Tartu Ülikooli botaanikaaia vanemaednik Sten Manderi sõnul on olnud tänavune talv kummaline: "Alles vana-aasta õhtul langes temperatuur -15 °C ja -20 °C kraadi vahele ning nüüd, märtsi saabudes, tõusis see järsult plussi." Taimed talvitusid tema sõnul kenasti, sest piisavalt paks lumekiht kattis suure osa madalamatest liikidest. "Lisaks reguleerivad sellised külmad talved ka paljude haiguste ja kahjurite levikut," lisas Mander.

Nii mõnegi liigi jaoks võib saada aga kevadilmas saatuslikuks hoopiski soe päike. "Kui maapind külmub väga sügavalt, ei saa igihaljad taimed sealt vett kätte. Järjest heledamate päikesepaisteliste ilmadega aurustub paratamatult lehtedest vett. Kui nad külmunud maast lisa ei saa, kuivab taim lihtsalt ära. See on üsna tüüpiline nähtus näiteks rododendronitel või võõrliikidest okaspuudel ning kaasneb just külmade ja päikesepaisteliste märtsikuu ilmadega," selgitas Mander.

Kui aga ilm jääbki soojaks, on see taimedele soodne, sest arenguperiood algab varem ja nad saavad ka järgmiseks talveks paremini ette valmistuda. "Näiteks vahtratel võib päikeseliste ilmadega juba mahl joosta," sõnas Mander. Tema hinnangul tasub mahlasõpradel rõõmustada eelkõige ööpäevase temperatuurikõikumise üle, mis paneb need paremini voolama. 

Nõuandeid mahlasõpradele

Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor Ivar Sibul paneb lugejatele südamele, et mahla kogumiseks ei tasu puurida puu sisse auku. "Eriti kui tegu on koduaiapuuga. Me oleme lapsepõlves näinud, et tüvesse tehti auk ja pärast pandi punn ette, kuid ma ei soovita seda teha kase aga eriti veel vahtra puhul," selgitas Sibul.

Sibula sõnul on vahtrad koorevigastuste suhtes väga tundlikud ning mädanik läheb kiiresti puitu. "Olen näinud pilti, kus aastate jooksul on mädanik liikunud mahlavõtmise august meeter üles ja meeter alla. Punniga ei tasu tüvehaava sulgeda, sest see on võõrkeha, mis ei lase haaval kinni kasvada ning sinna jääb niiskust ja seeneeoseid, mis hakkavad seal nagu inkubaatoris kasvama," sõnas Sibul.

Kust siis vahtramahla võtta? Kui võra ulatub maapinna lähedale, soovitaks Sibul valida ühe umbes sõrmejämeduse oksa, see viltuselt ära lõigata ja panna otsa nööriga pudel. "Kindlasti valige lõunapoolne külg, kus päike võra soojendab. Minu kogemus näitab, et ühest oksast võib tulla vähemalt pool liitrit mahla päevas, " lisas ta.

Kui aga siiski tüvesse auk puurida, peaks see olema võimalikult väike ja võimalikult kõrgel. "Mida kõrgemal on auk, seda suhkrurikkam on mahl. Ka kasemahl on kahe meetri kõrguselt võttes magusam kui põlvekõrguselt, sest teekonnal juurtest ülespoole rikastub vesi suhkrutega oluliselt rohkem," selgitas Sibul.

Sibul kinnitas, et vahtral hakkab mahl jooksma siis, kui juured on veel külmunud maapinnas, aga päike soojendab võra. Kasemahl jookseb aga ööpäevaringselt juurtes ja võras oleva rõhu ehk osmoosi mõjul. "Sageli küsitakse, miks vaher öösel ei jookse, aga kask jookseb. Üks põhjus ongi osmoos, teine aga see, et öiste miinuskraadidega vahtra vedelik lihtsalt ei saa liikuda," lisas ta.

Sagimine putukariigis

Bioloogi ja loodusfotograafi Urmas Tartese sõnul talvitub enamus putukaid maapinnas või puukoore pragudes ning neid ei häirinud ka talve käredam pakane. Eraldi rühma moodustavad liigid, kes on oma valmikuelu seadnud just talvekuudele. "Sel talvel on mul olnud väga vähe võimalusi neid vaadata, sest suure külmaga nad lume peale ei tule ja peavad oma toimetused lume all ära tegema," selgitas Tartes.

Tartese sõnul on kevadsoojusel kaks olulist tähist: nelja kraadi juures hakkab toimuma taimede kasv ja fotosüntees ning kümne kraadi juures saab hoo sisse putukate laiem lennuaktiivsus. Kuigi sel kevadel ei ole temperatuurid veel nii kõrgele tõusnud, soovitab fotograaf siiski silmad metsa all lahti hoida. "Võib veel kohata klassikalisi talviseid putukaid, nagu talikoonlasi või lumekirpe. Kevadekuulutaja on aga tumepruun ja karvane kevadkaruslase röövik, kes tuleb lume peale sõna otseses mõttes päevitama," lisas Tartes.

Tal endal õnnestus hiljuti Taevaskojas pildile püüda eriskäpp-kärblane (Crumomyia pedestris). "Nende vastsed arenevad lagunevas orgaanilises aines, ka suuremate loomade väljaheidetes. Üks võimalik hüpotees tema ja ka paljude teiste kärbeste talvise aktiivsuse kohta on see, et talve jooksul koguneb lumele omajagu suuremate loomade väljaheiteid ning  see võimaldab neisse esimesena munema pääseda," selgitas Tartes.

Kõige kriitilisema küsimuse ehk algava suve sääskede arvukuse osas on Tartese sõnul veel vara vastuseid otsida. "Sääskede arvukus sõltub sellest, kas edaspidi tuleb vihma või mitte ning kas sääselombid peavad maini vastu. Üldiselt on meil harva sääseikaldus. Selleks peaks olema kevad väga pikk ja põuane," rahustas Tartes kõiki sääsesõpru.