus turbamass, on 100 ja isegi enamate aastate perspektiiv".

Kui piirkond lihtsalt veega üleujutada, kaasneb sellega lisaks metaani emissioon, mis on 28 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO₂. Ajapikku (30-50 aasta möödudes) ületab süsiniku suurenev sidumine märgalal metaani kiirgusliku toime ja see muutub taas kliimat jahutavaks süsteemiks. Metaani lendumine märgalade taastamise esimestel aastatel on paratamatu, kuid seda aitab oluliselt leevendada tark veerežiimi reguleerimine. Manderi sõnul näitavad nende uuringud, et seda võiks tasakaalustada ka kasvav taimestik, nagu jõhvikas, mis on märgalaviljeluse üks sobivamaid liike ka Eesti turbasamblasoodes.

Teadlase sõnul tasuks natuke paremini suhtuda troopikas kasvavatesse soometsadesse. Seal ei tekkinud turvas mitte turbasamblast, nagu enamik põhjapoolkera soid, vaid valdavalt puudest. Lagunemisprotsess on troopikas ka kiire, mistõttu moodustub turvas kiiresti. Näiteks võiks õlipalmiistandusi taastada mõne liigiga, mis talub niiskust ja vett.

"Üks selline on sago palm, mida me oleme proovinud Borneo saarel Sarawakis. Looduslik kooslus läheb seal kasvama päris kiiresti ja selle kohta on meil näitajaid ka Peruust. Samas on ka seal vastakaid arvamusi ja on väidetud, et süsteem on juba nii palju häiritud, et selle taastamine pole võimalik. Mingi lootus aga on ja seda me ka uurime," nentis Mander. 

Eestis ja Euroopas toimuvat arutelu soode taastamisest metsastamise kaudu peab teadlane piiritletud juhtudel sammuks õiges suunas. Samas tuleb silmas pidada, et süsiniku sidumine, millest metsamehed räägivad, pole sama, mis süsiniku pikaajaline talletamine. 

"Kui me mõõdame kiiret ainevahetust, CO₂ emissiooni ja selle sidumist fotosünteesis, on metsastamine aktuaalne. Kui me räägime aga süsiniku talletamisest, mis tähendab turbas süsiniku sisalduse suurenemist, võtab see hoopis rohkem aega. Mets kasvab soo pinnal küll hästi ja sidumine on positiivne. Lõppkokkuvõttes on selle tagajärjel tekkiv turba mineraliseerumine samas nii suur, et turvas kaob," selgitas teadlane. 

Nii on läinud paljudes metsades üle Euroopa, Põhja-Ameerika ja troopika, kus võib kuivendamisega kaduda ühe aastaga kuni pool meetrit turvast. 

Eestis saab professori sõnul kasutada erinevaid strateegiaid. Taastamise korral hoitakse maad märjana ja sel juhul on üleujutus igal juhul vajalik. Teistel puhkudel tuleks eelistada metsastamist või olemasoleva metsa säilitamist. 

"Mul on endal projekt RMK-ga, kus vaatame jääksoode ehk kasutusest välja jäänud soode metsastamist. See ongi mõnikord õige. Lisaks, kui ikka suur mets juba peal on, siis ei tasu seda maha võtta. Inimesed võivad loota, et pinnase üleujutamisel hakkab seal sootaimestik kasvama. Tegelikult hakkab biomass, sh kännud aga lagunema, mis suurendab kasvuhoonegaaside lendumist," selgitas Mander.

Eesti teadlaste uuritud lahendustest tõi Mander veel välja turbasambla fragmentide külvamise: "Freesturbaalal, kus turba tüsedus on piisav, tuleks veetaset hoida ja külvata turbasambla fragmente. Mure on sellega, kuidas kergesti lenduvat peenestatud turbasambla massi kohapeal hoida, aga ka selle saab lahendada põhukihi lisamisega. Seda nn Kanada meetodit kasutatakse edukalt mitmes Eestis taastatavas jääksoos". 

Kust võtta ja kust jätta?

Vaatamata tõsiasjale, et soode taastamiseks veel üleilmset rahakotti pole, tuleks Ülo Manderi hinnangul tegutseda ennekõike nendes piirkondades, kus on rohkem tulemust. Näiteks rõhuvad nii kohalikud spetsialistid kui ka rahvusvahelised organisatsioonid üha enam soode säilitamisele troopikamaades. Võttes aga arvesse kõiki tegureid rahvastiku juurdekasvust kohaliku poliitilise olukorrani, pole see kunagi lihtne. 

