"Ulatuslikud maastikupõlengud sagenevad üleilmselt," kinnitas kliimateadlane Velle Toll ERR-ile. Ta nentis, et üleilmse soojenemise tõttu on muutunud kuumalained tugevamaks ja sagedasemaks pea kõikjal maailmas, sealhulgas Põhja-Euroopas ja Eestis. Sama on juhtunud paljudes piirkondades põudadega.

"Maastikupõlengud tekivad kuuma ja kuiva ilma puhul, tule levikut soodustab tugev tuul. Siin on tõesti otsene põhjuslik seos kliima soojenemisega," märkis kliimateadlane: "Selge on see, et globaalne soojenemine on juba täna põhjustanud sagedasemaid ja tugevamaid kuumalaineid ja põudu üleilmselt, muutes maastikupõlengute tekke tõenäolisemaks."

Toll toonitas, et kui praeguseks on Maa kliima tööstusrevolutsiooni järel soojenenud umbes kraadi võrra, siis käesoleva sajandi lõpuks võib Maa keskmine temperatuur kerkida veel kolme kraadi võrra, kui inimtekkelisi kasvuhoonegaaside heitkoguseid ei õnnestu vähendada. "Kuna alanud El Nino mõjutab üleilmseid ilmamustreid, saab ka sellel olema lähiaastatel põlengutele selge mõju," lisas ta.

Eesti õhku ohustavad Siberi põlengud    

Kanadas möllavate maastikupõlengute suits on Tolli sõnul jõudnud ka Euroopasse ja selles pole midagi ebaharilikku. "Tugevate põlengute korral jõuab suits õhumassiga tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kanadast pärinevat suitsu on satelliitandmetele ja mudelandmetele tuginedes jõudnud ka Eestisse, aga suitsu hulk ei ole suur ja seda väikest hulka ei saa kergesti tuvastada," lausus ta.

Toll märkis, et Euroopasse jõudmisel on Kanada põlengute suitsu kontsentratsioon lahjenenud ja ohtu see endast ei kujuta. "Peamine probleem on ikka põlengute lähemas ümbruses, kus paks suits on tervist tõsiselt kahjustab," möönis ta. Sealjuures on Eestil geograafilise asukohaga tema hinnangul üsnagi vedanud, sest suuremad põlengud jäävad üldiselt kaugele.

"Tervisele tõsiselt ohtlikku suitsu ei ole Eestis kaugeltki nii palju kui mitmel pool mujal. Ka Lõuna-Euroopas esineb kliima soojenedes üha rohkem ja rohkem maastikupõlenguid soodustavat ilma, aga ka sealt ei jõua meile enamasti kohale paks suits," tõi Toll näiteks. "Üleüldiselt on välisõhu kvaliteet Eestis ja Põhja-Euroopas maailma mastaabis hea."

Täiesti puutumatuks Eesti õhk suurte põlengute mürgisest suitsust siiski ei jää. "Aeg-ajalt halvendavad Eesti õhukvaliteeti põlengud Venemaal Uurali mäestikust lääne pool. Uurali mäestikust idast (süttinud tulekahjudest) jõuab meile suitsu vähem," lisas ta.

Uus paratamatus

Kuna ulatuslikud maastikupõlengud sagenevad üleilmselt, peavad paljud inimesed maailmas Tolli sõnul leppima tervist kahjustava õhukvaliteediga. "Samal ajal tekib põlengutest süsihappegaas, mis võimendab jällegi kliima soojenemist," tõdes teadlane: "Ka meil Eestis on kuumalained juba kliimamuutuste tõttu sagenenud."

"Me ei ole Eestis tegelikult piisavalt põhjalikult üldse analüüsinud, kuidas muutuv kliima meid mõjutama hakkab. Kliimariskid kasvavad aga ka Eestis, sealhulgas kasvab metsatulekahjude risk. Meil on vaja kliimamuutuste mõjudeks ettevaatavalt valmistuda ehk kliimamuutustega kohaneda," võttis Toll kokku.

Saastunud õhk muutub üha suuremaks terviseriskiks

Kardioloog ja arstiteadlane Margus Viigimaa tõdes, et viimastel aastatel kerkivad keskkonnategurid südame- ja veresoonkonna põhjustajate pingereas üha kõrgemale. "Õhusaaste kahjustab otseselt südamelihaste rakke ja suurendab südame- veresoonkonna haigustesse suremist. Sinna hulka kuuluvad infarktid, südamerütmihäired ja arterilubjastus," toonitas arst. 

