Inimkond on aastatuhandeid püüdnud keskkonnakriise mõtestada, leida seoseid nende puhkemise ja inimkäitumise vahel, et nendega paremini kohaneda – sellist traditsioonilist teadmust vahendab muuhulgas keskkonnapärimus, mida leidub rikkalikult Eesti Kirjandusmuuseumi käsikirjalistes rahvaluulekogudes.

Seoses rohepöördega on keskkonnateemade nähtavus avalikus ruumis võimendunud ja selle valdkonnaga seotud sõnumid saanud Eesti meediakanalites igapäevaseks. Ent see ei tähenda, et avalikkuse teavitamisel keskkonnaprobleemidest ja üksikisiku võimalustest nende leevendamisel valitseks alati selgus ja konstruktiivsus.

Kainelt ratsionaalsetest argumentidest ja adekvaatsest teabest üksi tõhusaks rohekommunikatsiooniks ei piisa, oluline on ka, kuidas neid esitatakse. Vaatamata tehnologiseerunud ja ilmalikustunud pealispinnale juurduvad nüüdisühiskonna väärtused (sh keskkonnaeetika, säästva looduskasutuse ideed) traditsioonilises usundilis-eetilises maailmatunnetuses.

Eestis (aga ka teistes Põhja-Euroopa piirkondades) tehtud küsitlused on kinnitanud, et enamikul vastajatest esineb jätkuvalt traditsioonilisi tõekspidamisi, nagu näiteks looduse pidamine "pühaks, elavaks, ja puutumatuks". Keskkonnadebattide kontekstis väljenduvad niisugused uskumused näiteks selles, et paljudel inimestel tekib automaatne vastuseis igasuguse potentsiaalselt loodust häiriva ja saastava tööstuse suhtes (nt tselluloositehas, tuumajaam, meretuulepargid, Rail Baltic).

Pelgalt teadusfaktidest ja ebaisikulistest regulatsioonidest lähtuv infoedastus tundub paljudele eluvõõras ja sisutühi, kuna näib olevat vastuolus tavainimese multisensoorselt kogemusliku, osalt piirkondliku perepärimuse baasil kujunenud talupojamõistusliku lähenemisega.

Näiteks inimeses, kes tajub looduses hingestatust või pühadust ja on enda teada alati lähtunud austavalt looduse vajadustest, võib tekkida spontaanne tõrge, kui tema tunnetusmaailm pühitakse kõrvale patroneerivate väidetega teaduspõhise maailmavaate kui "objektiivse reaalsuse" ülimuslikkusest, millest lähtuvad keskkonnamäärused või mõjuhinnangud. Samalaadsed argumendid kerkisid näiteks esile 2019. aastal toimunud protestides toona kavandatava tselluloositehase vastu.

Niisugused vastuolud ajendavad küsima, kas oleks uskumuste ja mütoloogia ning teaduse vaatenurki võimalik kuidagi ühendada. Olgugi et neid tavatsetakse käsitada vastandpoolustena, on pärimuslikul ja teadusvaatel keskkonnaprobleemide kontseptualiseerimises ja ühiskondliku mõistmise poole püüdlemises õigupoolest ju ühisosa.

Teadlikumalt nende mõtteviiside sünteesiga arvestav lähenemine aitaks rohekommunikatsiooni paremini kaasata kultuurilise mälu ja kogemuse, luua identiteedi tasandil seosed teadusmõõdikute tulemustega, võimaldades edastada üksikisikute ja kogukondade vaatenurgast tähendusrikkamat teavet.

Paljud keskkonnaprobleemid on küll globaalsed, kuid traditsioonilise folkloori lokaalne rõhuasetus pakub just antud piirkonnas äraproovitud kohanemisstrateegiaid, samuti konkreetse väärtus- ja uskumussüsteemiga haakuvaid kommunikatsiooniviise.

