Eesti on tuntud kui üks kõige ilmalikumaid riike Euroopas. See tähendab, et organiseeritud religioonil on inimeste elus väike roll, eelkõige just kristlusel. Eri kirikutesse ja konfessioonidesse kuulub hinnanguliselt umbes neljandik Eesti elanikkonnast, aktiivsete kirikuskäijate arv on veelgi väiksem.

Indrek Pekko kaitses hiljuti Tartu Ülikoolis doktoritööd, kus vaatas Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut aastatel 1991–2015. Muutuste uurimiseks on erinevaid variante. Üks võimalus on vaadata statistikat, mis näitab numbriliselt ära liikmete arvu. Teine pool on hoiakute ja suundumuste kaardistamine ning analüüsimine. "Mina tegin ajaloolise ülevaate eelkõige aastate kaupa ja noppisin muudatused või suunad välja ning tõin esile," lausus ta.

Protestantlike kirikute liikmeskond kahaneb nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides. "Mujal maailmas katoliku kiriku liikmeskond pigem kasvab," tõi Pekko võrdluse. Ta arvab, et põhjus seisneb selles, et väärtused ei ole tänapäeva inimestele enam nii kõnekad ja ahvatlevad võrreldes katoliku või õigeusu kirikuga, kus on esile toodud rohkem müstilist poolt.

"Protestantlik kirik on ratsionaalne ja faktiline. Ilmselt tänapäeva inimene ei tunne selle järele enam nii suurt kutsumust, sest maailm muutub. Küll aga on religioossus inimestes ikka alles, sest selles on salapära ja müstilisust. Aga võib-olla on laiem küsimus vormis, mitte niivõrd sisus," arutles ta põhjuste üle, miks kirikus liikmeid vähemaks jääb.

Kuigi kirikuskäijate arv on vähenenud, ei saa Pekko sõnul Eesti elanikke pidada sugugi vähereligioosseteks, kes usuküsimuste vastu üldse huvi ei tunne. Eestlaste religioossus väljendub lihtsalt teistes vormides. Pekko selgitas, et eestlased armastavad väga uusvaimsust. Uusvaimsus on lai katustermin eri vaimsetele, alternatiivsetele, esoteerilistele uskumustele ja praktikatele.  "Erinevates uskumustes ja praktikates oleme Euroopas isegi eesotsas. Samas, kui kiriklikus religioossuses asetseme erinevate küsitluste järgi pigem tagapool," ütles ta. Ehk siis eestlaste uskumuste vorm on lihtsalt teine.

Kogu ühiskonna kõnetamine

EELK on pidanud end rahvakirikuks ja nende eesmärk on kõnetada kogu ühiskonda. Vaatamata sellele on uuritud ajaperioodil kiriku liikmeskond kahanenud. "Niisamuti on inimeste teadmised ristiusust ja kristlusest jäänud kesisemaks," sõnas Pekko. 

Erandlik periood oli 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus. Kirik pälvis tol ajal palju tähelepanu, inimesed pöördusid kirikusse ning liikmeskond kasvas. See ei olnud ainult Eestis nii, vaid ka teistes idabloki riikides. Sellel on Pekko meelest mitu erinevat selgitust. "Nõukogude ajal tegelesid kirikud omamoodi vastupanuga ja see köitis inimesi. Kuna traditsioonid ja järjepidevus olid katkenud, siis inimesed püüdsid neid taastada. Nii mindi näiteks samasse kirikusse leeri, kus esivanemad olid käinud," rääkis ta. Mõne aasta möödudes see trend aga vaibus ning jätkus jälle kiriku liikmeskonna kahanemine.

Vastavatel aastatel kiriku tegevust analüüsides märkas ta, et kirik hakkas rohkem tähelepanu pöörama olemasolevatele liikmetele ning väljapoole suunatud tegevust oli vähem. Põhiline küsimus seisneski Pekko meelest selles, kuidas kirik ja ühiskond omavahel suhestuvad. Kuidas minna edasi rahvakirikuga, kui rahvast kirikus enam nii palju ei ole? Üks variant on rõhuda enam kristlikele väärtustele, sest paljude jaoks on need olulised. Seetõttu on Pekko sõnul nendega seonduv konservatiivsus kirikutele abiks liikmeskonna kahanemisega seotud muutustega toime tulemisel.

