"Kõik suured sõjad on näidanud, et just sõja ajal läheb kiriku ja maise võimu suhe tihedamaks," ütleb Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor Alar Kilp. Nii on see ka praegu, Ukraina sõja ajal, kus ühel poolel toetab Vene õigeusu kiriku patriarh Kirill oma sõnavõttudes Putini režiimi tegevust ning teisel poolel ootab Ukraina omakorda kohalikult kirikult sõjaaegset panust.

Teisisõnu, ehkki kuninga asemel riiki valitseva kardinali aeg on möödas, pole kirik tänapäevalgi poliitikast võõrdunud. Kiriku suhe võimuga on Kilbi sõnul lihtsalt riigiti erinev. Laias laastus jagunevad riigi ja kiriku suhted tema sõnul kolmeks variandiks: riigikirik, riigi ja kiriku koostöö mudel, (mis võib põhiseaduses olla sõnastatud nii nagu Eestis, et "riigikirikut ei ole") ning riigi ja kiriku teineteisest lahutatuse mudel.

Koostöö mudeliga Eesti ja lahutatuse mudeliga Läti

"Eestis on meil Saksa seadustest üle võetud riigi ja kiriku suhete mudel, kus riigikirikut ei ole," osutab Alar Kilp. Eesti variant on laias laastus kolmest võimalikust keskmine ega välista riigi ja kiriku vahelist koostööd. 

"Lätis näiteks on riik ja kirik teineteisest lahutatud," sõnab lektor. Kuigi sealgi tähistatakse riigipühasid jumalateenistustega kirikus, on nende kohasust lihtsam vaidlustada, kuna kirik ja riik peavad olema lahutatud. Eestis aga hommikupalvused riigi rahvusringhäälingu eetris küsimusi ei tekita, kuna riik ei sunni kirikut kellelegi peale, ent on kirikukaugete inimeste kõrval ka kirikuinimeste riik.

"Eestis on meil pigem niimoodi, et Eesti Kirikute Nõukogul on koostöölepped valitsusega mitmes valdkonnas välissuhetest hariduseni," võrdleb ta. Lisaks teeb siinne luteri kirik erineval moel koostööd mitmete ministeeriumitega. Sealjuures on Eesti Kilbi sõnul Euroopas koos Tšehhiga üks kirikukaugemaid ühiskondi, ent mitte kõige kirikuvaenulikum ehk antiklerikaalne või religioonivaenulikum ehk ateistlik.

Kuigi Lätis on riik ja kirik üksteisest lahus, on seal avalikult kiriku väärtuste eest seisvaid erakondi olnud ajalooliselt rohkem kui Eestis. "Läti ühiskonnas umbes neljandik inimesi ütleb, et nad ei kuulu ühessegi kirikusse. Meil on umbes neljandik neid, kes ütlevad, et kuuluvad," kõrvutab lektor.

Eesti ühiskonnas on ateiste oluliselt vähem kui Tšehhis ning Lääne-Euroopa maadest on ateism Kilbi sõnul selgelt esiplaanil Prantsusmaal, kuigi riik pole kunagi sotsialismileeris olnud. "Samas, vaadates küsitlustulemustest, kui palju on ühiskonnas veendunud ateiste või inimesi, kes eelistaks, et kirik avalikus elus ja poliitikas sõna ei võtaks, on neid Prantsusmaal palju rohkem," tõdeb Kilp.

Prantslaste hoiaku juured viivad tema sõnul otsapidi 18. sajandi keskpaika, millest alates läbisid Euroopa ühiskonnad suuri muutusi. "Saksamaa ja Inglismaa näiteks on kaasajastunud ning oma partei- ja parlamendipoliitikat kujundanud kirikutega koos või vähemalt koostöös," võrdleb lektor. Seevastu valis kirik Prantsusmaal valitsemisvormi uutmistuules pooli. Sündmused päädisid sellega, et esimese riigina Euroopas lahutas Prantsusmaa 1905. aastal kiriku riigist.

