Ilmselt on paljudele lugejatele tuttavad pildid fosforiidisõja-aegsetest pikettidest ja võõrvõimu ekstraktivistliku poliitika vastu skandeerivatest rahvamassidest. Kui 1980. aastate aktivism paistab silma tänavatele jõudnud meeleavalduste poolest, lõid okupatsioonivõimu vastane dissidentlus ning loodushoiule ja keskkonnakaitsele keskenduv Eesti keskkondlus tegelikult käed juba varem. 

Pahameelt ja vastupanu tekitasid mitmed varasemad katsed Eesti maapõuest viimast võtta või  luua siinmail kõrge ohupotentsiaaliga objekte. Olgu selleks siis 1970. aastate plaan kuivendada rabad või rajada Võrtsjärve lähistele tuumajaam. 

Eesti keskkonnaliikumiste kujunemist ja ajalugu uuriva Aet Annisti sõnul niitis varane Eesti keskkonnaaktivism nagu kahe teraga mõõk. Ühelt poolt kaitsti loodust seda hävitava, kurnava ja kohaliku elu ning keskkonna suhtes hoolimatu suurtööstuse keskse majanduse eest. Teisalt leidsid aktiivses keskkondluses võimaluse poliitilised dissidendid, kes said looduskaitse sõnumite varjus esitada väljakutse muidu immuunsele võimule.

Eesti keskkonnaaktivismi kuldajastu telgitagused

"Laulva revolutsiooni aegne keskkonnaaktivism oli samaaegselt nii looduse ja rahva pärast muretsevaid inimesi siduv kui ka keskkonnale keskendumist rahvuslike eesmärkidega põhjendav. Mis aga veelgi olulisem: süsteemis endas peitus võti selle hävinguks. Nõukogudeaegne sotsialislik klubitegevus ja muu aktiivsus, mida kodanikult lausa oodati, lõi pinnase, millel inimesed pidevalt suhtlesid, muu hulgas ka üsna riigivastasel moel," sõnas Aet Annist, kelle praegune uurimisteema ongi kliimasotsiaalsus. Teisisõnu see, kuidas kliima- ja keskkonnakriis inimeste sotsiaalset läbikäimist mõjutab.

Näiteks raamistasid klubisid ja kultuurimajades korraldatud ringe väliselt ametlikud määrused, reeglid ja kontroll. Osalejad tegelesid seal aga varjatult nende endi jaoks oluliste teemadega. Nii leiti enda tutvusringkonda sarnaste vaadetega inimesi ja jagati üheskoos rahulolematust valitseva võimuga. 

Selline sotsiaalne keskkond hoidis Annisti sõnul alal, levitas ja võimaldas neid nõukogudevastaseid hoiakuid, millest vormuski aja jooksul laulva revolutsiooni aktivism. "Ühiselu vundament, ükskõik kui nõukogulikud selle lätted, oli süsteemi murendamiseks eluliselt tähtis. Aastakümneid Nõukogude võimu kritiseerimist lisaks köögilauaringile klubides ja ühendustes oli liimiks erinevate sündmuste vahel. See andis võimaluse tekkimisel tegudele hoo sisse," selgitas teadlane.

Iseseisvuse saabumisega sai eestlase energia meelt avaldada otsa

Hoolimata aktivismi ja protestivaimu pikast ajaloost ja võimsatest saavutustest 1980. aastatel sai eestlaste aktiivsuskvoot Aet Annisti hinnangul vabaduse saavutamise järel täis. Kadunud oli suur ühendav jõud, millele üheskoos vastanduda. Iseseisvuse saavutamiseni teisenesid kohaliku loomuga keskkonnaprotestid hõlpsasti üldrahvalikuks mureks Eesti looduse ja riigi alalhoiu pärast.

"Edukad protestid on üldiselt sellised, mis suudavad üht konkreetset probleemi laiendada üldisemale moraalsele tasandile. Vastuseis pealtnäha väikesele muutusele saab õige ja vale või lausa elu ja surma küsimuseks. Fosforiidimaardlad polnud lihtsalt mingi paiga ülessonkimine, vaid okupatsioonivõimu olemuse tunnismärk. Kui vabadus käes, kadus ka selle sideme loomise võimalus," selgitas teadlane.

Olulisemaltki mõjutasid Annisti sõnul aktivismi arengut aga need muutused, mis leidsid aset inimsuhetes ning rahva koos- ja läbikäimise vormides. Kuigi kodanikuühiskond arenes järgmistel aastakümnetel omasoodu, kannatas see alati rahapuuduse ja suhteliselt madala staatuse käes. Seda eriti 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses, mis olid eelkõige ettevõtlus- ja rahandusliku edu kesksed. Ühiselu õõnestasid sel perioodil nii uued hierarhiad kui ka üldine inimestevaheliste suhete ja sidemete kiire kuhtumine. 

