Ajakirjas Nature Food ilmunud uuringu tulemused näitavad, et Euroopa Liidu põllumajandustoetustest läheb suurem osa liha- ja piimakarjakasvatusse ning väiksem jätkusuutlikesse taimsetesse alternatiividesse. Avaldatud töös suutsid teadlased enda sõnul esmakordselt välja arvutada, kui palju kasvatatakse põllukultuure ja muid taimi loomasöödaks. Nähtus, et loomasööda kasvatuse toetamine moodustas põllumajandustoetustest 44 protsenti, vahendab The Conversation. 

Põllumajandustoetusi jagatakse EL-is ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames. Kuigi paljud põllupidajad läheksid ÜPP toetusteta pankrotti, on toetuste jagamise korda ka palju kritiseeritud. Kriitikud heidavad ette, et EL toetab väiksemate põllumajandustootjate asemel ülemäära palju suurmaaomanikke, keskkonnatoetuste osakaal on kogu eelarvest liiga väike ja lõppkokkuvõttes on kogu süsteem liial vastuvõtlik korruptsioonile.

Ehkki paljud EL-i poliitikakujundajad soovivad ühist põllumajanduspoliitikat muuta jätkusuutlikumaks ehk lisada eeskirjadesse keskkonnaalaseid sätteid, seisavad nad silmitsi ka lobirühmade ja põllumajandustootjate vastuseisuga. Samas on aga toetuste keskkonnamõjuga arvestamine uuringu taga olevate Leideni Ülikooli teadlaste sõnul hädavajalik – üle 80 protsendi ÜPP vahenditest läheb loomset päritolu toiduainete toetusteks. 

Seda tüüpi toiduainete valmistamise arvele saab kirjutada ülekaaluka osa EL-i toidutootmisega seotud kasvuhoonegaasiheitmetest, elurikkuse hävimisest, veetarbimisest, õhusaastest ja reostusest. 

Liha oleks odavam, kui turg oleks ehitatud õiglasemalt

Moodustades 38 protsenti EL-i kogukuludest, on ÜPP Liidu suurim üksikkulu. Uuringust selgus, et 57 miljardi euro suurusest ÜPP aastasest eelarvest suunati loomset päritolu toiduainete, peamiselt veise- ja sealiha, kana, piimatooted ning munad, toetuseks 46 miljardit eurot. 

Need konkreetsed analüüsis kasutatud arvud pärinevad 2013. aastast, mis olid uuringusse kaasatud toidutarnemudelite andmetest ühtlasi kõige värskemad. Teadlaste sõnul pole toetuste osakaal sellest ajast peale eriti muutunud. Uuringu tulemused on varasematest tulemustest aga sedavõrd erinevad, kuna esmakordselt võeti täieliku ülevaate saamiseks arvesse ka vahendeid, mida makstakse loomasööda toetusteks. 

Näiteks kui prantsuse põllumajandustootja kasvatab sea- või kanasöödaks nisu, saavad selle eest toetust nii prantslane kui ka taani loomakasvataja, kes juhtub seda sööta importima. Selle loogika alusel näitavad uuringu valmimises osalenud teadlased, et sisuliselt on loomset päritolu toiduainete tootmiseks mõeldud toetused kahekordsed. Näiteks suurenevad veiseliha ÜPP toetused sööda sisse arvestamisel 0,71 eurolt kilogrammi kohta 1,42 eurole kilogrammi kohta. 

Kuna kogu toidusüsteem on liialt moonutatud, ei väljendu toetuste ulatus teadlaste sõnul aga otseselt inimeste toidutšekkidel. Samas annab see aimu suhtelisest erinevusest loomset ja taimset päritolu toodete hinnavahe tagamaadest. 

Teadlaste hinnangul tekib selle tulemusel ebavõrdne mänguruum, mille tõttu on loomsed tooted täiendavate toetuste tõttu odavamad, kui need muidu oleks. See muudab omakorda puu- ja köögiviljad ning pähklid suhteliselt kallimaks kui liha- või piimatooted. Lõppkokkuvõttes on tulemus vastuolus EL-i jõupingutustega vähendada toidusüsteemi keskkonnakahju ja soodustada tervislikumat toitumist.

Samas oleks toetuste ümberjagamine vajalik üleilmsete keskkonnaeesmärkide saavutamiseks. Nimelt moodustavad toidusüsteemi heited üleilmsest heidete kogumassist piisava osa, et seda muutes oleks võimalik täita nii 1,5 °C kui ka 2 °C temperatuuritõusu piiramise eesmärke. 

Teadlaskonna konsensus on selles küsimuses selge: üleminek peaasjalikult taimsele toidule on parim võimalus vähendada toiduga seotud keskkonnamõjusid, seda eriti arenenud riikides. Seejuures võiks taoline üleminek vabastada teadlaste hinnangul lisaks loomapidamise ja söödakasvatuse alust maad. See aitaks saavutada kliimaeesmärke ja parandada toidujulgeolekut. Samas taastoodavad ÜPP-toetused peaasjalikult olemasolevat süsteemi, aitamata kaasa selle vajalikule ümberkorraldamisele. 

Subsideeritud toiduained ei lähe sisetarbimisse, vaid neid eksporditakse välja

Riiklike vahendite eesmärk on tagada ÜPP-ga EL-i jaoks tervislik, ohutu ja turvaline toidutootmine. Samas mõjutavad toetused tootmist ja tarbimist ka nendes riikides, mis toiduaineid EL-ist impordivad. 

Nimelt leidsid teadlased, et ÜPP eelarvest läheb 12 protsenti toetustest EL-i välistesse riikidesse suunatud ekspordi konkurentsivõime parandamiseks. Suur osa sellest kõrgema sissetulekuga riikidesse. Näiteks toetas Euroopa Liit 2013. aastal kaudselt USA-d toidukaupade ekspordiga suuremas mahus kui otsetoetustega Taani riiki. 

Sama reegel kehtib ka Hiina puhul, mis importis toiduainetega rohkem ELi raha, kui said endale toetustega Madalmaade põllumajandustootjad. Teadlaste hinnangul muudab see lõppkokkuvõttes tervisliku ja jätkusuutliku toitumise ühtlustamise üleilmselt keerulisemaks.  

Laiemalt on põllumajandustootjad tohutu surve all. Kaalu lisavad nii äärmuslikud ilmastikunähtused kui ka inflatsioonist tulenev tootmiskulude kasv. Teadlaste sõnul on aga selge, et ilma oluliste rohereformideta – sealhulgas ÜPP reformita  – muutuvad keskkonnakahjustuste kulud vaid kõrgemaks, muutes olukorda tulevikus veelgi keerukamaks.