Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Elo-Hanna Seljamaa tõi Raadio 2 saates "Piltlikult öeldes" näite, et kingapaelade sidumine on muutumas pärandoskuseks. "Jalanõud on mugavamad, näiteks krõpsudega või lukuga, ei ole vaja enam kätega teha kõrvakesi, et kingapaelu kinni siduda," kirjeldab Seljamaa.

Mis on pärandoskused?

Pärandoskus on väga mitmetahuline mõiste. Kõige lihtsamalt öeldes on need esivanemate pärandatud oskused, mida ühiskonnas väärtustatakse ja hoitakse: näiteks kuuluvad nende sekka Eesti kindakirjad, rahvariiete valmistamine, Seto leelo ja eluviisid, vanade tööriistade meisterdamine ja palju muud. Pärandoskused aitavad selgitada ja põhjendada, miks mõni rahvus teeb midagi just nii nagu nad teevad. 

Seljamaa sõnul on pärandoskuste mõiste moodsa aja nähtus, kus hakatakse teadvustama, et elu on muutumises ning mingid eluviisid ja nähtused on kadumas. "Meil on kahju näha neid oskuseid kadumas. Siis tulevadki väärtused, identiteet ja valikud mängu," räägib Seljamaa.

Pärandoskustel on mitmeid tahke. Ühelt poolt on tegu oskusega, mida on põlvest-põlve edasi pärandatud. Teisalt on seal taga alati valik. Seljamaa selgitab, et see on valik minevikust, millist oskust oleme otsustanud väärtustada, säilitada ja edasi kanda. 

Lahemaa Pärimuskoja peremees ja puutöö meister Roland Burk toob välja, et tänapäeva lapsed pole kuulnud laulusõnu "Viisk läks Tartust Viljandi" ega tea, mis on üldse viisud. Ta populariseerib ja kasutab vanu töövõtteid ja tööriistu, et oskused ja traditsioonid kaotsi ei läheks. "Peame hoidma traditsioone, esemeid, väljendeid, mis on tulnud nii Lõuna-Eestist kui Põhja-Eestist. Siis teavad õpilased ka 40 aastat hiljem, mis asi on puuhaamer," kirjeldab Burk pärandoskuste säilitamise vajadust.

Pärandoskuste säilitamine

Seljamaa sõnul säilivad traditsioonid siis, kui neil on midagi olulist öelda. Seejuures võivad nende tähendused ja rollid ajas muutuda. Näiteks mingi tegevus, mis on olnud eluliselt vajalik, võib muutuda sümboolseks. Pärandoskuse säilitamine on seotud mugavustsoonist välja tulekuga. "Kartul on eestlasi päästnud näljahädast ja seega on kartulikasvatus pärandoskus. Tänapäeval on palju lihtsam minna poodi ja kartulit osta. Sageli on see ka odavam viis," toob Seljamaa näite.

Igaüks saab pärandoskuste säilimisele kaasa aidata. Pärandoskused säilivad, kui neid rakendada praktikas ja julgeda katsetada. Samuti võiks suhelda vanemate inimestega. "Veeta aega koos vanemate ja vanavanematega, viia kokku erinevaid põlvkondi ja lihtsalt suhelda üksteisega ühiskonnas rohkem," selgitab Seljamaa pärandoskuste säilitamise viise.

Majanduslik kasu tuleb turismist 

Väiksemates piirkondades on sissetuleku allikaid vähe. Pärandoskuste tutvustamine ja kasutamine võib tuua sellistele piirkondadele olulise eelise, kui neid on võimalik turundada ja leida omale selle kaudu sissetuleku allikas. Tartu Ülikooli etnoloogia kaasprofessor Aet Annist toob välja, et pärandoskuste kasutamise otsene majanduslik kasu tuleb turismisektorist. Ühiskonnal on eelkõige selliste oskuste vastu huvi, mida on võimalik põnevalt müüa, turundada ja turistile pakkuda. Selle tõttu on pärandoskustele tekkinud juurde kommertslik foon.

Sellelgi on oma varjupool. "Kui hääbuvates piirkondades väärtustatakse vaid üksikuid oskuseid, mis osale elanikkonnale on kasulik, siis kõrvale jäävad need elanikud, kes neid oskuseid edasi ei kanna," kirjeldab Annist. Seega võib piirkonna elanike vahel tekkida lõhe. Annist soovitab, et tuleks mõelda laiemalt, kui vaid turiste meelitavatele tegevustele. Näiteks tuleks leida üles, missugused pärandoskused on praegu kasulikud selleks, et kestlikumalt või kogukondlikumalt elada. 

Annist toob näite, et riiete parandamise või ümbertegemise oskustel on olnud pikki aastaid negatiivne varjund. Riietes olevate aukude parandamine on olnud vaesuse märk. Ometi on tegu pärandoskusega, mis aitaks tarbimist piirata ja kestlikumalt elada. Väga lihtne on katkine asi ära visata ja poest uus osta. Kuid iga ese on loodud ressursse tarbides ja sellel on väärtus. Kodukondliku eluviisi põhimõttel võiks seevastu pöörduda mõne oskuslikuma naabri või vanema kogukonnaliikme poole, kes oskaks asja ära parandada ja puhuda sellele sisse uue elu.

See aitaks ka üheskoos säästlikumalt tegutseda ja vähendada põlvkondadevahelist lõhet. "See ei ole pärand, mida saab turistile müüa. Mulle tundub, et oleme kogukondlikust eluviisist eemale liikumisega katkestanud terve rea väga olulisi suhteid ja arusaamu, mis aitaksid meil tulevikuga kohaneda ja kestlikumalt elada," toob Annist välja.  

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika". Autorid on magistrandid Siim Šinkarev, Richard Särk, Silvia Luik ja Triin Koorits.