Põhjuseid ja viise, kuidas Eesti inimesed kristlikute kogudusteni jõuavad, on arvukalt. Nõukogude aja ateismipoliitika tulemusel on eesti peredes katkenud usutraditsioonide edasiandmine põlvest põlve. Kilemiti järgi on 21. sajandi inimese kasvamine kristlaseks sageli pikk teekond, mille käigus valib inimene kiriku, mis toetab just tema isiklikku arengut.

Kilemit märkas liitujaid uurides mõningaid postmodernistlike suundumusi. See tähendab suuremat individuaalsust ehk mõtteviisi "valitud usk peab meeldima just mulle". Samuti suhtutakse kristlusesse kui ühte paljudest võimalikest elustiilidest ehk valitud usk ei tohi olla inimesele tülikas. Lisaks otsivad liitujad kirikust usulisi emotsioone ning uusi elamusi.

Nii ongi peamine põhjus, miks Eesti inimene kogudusega liitub, püüe seletada ja mõtestada omaenda kogemusi ja maailmas toimuvat usu abil ning leida seeläbi hingerahu. Sealjuures soovib liituja oma ellu midagi argisest erinevat, "midagi teistsugust".

Argisest pühamat kogemust otsiv inimene alustab sageli aga uue vaimsuse õpetustest.

"Uue vaimsuse alane teave on kaasaegsele inimesele paremini kättesaadav, kuna seda levib palju internetimeedias, nt kasvõi uudisteportaalides, mida paljud inimesed igapäevaselt jälgivad. Kui inimesel tekivad sügavamad küsimused elu ja maailma kohta, siis kohtub ta vastustega tõenäoliselt kiiremini selle info vahendusel, mis on talle mugavamini kättesaadav," ütleb Kilemit.

Ometi tuli uuringus ette inimesi, kes uue vaimsuse õpetustes pettusid ning pöördusid traditsioonilisema kristluse juurde. Kuigi Kilemit soovib selliseid inimesi edaspidi põhjalikumalt uurida, põhjendab ta nende meelemuutust pettumusega, et erinevalt kristlusest ei võimalda uus vaimsus moodustada terviklikku seletust maailma kohta. Mõnd inimest häiris uue vaimsuse liigne individualism, mõnel tekitasid uusvaimsed praktikad terviseprobleeme.

"Oma osa selles, miks pöörduti kristluse poole, mängis lisaks eeltoodule kindlasti kristluse traditsioonilisus meie kultuuriruumis," ütleb Kilemit.

Just luterliku kirikuga liitunud inimesed pidasid Kilemiti sõnul oluliseks luteri kiriku sidet Eesti rahvuskultuuri ja vaimulaadiga. Luteri kogudusega liitunute seas oli keskealisi inimesi, kelle perekonnas oli siiski vanavanemate (eriti vanaema) kaudu usutraditsiooni ka nõukogude ajal edasi kantud. Ometi pole usklikes peredes kasvanud inimesed õpetust vaikides omaks võtnud, vaid on pidanud oluliseks see ise enda jaoks lahti mõtestada. Õigeusk seostub rahvusliku identiteediga eelkõige kohalikel venelastel.

Veel astuvad Eesti inimesed mõnda kogudusse lähedase või mõne teise sümpaatse kristlase mõjul. Kogudusse astunu väärtustab aga sealseid sooje suhteid inimeste vahel ning kuuluvustunnet. Eriti tähtis on mitteametlik ja avatud õhkkond koguduses noortele liitujatele. Kirikust minnakse abi otsima ka murede ja psühholoogiliste kriiside korral.

Muude liitumispõhjuste seas tulid esile inimeste soov saada osa kiriklikest talitustest elu pöördepunktides (nt ristimine, laulatus), varasema müstilise kogemuse mõju või lihtsalt kindla konfessiooni (sageli esteetiline) meeldivus.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel peab end mingisse usku kuuluvaks umbes neljandik elanikkonnast. Kuigi see suhtarv pole suur, ei pea Kilemit eestlasi ometi usuleigeks rahvaks. Tõsi, traditsioonilistesse kristlikkesse uskkondadesse kuulub meil võrreldes teiste Euroopa riikidega vähem inimesi. Ometi näitavad uuringud Kilemiti sõnul, et siinmail on levinud mitmesugused muud ebatraditsioonilised religioossed uskumused ja tõekspidamised.

"Seega, kui vaadata religioossust veidi laiemalt, kui vaid kristlikus kontekstis, siis ei ole me eriti usuleiged ega erine selles osas kuigi palju teistest rahvustest," ütleb ta.