Värskete andmete põhjal tõusis Eesti lehmade piimatoodang 2023. aastal võrreldes eelneva aastaga viis protsenti. Põlvamaa ja Järvamaa farmides elavate lehmade aastane piimatoodang ületas aastas rohkem kui 11 000 kilogrammi, mis teeb päeva kohta üle 29 liitri piima.

"Selline tubli tulemus on saavutatud piimatootmise ettevõtjate ja loomakasvatajate aastakümnete pikkuse järjekindla ja komplektse teadliku tööga," sõnab Ots. Eesti ettevõtjad on tema hinnangul väga uuendusmeelsed ja õppimisaltid – palju käiakse end piiri taga täiendamas ning õpitu lastakse kodumaal praktikas käiku. Samuti kasutavad tootjad rakendusuuringute tulemusi. "Seda nii tõuaretuse, täpse söötmise ja söötmiskorralduse kui ka loomade pidamise, sealhulgas pidamiskeskkonna ja heaolu parendamise eesmärgil," loetleb professor.

Eesti piimatoodang hakkas Otsa sõnul tõusma 2000. aastate alguses. Toona võeti kasutusele uus söötmisviis ehk lehmadele hakati andma täisratsioonilist segasööta. "Seal on silo, hein, teraviljad, proteiinsöödad ja mineraalid kõik kokku segatud. Kui lehm võtab ühe ampsu, saab ta korraga kõik kätte," kirjeldab professor. Uus söötmisviis tõi omakorda välja Eesti lehmade geneetilise potentsiaali, misjärel on siinne piimatoodang aasta-aastalt kasvanud.

Otsa sõnul ongi head geenid ja söötmine kaks põhilist piimaanni kasvatajat. Veiste geneetilise potentsiaali osas käib tema sõnul Eestis pidev töö: aastast aastasse valitakse lehmade seemendamiseks kõige paremaid pulle. Söötmine on aga muutunud väga täpseks. Nii jälgib loomakasvataja, et kõik toitained, vitamiinid ja mineraalained oleksid lehmade söödas tasakaalus.

Ühe kasvupõhjusena näeb Ots veel Eesti piimatootmise koondumist vähestesse suurfarmidesse. "Lehmade ja karjade arv on kogu aeg vähenenud, aga tootlikkus lehma kohta on paremaks läinud," täpsustab ta. Ehkki kindlasti leidub Otsa sõnul ka suure piimaanniga väikefarme, on suuremal farmil paratamatult lihtsam majandada ja investeeringuteks raha saada.

Kas piimatoodang ühe lehma kohta aastas peab nii kõrge olema, on professori sõnul iseküsimus. Suure tootlikkuse varjuküljena kipub Eesti piimalehmade tootlik iga jääma üha lühemaks ehk lehmad kipuvad n-ö läbi põlema. Samas püüavad tootjad Otsa sõnul olukorda pidevalt parandada. "Ettevõtjad on ehitanud uusi kaasaegseid lautu. Need pakuvad lehmale oma ajas kõige paremat elukeskkonda nii heaolu kui ka kliima mõttes, mis hoones valitseb. Investeeritud on kõvasti ja eks see mingil hetkel hakkab ka ära tasuma," sõnab ta.

Piimaveisevaldkonda uuritakse Otsa sõnul paljudes maades põhjalikult. Praegu on Eestis näiteks väljakutse toota suurema kuivainega piima: rasva ja valku. Piimatööstused on hakanud seda viimastel aastatel rohkem väärtustama," toob ta välja.

Kui lehmi õnnestuks saada tootma rasva- ja valgurikkamat piima, paraneks Otsa sõnul usutavasti ka loomade pikaealisus ja vastupanuvõime. "Võib-olla toodang nii kõrge ei ole enam, aga siis on piim tummisem ja sellest saab rohkem piimatooteid. Ehk on ka lehmad selle võrra tervemad," osutab professor.

Eestis saab piimakarjade ja -toodangu statistikas hästi näpuga järge ajada, sest Otsa sõnul on umbes 96 protsenti kohalikest lehmadest jõudluskontrolli all. "See on maailma mastaabis natuke unikaalne. Tavaliselt teistes riikides need protsendid nii suured ei ole," märgib ta. Iga huviline saab Eesti piimandusse puutuva statistikaga tutvuda Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli kodulehel.