Näiteks võrreldes nüüdisaegse keskkonnaproblemaatikat puudutava meediasisuga, mis sisaldab sageli süütundele ja vastutusele väljamängimist ning indiviidi passiivsesse rolli asetavaid keelde ja käske, kujutab traditsiooniline keskkonnafolkloor selgelt indiviidi agentsust ja sellest lähtuvaid vastutuse võtmise viise. See vahendab enamasti ühest moraali, näidates teatud inimkäitumise tüüpe (nt ahnet ja raiskavat tegevust) looduses visuaalselt nähtava ja ohtliku tasakaaluhäiringu põhjustajana ja teisi kui lahendusi, mis võimaldavad kollektiivil säilitada oma kestlikkuse.

Tänapäeva vaates on endiselt aktuaalne traditsioonilise pärimuse läbiv sõnum, et keskkonnakataklüsmidele eelnevad hoiatusmärgid, mille õigeaegne märkamine aitab ohust pääseda. Teabe olulisuse rõhutamiseks võib sama narratiiv esitada ka vastaspooluse, nagu näiteks järgmises jutunäites:

Kolga vallas on Kahala järv. Rahvasuu räägib selle järve tekkimisest järgmist. Kord suvel, kui mehed põllul künnud, tulnud suur pilv, mille ees lennanud üks lind. Lind hüüdnud: "Põgene, rahvas! Põgene, rahvas!" Kes põgenenud, pääsenud. Kes pole põgeneda saanud, on praegu järve põhjas. (ERA II 222, 538 (3) < Kuusalu, 1939)

Rohekommunikatsioon võiks ideaalis tähendada ausat, mõistetavat ja läbipaistvat teavet selle kohta, millised käitumis- ja tarbimisvalikud on keskkonnasõbralikud, kuid ühtlasi ka teadvustamist, et keskkonnamõtlemisel ja -käitumisel on nii psühholoogilised, emotsionaalsed, sakraalsed, usundilised, sümboolsed kui ka narratiivsed tahud, mis pole kaotanud tähtsust ka tänapäeva inimese reaktsioonis.

Keskkonnafolkloor näitlikustab, et kriisidel on konkreetne põhjus, seletus, algus ja lõpp – keskkonna- ja kliimaprotsessid on vastastikmõjus inimtegevusega ning igaüks saab teha käitumisvalikuid ähvardava ohu ületamiseks). Empiirilised uuringud on tõestanud, et traditsioonilised kaitseaktivismi käivitavad mentaalsed ohukaardid on lokaalsed (25–35-kilomeetrise raadiusega) ja ka tänapäeva kontekstis on osutunud tõhusaks lokaalne aktivism (näiteks mingi konkreetse objekti kaitseks konkreetsete sammude astumine) (vrd pikemalt Hiiemäe 2024).

Sama rõhuasetus võiks olla loomulikumana esil ka nüüdisaja rohekommunikatsioonis.

Reet Hiiemäe peab ettekande 10.–12. aprillil Tallinna Ülikoolis toimuval 1. Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil paneelis "Kultuuri loov potentsiaal keskkonnakriisis".

Kasutatud allikad:

Bergmann, Sigurd 2021. Weather, Religion and Climate Change. Routledge: London, New York.
ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjakogu.
Hiiemäe, Reet 2024. Environmental folklore as a vernacular code of sustainability: the case of Estonian lakes. Journal of Environmental Studies and Sciences [ilmumas].
Loorits, Oskar 1932. Eesti rahvausundi maailmavaade. Eesti Kirjanduse Selts.
Mangiameli, Gaetano 2013. The habits of water: Marginality and the sacralization of non-humans in North-Eastern Ghana. Toim Tim Ingold & Gisli. Palsson. Biosocial Becomings: Integrating Social and Biological Anthropology. Cambridge, New York: Cambridge University Press, lk 145-161.
Plath, Ulrike; Elle-Mari Talivee, Kadri Tüür, Aet Annist 2022. Loodusmõttest aktivismini: saateks keskkondluse erinumbrile. Methis. Studia humaniora Estonica: Special Issue on Environmentalism, Vol. 24 No. 30, lk 5-26.
Thurfjell David, Remmel Atko 2023. 'The forest is my church': Christianity, secularisation and love of nature in a northern European existential field. Religion 50 (1), lk 137–147.