Nõnda on ka EELK hakanud tugevamalt toetama konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtusi ühiskonnas. Pekko rääkis, et konservatiivsus ja liberaalsus on mõistetena kuum sõnapaar, sest see köidab tähelepanu ja kütab kirgi. 1990. aastatel kirikus neid teemasid ei arutatud, vaid siis tegeleti kiriku korraldusliku poolega: sõnastati põhikirja ja uuendati jumalateenistuse korda. 2010. aastatel kerkisid ühiskonnas aga esile väärtusküsimused, näiteks samasooliste abielu. "Kirik võttis sõna ja väljendas oma seisukohti ning see tekitas kirikus suurt arutelu," ütles ta.

Vaimulik ja teoloog Jaan Lahe avaldas 2011. aastal pöördumise, millega kutsus Eesti kirikuid ja kogudusi üles suuremale sallivusele ehk ta kutsus inimesi olema humanistliku kristluse manifesti poolt. Humanistlikus kristluses on tähtsaim väärtus inimene. Selle pooldajad nõuavad loobumist antiikaegsest maailmapildist ja teadusevaenulikust fundamentalismist ning lahutamatu osa on inimõiguste austamine. Jaan Lahe ametivend Kristjan Luhamets koostas vastusena traditsioonilise kristluse manifesti. See tekitas ühiskonnas arutelu, milline kristlus olema peaks, et see ühiskonda rohkem kõnetaks. Mõlemal poolel oli toetajaid ja vastaseid ning see tõi Pekko sõnul kaasa suure kirikusisese arutelu.

Rahvakirik versus kõrgkirik

Kuigi EELK peaks olema rahvakirik, on kiriku juhtimises Indrek Pekko sõnul enam esile pääsenud kõrgkiriklik suund, mis lisaks jumalateenistuse korra uuendamisele on pidanud oluliseks kirikliku struktuuri ümberkorraldamist ja vaimuliku autoriteedi tõstmist.

Kuna jumalateenistuse korra muutmine tekitas samuti vastuolusid, siis ongi kirikus paralleelselt kasutusel kaks ametlikku korda. See tähendab, et igal pool ei ole jumalateenistus ühtemoodi, vaid seda peetakse erinevalt.

Uue korra järgi on jumalateenistuses suurem tähelepanu armulaua talitusel, mis on asetatud teenistuse keskmesse. "Kui varem oli jutlus kõige tähtsam ja armulauda sageli ei jagatudki, siis nüüd on armulaud muutunud loomulikuks osaks ehk iga jumalateenistus on armulauaga. Vanasti oli aga jutluse osakaal suurem," selgitas Pekko.

Kõige suurem erinevus on aga visuaalne. Uue korra järgi on kasutusel valge rüü ehk alba ja seal juures on ka liturgilised värvid. Vana korra järgi oli põhiline vaimuliku riietus must talaar. Juba selle järgi saab vahet teha, kumba korda konkreetne kogudus eelistab.  

Samuti on kirik võtnud kasutusele uusi sõnu ja mõisteid, mis kriitikute meelest on liiga katoliiklikud või anglikaani kirikule sarnased. Näiteks öeldakse preester vaimuliku kohta või missa jumalateenistuse kohta.

Kuigi kiriku liikmeskond kahaneb, siis seda hirmu Pekko sõnul ei ole, et kirik ära kaoks. "Numbrid näitavad ametlikus liikmeskonnas küll suurt langust, aga inimesed väljendavad oma religioosset kuuluvust teistmoodi või siis ei olegi otseselt seda kuuluvust," lausus ta.

Indrek Pekko kaitses 11. novembril doktoritööd "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik aastatel 1991–2015 – muutused, identiteet ja teoloogilised hoiakud".