Antarktika osooniaugu leidsid teadlased esimest korda 1985. aastal, kui mõõtsid Maale jõudvat päikesekiirgust. Augu tekkes olid süüdi rida osooni hävitavaid keemilisi ühendeid eesotsas külmkappides kasutatud freoonidega. Kaks aastat hiljem tõotasid kõik maailma riigid Montreali protokollis mõningate selliste ühendite kasutamisest loobuda, vahendab BBC News.

Praegu taastub osoonikiht tehtud kahjust ja seni viitasid ennustused osoonikihi täielikule paranemisele sajandis keskpaigaks. Uue uuringu ühe autori ja Wollongongi Ülikooli kliimamuutuse bioloogi professor Sharon Robinsoni sõnul tekib osooniauk Antarktise kohale siiski endiselt igal kevadel. 

Kõnealune osoonikadu iseloomustab just lõunapoolust, sest kõrgel asuvates atmosfääripilvedes tekivad seal äärmiselt madala temperatuuri juures teatud keemilised reaktsioonid. Nende reaktsioonide käigus laguneb muu hulgas atmosfääri osoon.

Harilikult on iga-aastase augu pindala kõige suurem septembri ja oktoobri vahel. Enamik maismaataimi ja -loomi on sel ajal kaitsva lumekihi all peidus ning mereelustikku kaitseb jääkilp. Nüüd aga püsib osooniauk professori sõnul veel detsembriski ehk Antarktika mõistes suveni. Sel ajal tuleb elustik juba peidust välja ja on päikesekiirguse suhtes haavatav.

Isetehtud päikesekaitsel on hind

Päikeselt jõuab Maani erineva lainepikkusega ultravioletkiirgust. Neist lühilainelisem UV-B suurendab inimestel nahavähi ja halli kae tekkeriski. Teadlased ei tea veel, kas UV-B mõjub samamoodi ka Antarktika imetajatele ja lindudele.

Sharon Robinson oletab, et karvade ja sulgedega kaetud olevused, sealhulgas hülged ja pingviinid, on kiirguse eest suuresti kaitstud. Tema hinnangul võib kiirgus kõige tõenäolisemalt kahjustada Antarktika loomade silmi.

Oma uues uuringus vaatas Robinson koos kolleegidega läbi kõik neile kättesaadavad varasemad uuringud, mis hindasid UV-kiirguse mõju Antarktika taimedele ja loomadele. Muu hulgas leidsid nad tõendeid, et Antarktika samblikud sünteesivad endale ise n-ö päikesekaitseühendeid. Professori sõnul on sellisel tegevusel paraku oma hind: mida enam panustab samblik energiat n-ö loodusliku päikesekreemi tootmisele, seda vähem jääb neile energiat kasvamiseks.

Ühtlasi leidis töörühm tõendeid, et Antarktika toiduahela alustalaks olevad väikesed ja arvukad hiilgevähid ehk krillid pagevad UV-kiirguse eest ookeanis sügavamale. See võib mõjutada kõiki, kes krille söövad: vaalu, hülgeid, pingviine ja muid merelinde. Teisalt on professori sõnul teada, et hiilgevähkide põhitoit, fütoplankton, peab tootma kahjustuste vältimiseks päikesekaitset.

Kevadine osooniauk kestab praegu varasemast kauem. Peamiselt nähakse selle taga Austraalias 2019. ja 2020. aastal lahvatanud enneolematult suuri ja pikajaalisi maastikupõlenguid. Oma panuse annavad aga teisedki maastikupõlengud ja vulkaanipursked. Viimaste käigus lendub atmosfääri osakesi, mis vallandavad osooni lagundavaid reaktsioone.

Robinsoni sõnul on võimaliku lahendusena pakutud, et kliimat võiks jahutada n-ö uusi pilvi tehes ehk atmosfääri ülaossa uusi osakesi paisates. Professori hinnangul on see aga halb mõte, sest hävitaks samuti osooni. Lahendus peitub tema sõnul siiski selles, et inimkond vähendab võimalikult kiiresti süsinikuheidet, et maastikupõlenguid oleks vähem.

Uurimus avaldati ajakirjas Global Change Biology.