"Ajalookirjutuses on kaua püsinud mulje, et 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandil Tallinna kirikuelus suuremaid probleeme polnud, vaid see kulges kindlalt ja vaikselt luterlikul kursil. Oma töös tahan muu hulgas näidata, et tegelikult polnud see päris nii. Siingi oli käärimise hetki," ütleb värske ajaloodoktor ja Tallinna Linnaarhiivi arendusjuht Lea Kõiv.

Oma äsja kaitstud doktoritöös võttis Kõiv luubi alla rootsiaegse Tallinna kirikuloo. Muude teemade seas huvitas teda, kuidas mõjutas kuulumine Rootsi võimu alla Tallinna kirikuelu, kui autonoomseks jäi Tallinn kirikuküsimustes, kuidas kajastusid Tallinnas kaasaja usuvoolud ja teoloogilised otsingud ja milline oli 17. sajandil linna usuõhkkond. Ühtlasi käsitles Kõiv oma töös seni põhjalikumalt uurimata Tallinna kirikukorra sisu ja saamislugu.

Luterlus tuli, nägi ja võitis

"Rootsi aeg nii Põhja-Eestis kui ka Tallinnas algas 1561. aastal sellega, et Tallinna linn ja Eestimaa aadel andsid end vabatahtlikult Rootsi võimu alla," ütleb Lea Kõiv. Kuna käimas oli sõda ja Tallinnal oli valida mitme võimaliku uue isanda vahel, pidas linn kõige otstarbekamaks minna Rootsi riigi koosseisu. Eestis ja Tallinnas lõppes Rootsi aeg 1710. aastal, kui terve Eesti läks Vene võimu alla.

Kuigi Kõivu töö põhirõhk on 17. sajandi sündmustel, puudutab ta selles ka 16. sajandi teist poolt, mil luterlus oli Tallinnas püsivalt kanda kinnitanud. "1517. aastal alguse saanud reformatsiooniliikumine jõudis peagi ka Tallinna," kirjeldab ta. Ilmalik võim ehk raad asus kiiresti usu-uuenduse poolele. "Siin viidi läbi rida ümberkorraldusi juba 1524. aastast alates. 1530. aastate keskpaigaks oli Tallinnas reformatsioon võitnud," tõdeb Kõiv.

Reformatsiooniga alanud kirikuelu ümberkorraldamisega läks Tallinna kirik linna rae kontrolli alla. "Kirikuõpetajad olid sisuliselt linnaametnikud, kelle võttis ametisse raad," võrdleb värske doktor. "Raad otsustas nende palkade üle ja andis välja määrusi, mis reguleerisid kirikuõpetajate tööd ja kirikuelu."

Ülevõtt kolmandal katsel

Kuna Rootsi oli samuti luterlik riik, ei muutnud selle võimu tulek 1561. aastal Tallinna konfessioonivaliku seisukohalt midagi. Küll aga hakkas uut keskvõimu peagi häirima Tallinna kiriklik sõltumatus riigist. "1620. aastate teisel poolel tegi Rootsi võim esimese katse võtta Tallinna raelt üle linna kiriku valitsemine," osutab Kõiv.

Varem sai raad Lea Kõivu sõnul linna kiriku ülemana jätkata mitmel põhjusel. Ühest küljest vajas keskvõimu meelest rohkem tähelepanu Eestimaa provints ehk Põhja-Eesti maapiirkond, kus puudus ühtne kirikuorganisatsioon, usuelu kiratses ja pastoreid nappis. "Teine aspekt oli see, et Rootsi riigi tähelepanu oli kuni 1620. aastateni rohkem välispoliitikal, sest Rootsi sõdis ju kogu aeg," lisab Kõiv.

Alates 1620. aastatest muutus Tallinna kiriklik iseseisvus aga Rootsile pinnuks silmas. "1626. aastal algatas kuningas Gustav II Adolf reformiprogrammi, mis pidi provintsid tugevamini siduma Rootsi keskvalitsusega," seletab värske doktor. Kuna 1634. aastal Rootsi sisepoliitiline suund muutus, ei saanud sellest kavast asja ja provintsidele jäeti suurem iseseisvus oma asjade üle otsustada.

Gustav II Adolfi reformikava tegi Tallinna rae riigivõimu suhtes valvsaks. "See oli väga õpetlik, sest raad mõistis, et kuigi kõik Rootsi kuningad Tallinna Lüübeki linnaõigusele toetuva autonoomia kinnitasid, ei pruukinud see tagada Tallinna kirikliku autonoomia säilimise," põhjendab Kõiv.

Küsimus Tallinna kirikuelu riigile allutamisest kerkis uuesti üles 1660. aastatel ja seekord oli süüdi Tallinna kirikuõpetajate tüli raega. "Üks kirikuõpetaja oli oma jutlustes süüdistanud raadi, et see ei pööra piisavalt tähelepanu kiriku rahastamisele ja majandamisele. Sellest vahejuhtumist arenes suur tüli ilmaliku võimu ja kiriku pädevuspiiride üle ühiskonnas, mis kestis pea terve aasta," kirjeldab Kõiv. Tüli jõudis ka Stockholmi riigivõimu ette, kes hoiatas Tallinna raadi, et kui too kiriku juhtimisega toime ei tule, võtab kuningavõim selle üle.