Sellele lisandus omakorda kiire individualiseerimine. Töökollektiivide – suurfarmide, tööstuste – kadudes jäi maha kaos. Edu või ebaõnnestumise kohta antud hinnangud muutusid järjest isiklikumaks. Kiiresti muutuvas ühiskonnas ei tunnistatud vaesusesse ega allakäigutrepile sattumise struktuurseid ja süsteemseid põhjuseid. Nii oli hättasattunu justkui läbinisti oma olukorras süüdi. See ei soodustanud inimeste tihedat suhtlust, vastupidi.

Nende protsesside ja uute hierarhiate vallandatud häbi ja põlgus muutsid Annisti sõnul ühise asja nimel kokkutulemise üha keerulisemaks. "Olen sellist muutust nimetanud sotsiaalseks ilmajäetuseks. See kirjeldab seda, kuidas uus neoliberaalne kapitalistlik süsteem tekkis mitte ainult mõnede inimeste majandusliku kapitali, vaid veelgi olulisemalt nende sotsiaalse kapitali, ühiselus osalemise ja teistega võrdsena suhtlemise võimalikkuse arvelt," selgitas teadlane. 

Meedia portreteeris hättajäänuid sageli väga halvas valguses ja 90ndatel kujunes nende suhtes terav põlgustunne. See võimaldas Annisti hinnangul maalida omakorda pildi hättasattunu vastandist – individualistlikust ja edukast hakkamasaajast. Selline kujuteldav figuur seati teistele mõõdupuuks, sõltumata õnnelikest juhustest ja toetavast keskkonnast, mis neid inimesi enamasti tegelikult eduni viis. "Taolise mentaliteediga ühiskonna kujunemine muutiski ühise koondumise väga keeruliseks. Lisaks nähti igasugust kriitikat noore, kujuneva ühiskonna suhtes justkui selle reetmisena," lisas teadlane. 

Avalikkuses suhtutakse meeleavaldustesse ründavalt

Lisaks laiematele nihetele kultuuris ja valitseva ideoloogia inimesekäsitluses, muutus Aet Annisti sõnul ka avalik suhtumine protestiliikumistesse: "Näiteks 1990. aastatel protestisid mitmel puhul talupidajad monopolistliku piimatööstuse vastu, valades muu hulgas piima teedele. See tembeldati häbiväärseks raiskamiseks. Kriitika oli muidugi omamoodi paradoksaalne. Protesti eesmärk oli muuta olukorda, kus põllumehed pidid alatasa piima maha valama. Tavaliselt tegid nad seda lihtsalt oma farmides.". Protestiga püüti see kurb vajadus avalikku sfääri tuua, ent aktsioon takerdus just seal teo kajastuse ja mõtestamise taha.

Annisti hinnangul on protestijaid alavääristav suhtumine endiselt levinud. Tema sõnul tasub selle mõistmiseks võrrelda vaid 1980. aastate hõlmikpuu protesti edu 2017. aastal Tallinna äärelinnas toimunud teearendusprojekti tarbeks puude langetamise vastase tegevusega. Esiteks ei tõstatunud avalikkuses laiemalt küsimus, kas selline teelaiendus on üldse vajalik. Teisalt naeruvääristati meeleavaldajaid, kes võtsid fookusesse meedias palju tähelepanu saanud remmelga kaitsmise. "Meeleavaldust kirjeldati näiteks ajaraiskamisena, sest töökas kodanik ei saavat selliseid "mõttetusi" ju ette võtta," näitlikustas Annist toonast suhtumist. 

Tema sõnul on võime näha protestide taga suuremat pilti ka praegugi väga tagasihoidlik. Protestijaid kujutatakse endiselt eluvõõrastena. "Kes teab, kui Nõukogude aja lõpus oleks protestidesse niimoodi suhtutud, võiksime kergesti olla nüüd hoopis näiteks Valgevene-sarnane ühiskond," mõtiskles Annist. 

Teine oluline muutus, mis 1990. aastatel avalikus foonis toimus, puudutab üldist suhtumist keskkonda. Nimelt kaotas looduse kaitsmine Annisti sõnul iseseisvusaastate esimestel kümnenditel seose varasema ideega vabadusest. Kanda kinnitas neoliberaalne mõtteviis, mille järgi seisneb vabadus võimaluses teisendada kõik ümber rahaks. "Võiks öelda, et sellele pandi 1990. aastatel tugev alus. Edasised aastad on rajanud sellele ühiskondlikud suhted, mille vundament on majandus, aga mitte keskkond, millest majandus oma ressursid ammutab," selgitas teadlane. 

