Novaator andis 26. novembril ülevaate Indrek Pekko hiljuti kaitstud doktoritööst pealkirja all "Eesti luterlik kirik on muutunud konservatiivsemaks." Oma töös käsitleb Pekko kiriku olukorda aastatel 1991–2015. Kuna kõigil neil aastatel kuulusin ise kirikuvalitsuse koosseisu, arvan end päris hästi teadvat, millised muutused kirik sel ajal läbi elas.

Siinkohal ei soovi ma analüüsida doktoritööd tervikuna, ega anda sellele hinnangut – tegelikult on iga kirikulooline uurimus tänuväärne – vaid korrigeerida muljet, mis jäi kõlama esitlusel. Kõnesoleva perioodi tegelikkus oli lausa vastupidine järeldusele, mis kajastus ka nimetatud ülevaate pealkirjas. Kiriku uuenemine ja moderniseerumine tollal oli tegelikult tohutu.

Kui kõnelda muutustest mingi institutsiooni tegevuses, saab seda teha üksnes võrdluses eelnenud perioodiga. Rääkides Eesti taasiseseisvumise järgsest perioodist ja väites, et "kirik muutus konservatiivsemaks", tuleb seda järeldada mitte võrdluses tsaariajaga või ka sõjaeelse ajaga, vaid nimelt Nõukogude ajaga, mille puhul oleks liigsest liberaalsusest kohatu rääkida.

Ei tea küll ühtegi sammu, mis kirikuelu tollaseid, võõrvõimu peale surutud reegleid oleks tahtnud säilitada või tugevdada. Konservatiivsuse alla ei tohiks kindlasti lugeda elukondlikke muutusi, näiteks mitmete abikoguduste vormistamist iseseisvate kogudustena. Kiriku uue põhikirja koostamisel loobuti küll täielikust restitutsioonist, kuid püüti, nii palju kui võimalik, lähtuda E.E.L.K. 1935. aasta põhimäärustest. Kiriku olemuslik liin jäi aga muutumatus.

Teame, et konservatiivsus kui säilitustahe on omane ja vajalik igale usundile. Samas peitub ristiusus arusaam, et ecclesia semper reformanda est (kirik on alati uuenev). Uuenemise all mõistetakse seejuures muutumatute, n-ö õndsusvajalike aspektide paremat esiletoomist, nagu see toimus reformatsioonis, aga ka seda toetavate, usu jaoks loomult neutraalsete elementide kasutuselevõttu.

Iseseisvuse taastamise järgne aeg oli tormiline, kui mitte öelda revolutsiooniline. Kiriku elus tulid kasutusele uued muusikasuunad, lisandus rahvuslik aspekt, jumalateenistusel võeti riietusena kasutusele valge alba ja alustati liturgiliste uuendustega, millega tõsteti esile armulaua ja teiste armuvahendite olulisust. Liturgiline liikumine, mis Euroopas oli alanud sajand varem ja peatunud meil teise maailmasõjaga, võis nüüd jätkuda.

Aastal 1996 liitus Eesti luterlik kirik Põhja-Euroopa luterlikke ja anglikaani kirikuid ühendava Porvoo ühisavaldusega, mis tõstis esile vaimuliku ameti erinevaid astmeid (diakon, preester, piiskop) ja andis tõuke jätkata ettevalmistusi piiskopkondade taasloomiseks, mis oli sihiks juba sõja eel. Kõik need sammud näitavad mitte konservatiivsust vaid uuendusmeelsust.

Mis puudutab sotsiaaleetilisi hoiakuid, siis need jäid üldjoones samaks, kuid ei muutunud konservatiivsemaks. Näiteks homoseksuaalsuse teemat puudutati 1998. aastal ilmunud dokumendis "Kiriku missioon ühiskonnas" ja täpsustati hiljem Balti piiskoppide pöördumisega (2009) ning kirikukogu vastava avalusega (2009). Nagu öeldud, ei muutnud need seisukohavõtud kuidagi varem kehtinud arusaamu, vaid olid vastuseks ühiskonnas tõstatatud küsimustele.

Avatud maailm tõi meie ühiskonda tormitseva voona kõikvõimalikke arusaamu ja arvamusi ka usu ja kiriku kohta. Doktoritöö ülevaates mainitakse 2011. aastal laineid löönud "Humanistlikku kristluse manifesti". Kirikut see dokument siiski kuigi palju ei puudutanud, jäädes pigem perifeerseks, kirikuväliseks ettevõtteks. Kui õigesti mäletan, andis sellele avalikult allkirja vaid kolm vaimulikku enam kui kahesajast. Selline retseptsioon on ka mõistetav, sest kristlus on ikkagi kristotsentriline, mitte antropotsentriline maailmavaade.

Suunates pilgu rongiaknast välja, näib maastik meist mööda kihutavat. Sellist peegelefekti väljendab minu meelest ka kiirustav järeldus, mis Pekko doktoritööd selle esitlusel iseloomustama jäi. Ühiskonna silmis, mis kihutab nagu rong, võib paigalpüsiv või tunduvalt aeglasemalt uuenev kirik tõesti tunduda vastassuunda – seljataha jäävasse konservatiivsusesse – kaduvat. Õnneks ei vasta see tegelikkusele.

Aidaku mu väike tähelepanek kaasa mahuka ja sisuka doktoritöö tõsiseltvõetavusele.