"Brasiilia on üks suur küsimärk. Seal ei domineeri turbasood, vaid mineraalmullal kasvavad märgalametsad ehk planeedi kopsud. Kui sealt kaob ära niiskust säilitav ja mikrokliimat hoidev metsavõra, saab sellest savann või halvemal juhul poolkõrb. Kui vee puhverdavat mõju pole, ei kao päikesekiirguse intensiivsus kuhugi ja mets sageli enam ei taastugi," selgitas Mander. 

Pindalaliselt on suure mõjuga ka Manderi uurimisobjekt Borneo. Saare Indoneesiale kuuluvas osas (Kalimantanil) toimusid 2008–2010 kuivendused, millega kaasnenud põlengud moodustasid aastasest maakera CO₂ bilansist kümme protsenti. Manderi sõnul on sellest nüüdseks aru saadud ja toimuvad tohutud taasteprojektid. Seni pole need aga kõige edukamad olnud.

Teadlase hinnangul on sellistes olukordades üks võimalik lahendus märgalaviljelus. Näiteks sobib liikidest jõhvikas, mis on ka majanduslikult tulus ja katab üleujutatud alad kiiresti. "Lisaks mõned troopilised palmiliigid, mis kasvavad jalad vees ja annavad sago biomassi. See peaks olema Uus-Guineas ja mitmel pool mujal Kagu-Aasias üks peamisi toiduallikaid," sõnas Mander. 

Troopilised sood nõuavad Manderi hinnangul tähelepanu ka neist eralduva naerugaasi tõttu. "Naerugaas on üks kuratlik gaas. Seda tekib kõige rohkem, kui pendeldame pidevalt märjast kuivani. Siis on just see tekkiv poolniiske pinnas kõige hullem N₂O tekitaja. Kahjuks on see trend juba igal pool – selle eraldumist soodustavad ka pehmed talved, kus külmumise ja sulamise tsükleid on palju," selgitas Mander. 

Hullud ideed

Ülo Manderi hinnangul tuleks igal juhul hoiduda ekstreemsetest tehnilistest lahendustest, mille eesmärk on talletada süsinikku mullas või laiemalt pinnases. Need saavad küll palju tähelepanu, kuid on kas lihtsalt absurdsed või potentsiaalselt etteaimamatute tagajärgedega.

"Viimasel USA geofüüsika ühingu aastakongressil esitati mitmeid selleteemalisi ettekandeid. Domineeriv oli mõte, aga sellest on ka Eestis räägitud, et võib-olla peaksime metsa maha võtma ja palgid maha matma või merre uputama. Ise pakkusin veel, et kas nad neid kile alla ei taha panna – ehk säilib paremini. Palkide matmine on minu arvates täielikult mõistusvastane. Uputamist on proovitud sukelduvate hoovuste ja suurte vetikalaamadega, aga selline geotehnika teeb mind pigem ettevaatlikuks. Ega see ka kuigi realistlik ei tundu," mõtiskles professor. 

Ühe võimaliku lootuskiirena näeb Mander hoopis igikeltsa sulamisel tekkivaid uusi soid. Tema sõnul on hetkel veel tegu spekulatsioonidega, kuid just Siberi, Alaska ja Põhja-Kanda tundratesse akumuleerunud turba üleujutamisest võiks saada üleilmne kompensatsioonimehhanism.

Teadlase sõnul tekivad igikeltsa sulamisest tohutult suured madalad veekogud, mis on sadade ruutkilomeetrite suurused ja seovad õhust CO₂-te. Suvel seovad seda intensiivselt vetikad ja mikroorganismid. Seejärel ladestub see settena põhja, pakkudes värsket toiteallikat mikroobidele. "Osa sellest võib muidugi ladestunud mudast metaanina eralduda, kuid võimalik, et mudasse talletunud süsinik ja ka toitained aitavad uuesti turbasammaldel ja tarnadel kasvama hakata. See on ka edasise turbatekke eelduseks. Kuidas see kõik välja hakkab nägema, on aga suur küsimus," nentis Mander.