Putukateadlane Urmas Tartes ei pea kuigi tõenäoliseks, et äädikakärbsed praegu veel tegutsevad, sest tegu on valdavalt suve lõppu ja sügise algust tähistavate putukatega. Samas kuuluvad nad suuremasse kõdukärblaste sugukonda, keda on Eestis ligikaudu 30 erinevat liiki. Neist umbes pooled kuuluvad äädikakärbse perekonda.

"Seda sugukonda ühendab see, et nende vastsed arenevad kõdunevas materjalis. See ei tähenda siiski, et nad otseselt kõdu sööks. Teame, et äädikakärbeste vastsed söövad hoopis kõdunevas aines kasvavaid seeni," tõi putukateadlane välja.

Kodudes võib Tartese hinnangul praegu näha hoopis kõdukärblaste hulka kuuluvaid pööningukärbseid. Nad on äädikakärbsest natukene suuremad ja kollakasmusta kirju kerega. Samuti pole neil äädikakärbestele omaseid erkpunaseid silmi.

"Äädikakärbes proovib luua toas sigimisringi – nad lendavad, teevad sugu ja munevad. Kui puuviljavaagen jääb nädalaks lauale, võib sealt välja lennata juba uus põlvkond. Pööningukärbes tuleb seevastu ainult talvituma, aga neid võib saabuda massiliselt," täheldas ta.

Miks just tänavu sügisel neid kodudes tavapärasest rohkem märgatakse, ei oska Tartes täpselt öelda. Samas usub ta, et põhjuseid on rohkem kui üks. "Ühest küljest toimub liikide seas alati populatsiooni lainetus. Seda mõjutavad näiteks kiskjad ja haigused. Ühel aastal on teatud liiki rohkem ja järgmisel jälle vähem," sõnas teadlane.

"Erinevate tegurite mõjul saab mingi liik sigimiseks rohkem võimalusi. Kui tingimused viimaks jälle muutuvad, siis nende arvukus kahaneb. Kahanemise ajal määrab juba looduslik valik, millised isendid muutunud tingimustesse parimal moel sobivad," selgitas Tartes.

Inimtegevus toob putukad tuppa

Teisest küljest tõi Urmas Tartes välja, et tänapäeva asumite ümbruses on tugevalt muutunud looduslik kooslus. "Tihtipeale kipume inimtegevust samastama elurikkusele halvasti mõjuva tegevusega. See on tegelikult iseenesest täiesti tõsi, aga alati leidub mõni liik, kellele need muutused sobivad."

"Kui oleme muutuste tulemusel loonud kellelegi head tingimused sigimiseks ja kahandanud selliste liikide eluvõimalusi, kes neid sigijaid ühel või teisel moel piiraks, saamegi tulemuseks olukorra, kus ühe liigi arvukus läheb kiiresti üles," sõnas ta.

Kuna pööningukärbes talvitub looduslikult puuõõnsustes, meelitab neid Tartese sõnul hoonetesse ka muutuv metsa keskkond. "Kui puu hakkab surema, läheb koor lahti, tekivad praod ja õõnsused. Need on kohad, kus sellised putukad looduses talvituvad. Kui meil tekib üha enam piltlikult öeldes hästi hooldatud majandusmetsa, siis jääb talvitumiskohti vähemaks. Inimeste hooned saavad sellisel juhul aseaineks," nentis putukateadlane.

Soojad ilmad panevad putukad talvitumiskohas liikuma

Urmas Tartes märkis sedagi, et kõik putukaliigid, kes talvituvad valmikuna, on põhimõtteliselt võimelised kogu talve jooksul ka ringi liikuma. Külmade ilmadega langevad nad siiski üldiselt talvetardumusse ja ühest kohast teise enam ei lähe.

"Tavaliselt näen pööningukärbseid septembri keskpaigas. Võib juhtuda, et nad tulevad juba varasemalt majja kuhugi prakku talvituma. Maja välispiire on aga edaspidi nii soe, et nad ei jää tardumusse. Siis lähevad nad maja konstruktsioonis ringi kondama ja sattuvad ka tuppa," arutles Tartes.

Kokkuvõtvalt tähendab see tema hinnangul seda, et järjest pehmemate talvedega suureneb putukate võimekus üleüldiselt liikuda väljaspool enda tavapärast fenoloogilist aega.

Tuppa sattumine tähendab Tartese sõnul putukatele siiski hukku, sest tegu pole nende jaoks sobiva keskkonnaga. "Üldjuhul me ikkagi kütame tubasid ja selline õhk neile talvitumiseks ei sobi. Kevadeks nad kuivavad lihtsalt ära. Tuppa sattumine on eluohtlik putukale mitte minule," lisas ta.

Eluruumidesse tikkunud pööningukärbeste tõrjumiseks ühtegi head lahendust Tartese hinnangul pole. Mürke ta kasutada ei soovita ja tolmuimejaga kärbeste küttimine ei pruugi kuigi palju aidata. Mis aga aitab, on hoonete soojapidavamaks muutmine.

"Selle liigi puhul tähendab tuppa pääsemine ikkagi seda, et maja konstruktsioonis on kusagil praod toast õue. Mida soojapidavamaks maja teha, seda vähem on pragusid, kust putukad tuppa saavad tulla. Uued aknad, korralik soojustus ja hea ventilatsioon on siin lahenduseks," võttis Urmas Tartes kokku.