"See oli väga ärev hetk Tallinna ja riigi suhetes," ütleb Kõiv. "Stockholmist nõuti Tallinna raelt, et see saadaks kõik ärakirjad dokumentidest, mis tõestavad, et raad üldse on õigustatud kiriku üle valitsema." Kuna seda ühemõtteliselt tõestavaid dokumente polnudki olemas, kogus raad pea kümme aastat materjali, mis keskvõimu veenaks. 1668. aastaks valmis niinimetatud privileegide raamat. "Sinna kirjutati ümber kõik dokumendid, millest vähegi oleks välja lugeda rae kasuks, et tema kui kirikuvalitseja positsioon on õiguslikult tunnustatavatel alustel," selgitab Kõiv.

Tallinna kiriku status quo jäi siiski püsima, sest 1660.–1670. aastatel oli Rootsis käsil uue üleriigilise kirikuseaduse väljatöötamine. Kuna Rootsi vaimulikkond ja kuningavõim ei jõudnud kuidagi seaduse osas üksmeelele, kehtestas selle 1686. aastal Karl XI, kes absolutistliku valitsejana ei hoolinud kompromissist vaimulikuseisusega. "1690. aastal teatas kuningas, et seadus viidagu sisse ka Eestimaal ja Tallinnas," osutab Kõiv. 

Kaks järgnevat aastat võitles Tallinna raad uue seaduse vastu ja saatis Stockholmi kõikvõimalikke põhjenduskirju, miks seadust Tallinnas kehtestada ei saa. "Kuningas oli siiski järeleandmatu ja lõpuks oli ka raad valmis andma järele kirikuelu igapäevases korralduses, välja arvatud selles, et kiriku juhtimine jääks rae kätte," osutab värske doktor.

Ehkki formaalselt lasi kuningas Tallinna vastuväiteid ka analüüsida, oli ta Tallinna saatuse ette ära otsustanud. Linna kirikuvalitsus tuli laiali saata, ühendada Tallinna kirik Eestimaa provintsi omaga ja allutada see kuningale. "Läkski nii, et 1692. aastal sai Tallinna kiriklik iseseisvus lõpu," märgib Kõiv.

Esimest korda kirikukorrast

Oma töö üheks suuremaks panuseks peab Lea Kõiv Tallinna 17. sajandi alguse kirikukorra ehk Kirchenordnungi terviklikku käsitlust. Tegu on sisuliselt mahuka kirikuseadusega, mis koosneb 21 peatükist. "See on reeglistik, mis püüab hõlmata kõiki selle kiriku ja usuga seonduvaid valdkondi. Nii et Tallinna kirikukord käsitleb kirikuelu valitsemist ja korraldamist Tallinnas," osutab ta.

"Näiteks piiritletakse korras kiriku- ja kooliõpetajate ametisse valimise ja kinnitamise protseduuri," loetleb Kõiv. "Veel puudutab see vaimulike ja kooliõpetajate tasustamist ning vaimulikuametilt nõutavaid oskusi, eetikat ja iseloomuomadusi." Kirikukord käsitles ka koolide ja kirikute majandamist, jumalateenistuste ja jutluste korda, vaeste hoolekande korraldust ning linna kirikuvalitsusasutuse ja kiriliku kohtu ehk konsistooriumi töökorda.

Kõivu huvitas muu hulgas ka Tallinna kirikukorra saamislugu. Kirchenordnung kui kirikuseadusandlik žanr oli luterlikel aladel väga levinud. "Juba alates reformatsioonist oli ju vaja juhiseid, millele uueneva kirikuelu korraldamisel toetuda," selgitab ta. 

Saksa luterlikelt ja reformeeritud aladelt on teada üle 1000 trükitud kirikukorra. "Tallinna olusid puudutavad osad on siinses korras algupärased, aga teoloogilises argumentatsioonis on eeskuju võetud teistest kirikukordadest," võrdleb ta. Tallinna käsikirjal puudub daatum, kuid raeprotokollide põhjal õnnestus välja selgitada, et linna vaimulikud esitasid selle raele 1606. aasta veebruaris. Dokumendist ongi säilinud üks algne käsikirjaline eksemplar ja üks ümberkirjutus 19. sajandist. 

Tallinna korra kavandist uut, lõplikku versiooni teadaolevalt ei valminudki. "Muude allikate põhjal on aga selge, et Tallinna kirikuelu valitseti kirikukorras kirja pandud normide alusel kuni Rootsi kirikuseaduse kehtestamiseni 1692. aastal," osutab värske doktor. Teisisõnu on tegu olulise sisuga dokumendiga, mis on uurimisloos jäänud kauaks tähelepanuta. Enne Kõivu põhjalikku käsitlust oli kirikukord viimase 50 aasta jooksul köitnud tähelepanu vaid kunsti- ja raamatuajaloo vaatevinklist. "Uurimistöö pakkus naudingut, sest oli väga valgustav tundma õppida selle dokumendi olemust ja tähendust. Selleks tuli ta paigutada luterluse ajaloo avarasse konteksti," ütleb ta.

