Ajakirjas Nature Climate Change avaldatud teadustöö tarbeks kammisid teadlased läbi 130 riigi metsaistutuskohtade andmed ja leidsid, et umbes pooltel juhtudel on parem lasta metsadel kasvada iseseisvalt, vahendab EurekAlert!. 

Uuringu juhtivautori Jacob Bukoski sõnul on metsaala laiendamisest räägitud juba mõnda aega kui kliimamuutuste pidurdamise ühest peataktikast. Kõik kasvavad puud seovad atmosfäärist süsihappegaasi, mis talletub ka puidust valmistatud toodetes. Lisaks saavad puude kasvamist toetada peaaegu kõik inimesed.

Teadlaste sõnul on metsaala laiendamisele kaks levinud lähenemist. Esiteks võib metsadel lastada taastuda iseseisvalt, mis on aeglane, kuid odav. Teisalt saab puid aga kiiremalt ja kallimalt ka istuda.

"Meie uuringu eesmärk oli võrrelda neid kaht lähenemist madala ja keskmise sissetulekuga riikide metsastatavatel aladel. Tahtsime välja selgitada, kus on mõttekam metsade looduslik uuenemine ja kus istutamine," selgitas Bukoski. 

Kasutades masinõpet ja regressioonimudeleid leidsid teadlased, et 30 aasta perspektiivis oleks 46 protsendil uuritud aladest kulutõhusam lasta metsadel taastuda iseseisvalt ja 54 protsendil mets istutada. 

Samuti ilmnes uuringu tulemustest, et kahe lähenemise kombineerimine kõikidel aladel annaks 44 protsenti paremaid tulemusi, kui ainult looduslik taastamine ning oleks 39 protsenti etem kui pelgalt istutamine. 

Teadlaste hinnangul ongi süsihappegaasi sidumise, aja ja hinna seisukohalt parim lahendus kahe lähenemise kombinatsioon.

Samas tuleb ka siin arvestada piirkondlike eripäradega. Näiteks on metsadel iseseisvalt taastuda laskmine eriti sobiv Lääne-Mehhikos, Lääne- ja Kesk-Aafrikas, Indias, Lõuna-Hiinas, Malaisias ja Indoneesias. Istutamine passib aga kõige paremini näiteks Kesk-Ameerikas, Brasiilias, Põhja-Hiinas ning Põhja-, Ida- ja Lõuna-Aafrikas. 

See, milline lähenemine kuhugi sobib, sõltub teadlaste sõnul paljudest teguritest, nagu kõrvalkulud, süsiniku akumuleerumine ja raied. 

Uuringu autorid rõhutavad, et kliimakriisiga võideldes saab metsade uuendamine olla vaid täiend fossiilkütustest tulenevate heitekoguste vähendamisele, asendamata seda vajadust kunagi. Saavutades näiteks 30 aasta jooksul metsade taastamisega nende maksimaalse leevenduspotentsiaali, vähendaks see kasvuhoonegaaside heitekoguseid vähem kui kaheksa kuu väärtuses.

Samas pole süsihappegaasi sidumine metsade taastamisloogika ainus argument. Lisaks sellele on puudel keskne koht näiteks liigirikkuse säilitamisel, puittoodete valmistamisel ja elatusallikate pakkumisel. Kõiki neid eri tahke tuleks teadlaste hinnangul metsade taastamisel arvestada.

Kokkuvõtvalt võib autorite hinnangul teadustöö tulemuste pinnalt väita, et metsade taastamine on kliimamuutustega toimetulemisel olulisem, kui seda varem arvati.