Mets on Eesti üks olulisemaid taastuvaid loodusvarasid. Mets seob fotosünteesi käigus atmosfäärist süsihappegaasi (CO2), mis on üks olulisemaid kliima soojenemist põhjustav kasvuhoonegaase.

Metsade kliimamuutusi leevendav toime püsib seni, kuni nende biomassi varud suurenevad, kuid on olemas ülemine piir sellele kui tihe mets saab olla. Üldiselt seovad intensiivsemalt atmosfäärist CO2 noored ja keskealised metsad. Kui puud vananevad, siis väheneb metsade juurdekasv ja sellega koos ka nende süsiniku sidumise tõhusus. 

Puud surevad, puit laguneb ja süsinik eraldub tagasi atmosfääri. Vanemad metsad, kus puude suremus on võrdne nende juurdekasvuga ehkCO2  emiteerumine ja sidumine on tasakaalus, talitlevad süsiniku neutraalsete ökosüsteemidena. Kui aga vanemad metsad ei seo enam nii palju süsinikku kui nad emiteerivad, võivad nad muutuda süsiniku allikateks.

Metsaomanikul on metsi oskuslikult majandades võimalik kliimamuutusi leevendada ja metsade süsiniku sidumise võimet suurendada. Paljudes uurimisraportites [1; 2] on selgelt välja toodud metsade majandamise positiivne mõju CO2 sidumisele. Hooldus- ja harvendusraietega on võimalik reguleerida metsa liigilist koosseisu, parandada allesjäävate puude kasvutingimusi (vesi, mineraal- ja toitained, valgus), suurendada puude tormikindlust, vähendada seenhaiguste ja putukakahjustuste levikut ning tõsta metsa tootlikkust ja puidu kvaliteeti. 

Hästi majandatud noortes ja keskealistes metsades, kus on õigel ajal tehtud hooldus- ja harvendusraied, puud on hea tervisliku seisundiga ja kasvavad kiiremini, seotakse rohkem süsinikku. Vanemas eas metsade produktiivsus ja ühes sellega süsiniku sidumisvõime väheneb, samuti langeb metsade elujõulisus ja haiguskindlus, suureneb vastuvõtlikkus erinevatele häiringutele, näiteks tulele, tormile, seenhaigustele ja putukakahjustustele.

Selleks, et metsade süsiniku sidumisvõimet ka tulevikus säilitada, tuleks neid õigel ajal uuendada. Metsade uuendamiseks on võimalik rakendada uuendusraiet (sh lage- ja turberaie) või kasutada valikraiet püsimetsana majandamise eesmärgil. Majandusmetsades on lageraie kõige tõhusam meetod, millega on võimalik saada uus metsapõlv ja taastada süsiniku sidumisvõime kiiremini ning vähendada häiringuriski.

Lisaks raiutud metsale lasub metsaomanikul kohustus uuendada ka häiringute tagajärjel (nt tuul, tuli, seenhaigused, putuka- või ulukikahjustused, üleujutused) hukkunud metsaosi. Tehes õigeaegselt vajalikud metsamajanduslikud otsused ja tööd on võimalik häiringuid ennetada või vähendada nendega seotud negatiivseid mõjusid. 

Metsamajanduse seisukohast on metsade uuendamine ja heade omadustega metsakultiveerimismaterjali tark kasutamine võti tuleviku metsade, mida me jätame tulevastele põlvedele, uuendamisel ja rajamisel ning kliimamuutuste leevendamisel. Eeltoodu omakorda on jätkusuutliku metsanduse üks alus muutuva kliima tingimustes. 

Metsade kvaliteetne uuendamine on äärmiselt oluline metsade produktsioonivõime ja süsiniku sidumise seisukohast. Kuna metsapuud ei pruugi muutuva kliimaga kiirelt kohaneda, siis on metsade uuendamisel oluline kasutada parendatud (ehk kasvu- ja kvaliteediomadust) haiguskindluse ning kohanemisvõime põhjal valitud, metsakultiveerimismaterjali, mis on saadud algmaterjali erinevates tingimustes katsetamise tulemusena.

Metsade majandamisel ja -uuendamisel saadava puiduga, mis on taastuv ja loodussõbralik materjal, on võimalik asendada taastumatuid fossiilseid materjale ja vähendada nende kasutamisega kaasnevaid negatiivseid keskkonnamõjusid. Pika kasutuseaga puidust tooted, näiteks ehitusmaterjalid, vineer, mööbel, jt, kus süsinik säilib seotuna aastakümneid või isegi sajandeid, on kliimamuutuste leevendamisel paremad võrreldes fossiilset päritolu toodetega.