Erandlikud Poola ja USA

Õigeusklikest maadest võiks Alar Kilbi hinnangul pidada ilmaliku võimu suhtes kõige mõjuvõimsamaks Vene kirikut, kuid tegelikult on kiriku võim tugevam hoopis Rumeenias. "Või siis on riigid, nagu Armeenia, kus praktiliselt kõik kuuluvad Armeenia kirikusse. Seal on usuliselt hästi ühtne ühiskond, kus poliitiline kultuur on kirikuga läbi põimunud," kirjeldab ta.

Armeeniaga võrreldes on Venemaa usuliselt mitmekesisem ühiskond. Kuigi Vene õigeusu kirikust on Kilbi sõnul pealtnäha palju juttu, keerleb jutt pigem Vene kiriku ja Putini suhete ümber. "Vene võimu ja kiriku suhe on väga ebavõrdne. Üks pool selles suhtes kasutab ja kontrollib teist palju rohkem, kui teine suudaks riiki kuidagi iseseisvalt vastu mõjutada," tõdeb ta.

Täiesti erandlik suhe kiriku ja riigi vahel on Kilbi sõnul Poolas, kus see avaldub seoses abordiseaduse teemaga. "Peale sotsialismiaega, kus abort oli lubatud, võeti Poolas demokraatlikuks riigiks saades 1990. aastatel vastu väga karm abordivastane seadus," ütleb ta. Poola elanikkond üksmeelselt seadust ei toeta ja on suhtumiselt lõhenenud. Poola erakonnad arvestavad Kilbi sõnul kirikuga rohkem või vähem: isegi vasakpoolsed erakonnad võtavad kiriku seisukohta seaduseloomes arvesse.

Euroopast väljaspool on poliitika ja usumaastik omavahel ainulaadsel moel segunenud Ameerika Ühendriikides, kus Prantsusmaale sarnaselt riik ja kirik peavad olema üksteisest lahus. "Seal on usumaastikul praktiliselt kõik variandid võimalikud, mida poliitideoloogia maailmas mõelda võiks. Leidub kristlikke transsoolisi, kristlike feministe ja absoluutselt kõike. See on hästi suur erand," sõnab Kilp.

Mida usub president?

Üks asi on iga riigi ametlik usupoliitika, teine aga usu traditsiooniline mõõde. "Poliitikas on alati lisaks legaalsele kuuluvusele, nagu passidele või õigustele, olemas ka mitteformaalne või kultuuriline kuuluvus," tõdeb Alar Kilp. See tähendab, et mõned reeglid kujunevad ajapikku kultuuris iseenesest mõistetavaks.

Nii käib Kilbi sõnul ka Eesti elu juurde kirjutamata seadus, mida president teeb või ei tee. Poliitiline kultuurikiht tuli nähtavale näiteks olukorras, kus äsja presidendiks valitud Kersti Kaljulaid loobus Lennart Meri algatatud traditsioonist tähistada ametisse astumist kirikliku tänujumalateenistusega. "Kersti ütles, et tema ei ole kirikuskäija inimene ega taha oma veendumustega vastuollu minna. Siis tekkiski avalik arutelu, kus oli ka seisukoht, et nii käitudes president eirab teatud osa ühiskonnast," meenutab lektor.

Kuigi Kilbi sõnul leiab põhiseadusest Vabariigi Presidendi tegevuste loetelu, ei kuulu nende hulka ei kiriklikel jumalateenistustel osalemine ega ka näiteks Vabariigi aastapäeva kõne. "Sedalaadi asjad kujunevad omasoodu ja ühel hetkel leitakse, et lihtsalt nii on alati olnud," selgitab ta. Ajapikku hakkas Kersti Kaljulaidki tema sõnul jumalateenistustel käima.

Siit tõstatub Kilbi sõnul laiem küsimus presidendi rollist ja erinevusest võrreldes näiteks peaministriga. Peaminister esindab oma erakonna, valimisringkonna valijate, koalitsiooni ja laiemalt rahva huve. "Presidendil ei tohi olla oma erakonda ega ühtegi rühma ühiskonnas, kelle oma ta on. Ta ei saa olla pärnakate president ja mitte saarlaste president," osutab Kilp piltlikult. See tähendab, et kui neljandik ühiskonnast peab end kirikuga seotuks, on see ühiskonnas järjekordne rühm, kelle jaoks president peab olemas olema.

