Kui veiseliha hind praegu poes nutma ajab, siis teadke, et ka veise kasvatamine pole kuigi kerge. Ehkki igal aastal siiratakse maailmas lehmadele ligi miljon embrüot, jõuab tiinuseni vaid 40 protsendil juhtudest.

Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased on nüüd leidnud uue ja täpsema viisi, et eos ennustada, millised embrüod on selleks piisavalt elujõulised. Seejuures ei pea neid endid puudutamagi, piisab juba embrüote kasvukeskkonna analüüsist. Kokku uuris töörühm eesotsas Elina Tsoppi ja Kalle Kilgiga järelduseni jõudmiseks 43 veise embrüo kasvukeskkonna proovi, mis saadi tapamajast pärit munarakkudest.

Uuringust koorus välja, et hukkumisele määratud embrüote keskkonnas oli märkimisväärselt rohkem oksüdatiivse stressi markerit, metioniinsulfoksiidi. See viitab, et terved embrüod suudavad end kahjuliku stressi eest paremini kaitsta. Üllataval kombel tarbisid just nõrgemad, arengus peatunud embrüod oma keskkonnast rohkem glükoosi. Teadlased oletavad, et see peegeldab nende rakkude ebaefektiivset energiatootmist – nad üritavad kehva ainevahetust suurema suhkru tarbimisega justkui kompenseerida.

Põhjus on seotud embrüo ainevahetusega. Iga embrüo tarbib toitaineid ja eritab jääkprodukte. Need ained, mida teadlased analüüsisid, ongi justkui embrüo ainevahetuse kaja. Terve ja tugeva embrüo ainevahetus on tasakaalus ja efektiivne, samas kui hukule määratud embrüo keemilised signaalid viitavad stressile ja ainevahetushäiretele.

Lisaks leidsid teadlased, et vahetult enne koorumist – mis on embrüo emakaseinale kinnitumise eelduseks – ilmusid kasvukeskkonda spetsiifilised ained, polüamiinid, mida seostatakse eduka tiinusega. See kinnitab, et embrüo keemiline vestlus oma ümbrusega muutub vastavalt arenguetapile.

Kuigi teemat tuleb edasi uurida, annavad tulemused lootust arendada tulevikus välja lihtne ja mitteinvasiivne test, mis aitaks karjakasvatajatel valida siirdamiseks välja just need kõige elujõulisemad embrüod. See parandaks ühtaegu nii loomade heaolu kui ka loomakasvastuse majanduslikku tasuvust.

Uurijad kirjutavad oma tulemustest ajakirjas International Journal of Molecular Sciences.