Raske aeg soosib lihtsaid lahendusi

Veel puudutas Lea Kõiv oma töös luterlust ja usuvoole Tallinnas. Ametlikult järgis Tallinn 17. sajandil luterluse peavoolu  ehk luterliku ortodoksia suunda. Tegu oli 1580. aastal välja antud niinimetatud Konkordiaraamatusse koondatud usutunnistuskirjadele ehk Augsburgi usutunnistus, Konkordia vormelile ja teistele, toetuva õpetusega. 

"1577. aastal valminud Konkordiavormel, milles täpsemalt selgitati, milles seisneb õige ehk puhas  luterlus, pidanuks vaidlused luterlaste seas lõpetama," arutleb Kõiv, kuid möönab, et tegelikult puhkesid teoloogide seas hoopis suuremad vaidlused. "Luteri kiriku keskendumine usu õpetuslikele ja teoreetiliste aspektidele tõrjus lihtsaid inimesi kirikust eemale, kuivõrd rahvas ei saanud neist vaidlustest aru, need ei läinud talle korda," jätkab ta.

Kuna lihtinimesele oli tähtis isiklik suhe jumala ja kirikuga, kujunesid Saksa luterlikel aladel välja mitmesugused alternatiivsed usuvoolud. Teiste seas kerkis 16. sajandi lõpust esile rahvahulki köitev visionismi ehk uusprohvetlusena tuntud usuvool. "Lihtrahva hulgas kerkisid esile inimesed, kes väitsid ennast näinud olevat nägemusi. Nägemustes ehk visioonides ilmutasid neile end inglid, kes tõid sõnumeid ja käskisid need sõnumid viia ilmalike valitsejate ette," kirjeldab Kõiv.

Visionism sai laia kõlapinna 16. sajandi teisel poolel kliima jahenemisest ehk niinimetatud väikesest jääajast tingitud eluolu halvenemise olukorras ja Kolmekümneaastase sõja ajal. "Kui inimesed tunnevad end oma elujärjega olevat viimase piiri peal ja kriisiolukorras, siis just sellistes tingimustes osutuvad igasugused uudsed programmid väga köitvaks," tõdeb Kõiv.

Muu hulgas levisid linnadele suunatud nägemused, mille sisu oli värske doktori sõnul üsna ühetaoline. "Patustavaid inimesi kutsuti üles kahetsusele ja meeleparandusele, vastasel korral pidi  seda linna tabama sõda, katk, näljahäda – ühesõnaga häving," ütleb ta. 

Taoliste nägemuste nägijaid nimetati Vana Testamendi eeskujul prohvetiteks, kes kuulutasid oma nägemusi sageli suurtel rahvakogunemistel. Nagu tänapäeva karismaatilised meediumid, tõmbasid ka toonased prohvetid inimesi kaasa. Ametliku kiriku autoriteet lihtrahva seas pigem langes. See tegi ärevaks ka ilmalikke võime, kes usuelu käärimise tõttu kartsid, et avalik kord läheb käest.

Kuna prohvetite nägemustel oli palju pooldajaid, leidus neidki, kes neid sõnumeid trükituna levitasid. "Trükitud visioonid jõudsid ka Rootsi, Läti alale ja Eestisse, sealhulgas 1640. aastatel ka Tallinna," ütleb Kõiv.

Nagu ta oma töös välja selgitas, hoidis Tallinna raad linna imbunud visionistlike ideede suhtes paindlikku joont. "Kuigi raad pidanuks valvama, et poleks hälbimisi kristlikust peavoolust, ei tahtnud linnavõim rakendada ka liiga radikaalseid abinõusid, vaid püüdis eelkõige vaigistada avalikku kära," kirjeldab ta.

Tallinna vaimulike seas leidus üks avalik dissident, Oleviste kiriku abipastor Andreas Sandhagen, kes pidas prohvetite nägemusi tõsiseltvõetavaiks. "Kaasaegsete allikate andmeil tuli ette, et Olevistes jutlustati hommikusel jumalateenistusel prohvetite vastu, õhtusel teenistusel selgitas abipastor Sandhagen aga, et tuleb ära tunda jumalikku päritolu prohvetlikud sõnumid ja nendega arvestada," märkis ta. Kõivu sõnul näitab uusprohvetluse juhtum, et Tallinna usuelu argipäev võis ajuti olla üsna kihisev.

Prohvetite kaitsja Sandhagen hälbis luterluse peavoolust ka sellega, et pooldas niinimetatud sünkretismi, mis taotles eri konfessioonide lähendamist. "Visionsimi leviku ja Sandhageni isiku näitel tahtsin näidata, et rootsiaegse Tallinna kirikuelu polnudki  nii ühemõtteliselt ortodoksselt luterlik, kui sageli võib mulje jääda," tõdeb ta.

Lea Kõiv kaitses ajaloo erialal doktoritöö "Kirikukorraldus ja vaimulik elu rootsiaegses Tallinnas" 11. jaanuaril Tartu Ülikoolis.