Näiteks Ameerika Ühendriikides ei tohi president aga üldse ühtki usuvoolu esindada. "See on USA presidentidel kusjuures isegi reegel, et ametisse astudes peavad nad kaugenema oma usutraditsioonist," ütleb lektor. Nii peab katoliiklasest president Joe Biden tema sõnul laveerima oma katoliiklike veendumuste ja ameti vahel. "Ta peab muudkui selgitama katoliku kiriku esindajatele, kuidas küll tema võimulolemise ajal mingid abordiseadused võivad kusagil muutuda veelgi liberaalsemaks," seletab ta.

Rahvusvaheline kirikukogu kui poliitfoorum

Oma hiljutises uuringus lahkas Alar Kilp Vene õigeusu kiriku patriarh Kirilli väljaütlemisi seoses Ukraina sõjaga. "Nagu sõja esimestel nädalatel usujuhtide sõnavõttudest näeme, siis väga lihtne on öelda, et "me taunime sõda ja pooldame rahu" või et "kristlik sõnum on rahu"," arutleb ta. Sedasorti väljaütlemised jäävad tema hinnangul sisuliselt väga ebamääraseks. "Kirillilt oodati, et ta tauniks Putini alustatud agressiooni ja invasiooni, ning osutaks, et kes on agressor ja kes mitte. Patriarh seda ei teinud," seletab lektor. 

Ukraina Vene õigeusu kirik ja hiljem ka Leedu Vene õigeusu kirik leidsid seepeale, et nemad patriarhi seisukohtadega ei nõustu. Ukrainas soovib valitsus Kilbi sõnul üldsegi, et kohalikud kirikud sõjatemaatikast ei hoiduks. "Tahetakse, et kirikud toetaks sõjapidamist kaitses ja nimetaks seda, nagu õige on, kaitsesõjaks," sedastab ta. Ühtlasi ootab seal riik, et kirik aitaks sõjaga kaasnevate kannatustega ning lähedase kaotanud inimestel juhtunuga toime tulla.

Sõjas ilmneb teravalt seegi, et kirikud moodustavad täiesti omaette foorumi, kus poliitikat teha. "Praegu näiteks toimub Maailma Kirikute Nõukogu kogunemine Saksamaal Karslruhes, kus on väga oluline, kas seal Vene õigeusu kiriku Moskva esindajatele antakse sõna," märgib Kilp. Kui Moskva kirikutegelastega laskutakse tavapärasesse dialoogi, annab see neile võimaluse levitada Vene sõjapropagandat. 

"Üksnes see, kui Vene õigeusu kirik saab oma esindajad Maailma Kirikute Nõukogu kogunemisele saata ja neile antakse mikrofon, legitimiseerib või "saab nad laua taha" moel, kus Vene Föderatsioon ja Moskva Patriarhaadi õigeusu kirik maailma poliitikas praegu ei ole," ütleb lektor. Kirikutevahelisi käärivaid suhteid peegeldab seegi, et septembri keskpaika plaanitud Rooma paavsti ja patriarh Kirilli kohtumine Kasahstanis jääb ära.  

Niisiis tasub Kilbi sõnul jälgida, kuidas iga kirik sõja- ja rahuküsimustes käitub. Saatan peitub tema sõnul siin üksikasjades. "Ega kui kirik oleks põhimõttekindel patsifist, siis ei oleks sel kirikul kaplanit armees ega vaimulikke, kes armee ja sõjapidamisega seoses jumalateenistusi ja palvusi peaks. Selliseid kirikuid on, ent nad on väiksed. Traditsioonilised rahvuskultuuriga seotud kirikud sel moel puhtad patsifistid ei ole," märgib ta.

Niisamuti peab ta omal moel loomulikuks, et rahvuskultuuriga seotud kirik kodumaa armeed ja riigikaitset toetab. "Just nüanssides peab siis tähele panema, et millist sõjapidamist see kirik toetab," ütleb Kilp.