"Mainekas saksa kardioloog Stephan Achenbach ütles viimasel Euroopa Kardioloogide Seltsi kogunemisel oma kõnes, et õhusaaste on muutnud sama suureks ohuteguriks kui suitsetamine," toonitas Viigimaa. Ta lisas, et maailmas põhjustab õhusaaste aastas 8,8 miljonit surma ning vähendab eluiga keskmiselt 2,9 aasta võrra. "Need on väga suured numbrid," tõdes kardioloog.

Õhuprobleemid ei teki aga sugugi ainult metsatulekahjudest, vaid kardioloogid näevad oluliste teguritena ka tööstust ja autosid. Isegi kliimateadlikus Euroopas on õhuprobleem Viigimaa sõnul nii tõsine, et Euroopa Kardioloogide Selts soovitab tööstuspiirkondades ja suurlinnades hakata korraldama südametervise sõeluuringuid. "Mõnede Aasia riikide, näiteks Hiina eeskujul võiks saastunud õhuga piirkondades kanda maske ning kodudesse hankida õhupuhastid," soovitas Viigimaa.

Kuigi Eesti õhk on Euroopa keskmisest puhtam, tekitab Viigimaa sõnul siinmail probleeme hoopis niinimetatud tubane saaste. "Vanades majades on sageli ahiküte ja kehv ventilatsioon. Ka ahjus põletatava küttematerjali kvaliteet kipub puudulikuks jääma ja tossutamist on palju," möönis arst. 

Laialdane ahjude kasutamine mõjub tema sõnul Eesti õhukvaliteedile eriti halvasti talvel, kui vanemate puitmajadega linnaosades võib näha hulganisti tossavaid korstnaid. "Vaja läheb rohkem kaasaaegset elamispinda, kus ventilatsioonitingimused on paremad," võttis Viigimaa kokku. 

Enda tervise hoidmiseks soovitab Viigimaa vältida suurte magistraalide ääres liikumist, eriti tuulevaikse ilma korral. "Eriti halb on olukord kevadeti, kui lumi on ära sulanud, aga autod sõidavad veel naastrehvidega. Sellisel juhul sattub õhku palju kummi peenosakesi, teetükke ja libedustõrje killustikku," lausus ta. 

Metsapõlengute oht kasvab ka Eestis

Eesti maaülikooli metsaökoloogia professor Marek Metslaid kinnitas, et metsapõlengud sagenevad ka Eestis. "Kui vaatame kliimamuutusi, siis meil paraku tõusevad temperatuurid ja sagenevad põuaperioodid, mis soodustavad põlengute puhkemist. Need omakorda mõjutavad mulla süsiniku, lämmastiku, mulla seenestiku ja taimestiku dünaamikat," ütles Metslaid ERR-ile.

"Kõrgemad õhutemperatuurid iseenesest loovad suurema tuleohu. Kõrgem õhutemperatuur tähendab ka seda, et veeauru kogus õhus võib olla suurem. Sellega seoses suureneb aurumine ning põlengumaterjal muutub kuivemaks ja süttib paremini," märkis Eesti Maaülikooli metsaökoloogia vanemteadur Kalev Jõgiste. Süttimistemperatuur saavutatakse tavaliselt välise tugeva energiaallikaga: tarvis läheb näiteks välgulööki või lahtist tuld, näiteks lõket või sigaretiotsa.

Metslaid ja Jõgiste uurivad metsapõlenguid ning metsade taastumist tulekahjudest. Nii uurib Metslaid praegu kolleegidega täpsemalt, kuidas mõjutavad metsapõlengud Eesti metsavööndi taimestikku, mullaseenestikku ja mulla omadusi.

Teadlaste sõnul määravad metsa enda struktuur ja biomassi omadused metsaökosüsteemis ära selle, kas ja kuidas erinevad materjalid metsas põlevad. "Nagu mujal maailmas, koosnevad ka meie metsad suurest kogusest elusast ja surnud orgaanilisest ainest, mis põleb," märkisid nad.