Protestijad ja need, kes väidavad, et majandus toetub omakorda loodusressurssidele, mida seega hoolega kaitsta tuleb, on Annisti sõnul tembeldatud ette ullikesteks. Ühel pool on majanduslike võimaluste ja tingimuste looja ehk ärimees. Teisel pool kujutatakse aga meeleavaldajat, kes arvutada ei oska ega saa aru, et kogu ühiskond peab majanduse heaks rügama. "Sellistes tingimustes pole protestidel ja protestijatel erilist jõudu ega nende sõnadel ja tegudel veenvust," lisas uurija. 

Annisti sõnul on tähelepanuväärne ka see, kuidas neoliberaalne süsteem on suutnud üha kriitilisemale ja vihasemale elanikkonnale vaenlasena hambusse anda ühe teise liberalismi – sotsiaalliberalismi, eriti selles leiduva rõhuasetuse isiku enesemääramise vabadusele, ehkki see pole tegelikult neoliberalismi üha globaalsemate kriiside põhjustaja.  

Meie aja protestid ja meelelaad

Alates 2010. aastatest, eriti pärast rändekriisi, on ühiskonnad ja protestimaailm Aet Annisti sõnul märkimisväärselt polariseerunud. Näiteks vastandusid progressiivsed ja konservatiivsed vaated nii rände kui ka homoabielude protestidel. Alates 2020. aastast joonistusid seoses Covidi-piirangutega välja oma mõjuväljadele kapseldunud vandenõulaste grupid. 

Seda muutust tõukas Annisti sõnul muu hulgas tagant meedia polariseerumine. "Paremradikaalne meedia, mis ei järgi häid ajakirjandustavasid, on suutnud hämmastavalt edukalt veenda oma jälgijaid, et ajakirjandus ongi oma tõe kuulutamine, mitte erinevate osapoolte vaatenurkade kokkutoomine ja tõe otsimine," selgitas uurija. 

Siiski on keskkonnaküsimused päevakorda jäänud. Üks olulisemaid viimaste aastate proteste on Annisti hinnangul tselluloositöötlemistehase vastane meeleavaldus Tartus. Selle edu ja 4500 inimese kokkutoomine Emajõe ääres loogelnud ketti näitas tema sõnul, et rahvast saab kokku kutsuda ning võimalik on täita ka seatud eesmärgid. 

Alates 2018. aastast toimunud kliimameeleavalduste puhul on tema sõnul silmatorkav tõik, kuidas meedia keskendus esialgu protestivatele noortele, kuid mitte nende poolt tõstatatud teemadele. Annisti hinnangul pole parempoolse meedia suunalt tulevat naeruvääristamist tasakaalustanud ka peavoolumeedia toetus. Pigem on viimane jäänud ka mõõdukaks või lisanud omapoolseid kriitikanooli. 

"Kliimameeleavaldajad taandatakse sageli kliimamurelikeks lasteks või laiskadeks õpilasteks, kes üritavad koolist poppi teha. Eesti kliimateadlikud aktivistid on ilmselt ära tabanud, et kliimaga Eestis väga suurt vastukaja ei tekita. Selle asemel on Eesti keskkonnateema number üks lageraied ja metsanduse negatiivne mõju," selgitas teadlane.

Annisti hinnangul seisneb praeguste keskkonnaprobleemide häda selles, et neid ei suudeta siduda suurte ja oluliste teemadega samal moel, nagu 1990. aastatel. Selle asemel esitab meedia ja laiem avalik areen suurte ja olulistena hoopis põhjuseid, miks keskkonnaga tegeleda ei saa. "Küll ei saa loodust kaitsta, sest loodusest sõltuv majandus olevat olulisem. Küll on olulisemad mingite ajale jalgu jäänud tööstusharude töökohad, ehkki hädasti on vaja uusi, rohelisi töökohti luua. Või läheb inimeste aur lihtsalt hakkamasaamisele ehk jaksu millegi suurema pärast võidelda lihtsalt ei jagu," sõnas uurija. 

Annisti sõnul võrdlevad Eesti elanikud end solidaarsuse ilmutamise asemel 1990. aastatest peale teistega materiaalsete näitajate alusel. Materiaalse edu ja kõige rikkamate apluse nimel ollakse justkui valmis ohverdama kõigi tulevik.  "Niisugused silmaklapid ei piiranud meie mõttemaailma 1980. aastatel. Praegu on nendest vabad vaid väga vähesed. Paraku on võimulolevatele põlvkondadele ja gruppidele vastuvõetamatu sammuke tagasi astuda ja järele mõelda, kas 1990. aastatel eluõiguse saanud eesmärkidest on ikka kõik jätkusuutlikud," nentis Aet Annist.