Eesti on soode poolest üks maailma rikkamaid riike. Turbasamblad, tarnad ja muud soodes kasvavad taimed on kõrge veetaseme tõttu peale elutegevuse lõppu vaid osaliselt lagunenud. Nõnda on aastatuhandete jooksul kujunenud turbakihi näol hiiglaslikud süsiniku ja magevee reservuaarid. Lisaks on sood olulised oma elurikkuse poolest, millest osa on silmale nähtamatu ja seetõttu on sellest endiselt vähe teada.

Igal turvast moodustaval turbasamblal ja ka turbas endas on miljoneid pisikesi mikroobe – baktereid, vetikaid, protiste ja teisi elusolendeid – kes on omavahel ühendatud keerukate toiduahelate abil. Ehkki nad on enamasti silmale nähtamatud, täidavad nad soodes olulist rolli, osaledes nii turba tekkimises kui lagunemises. Paljud pisikesed organismid, näiteks ränivetikad, fotosünteesivad sarnaselt taimedele, sidudes õhus sisalduvat süsinikku.

Rabades võib nende seotud süsinik moodustada ligi kümnendiku turbasammalde seotud süsinikust. Teisalt ei lagune ka turvas iseenesest hapniku käes, vaid piltlikult öeldes hammustavad pikki keerukaid süsinikuühendeid väiksemaks orgaanilist ainet lagundavad mikroobid – ilma nendeta ei oleks süsinikuringe soodes võimalik. Turba tekkel lagundatakse surnud taimede massist ära kergemini lagundatavad ühendid, nt tselluloos ja hemitselluloos, samas kui raskemini lagundatava ühendid (nt ligniinid) võivad turba koosseisus ka õhu käes seistes aastakümnete ja isegi aastasadade vältel säilida.

Kuna mikroobsete koosluste liigiline koosseis sõltub nii kliimast, vee kättesaadavusest kui taimkattest, võivad nii kliimamuutused kui ka maakasutus mõjutada oluliselt seda, kuidas mikroobsed toiduahelad ja ökosüsteemidele eluliselt vajalikud aineringed toimivad. Just seetõttu vajab nähtamatu elurikkus senisest enam tähelepanu.