"Elusas orgaanilises aines on rohkem vett ja see ei sütti nii kergesti, sest osa energiast kulub vee aurustamisele. Pikk põud tähendab vähest sademete hulka ja kõrget õhutemperatuuri pika aja jooksul, mis muudab tuleohtlikuks iga metsa. Nii juhtub see ka meil. Kui põud kestab pikka aega, on meie metsad väga tuleohtlikud," selgitas Jõgiste.

Kõige paremini põlevad metsauurijate sõnul okasmetsad. "Okaspuumetsades on vähem alustaimestikku ning aurumine maapinnalt ja metsakõdult on suurem. Surnud orgaaniline aine metsakõdus muutub kuumade ilmadega tuleohtlikuks," toonitas Jõgiste.

Väga tuleohtlikud on metsateadlaste sõnul kuivanud okkad, eriti männikutes. "Männiokkad on suured ja varisedes moodustavad nad koheva, õhulise vaiba. Välise süüteallika olemasolul süttib see kergesti ja tuli hakkab levima. Kuusikute all on okkavaris tihedam ja ei võta nii kergesti tuld."

Maapinnal leviv tuli ehk okkavarise põlemine võib minna üle aga elusate latvade põlemiseks. "Kuuskedel on maani ulatuvaid oksi ja tuli võib sealtkaudu puude latva jõuda. Mändide elusvõra asub kõrgemal kui kuuskedel ja see muudab tuleohu männikutes väiksemaks. Elusate okaste põlemisel eraldub gaasilisi ühendeid, mis süttivad ja nii levib tuli väga kiirest," selgitas Jõgiste.

Sealjuures rõhutasid metsateadlased, et tulekahju pole midagi metsast eraldiseisvat. Iga mets põleb, kui on olemas sobilikud tingimused. "Tänapäeva ühiskond on ära unustanud palju lihtsaid tõdesid. Metsatulekahjusid on ära hoitud, unustades, et mida rohkem kergesti süttivat materjali koguneb, seda suurem on metsapõlengute risk."

"See materjal ei kao metsa alt ära isegi siis, kui laguorganismid seda lagundavad. Tulemuseks on sellised metsapõlengud, nagu nägime me Yellowstone'i rahvuspargis 1988. aastal. Inimestel puudub tehnoloogia selliste tulekahjude ohjeldamiseks," nentisid metsauurijad.

Teadlik metsade majandamine vähendab tuleohtu

Metslaidi ja Jõgiste sõnul on tuleoht tavaliselt kõrgem metsades, kus leidub palju kergesti süttivat materjali, näiteks surnud puit, alusmets ja võsa. "Arvestama peab ka erinevate häiringute koosmõjudega. Tugevad tormikahjustused, millele lisanduvad üraskikahjustused, tekitavad kuivadeks perioodideks ohtliku koguse kergesti süttivat materjali," tõid nad välja.

"Kliima soojenemine tekitab olukorra, kus tuleoht muutub suureks ka metsades, mis tavaliselt põlengute ohvriks ei lange. Kui tekib ladvatuli, on selle levik kiire. Selle eest juba ära ei jookse. Eriti täbar on olukord siis, kui tuli on ümberringi ja joosta polegi kuhugi," märkis Jõgiste.

Tuleohtu vähendab metsateadlaste hinnangul metsade teadlik majandamine, sealhulgas õigeaegne hooldamine ja uuendamine. "Nendes maailma kohtades, kus metsapõlengud on sagedased, on ühiskond sellele ohule reageerinud. Tulekoormuse vähendamine kergesti süttiva materjali metsast ära toomisega on üks võimalus. Tulekindlama puuliigilise koosseisu ja struktuuriga puistute kujundamine on samuti aidanud metsade tuleohtu vähendada," märkisid nad.

"Segametsade hulga kasv muudab meie metsad vastupidavamaks nii kahjuritele, haigustele kui ka muudele häiringutele, näiteks metsatulekahjudele," lisas Metslaid.

"Pikemas plaanis on võimalik täna tehtavate otsustega tagada metsade hea tervislik ja sanitaarne seisund. Õigeaegselt hooldatud ja uuendatud metsad aitavad vastu panna erinevatele häiringutele, sealhulgas metsatulekahjudele. Vähem tuleohtlike segapuistute kujundamine on üks meede, millega metsade tuleohtu vähendada. Samuti ei tohi metsad olla väga tihedad," võttis Metslaid kokku.