Tiit Hennoste: Eesti humanitaaria kolmes pöördes. Kes tantsib ja lööb trummi?
Sel nädalal toimub Tallinna Ülikoolis esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents. Tartu Ülikooli Eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur Tiit Hennoste pidas plenaarettekande "Kes tantsib ja kes lööb trummi? Eesti humanitaaria kolmes pöördes", mida käsitlevat esseed saab lugeda ka Novaatoris.
Eesti humanitaaria pööre vabadusse algas 1980. aastate lõpus ja Eesti Vabariigi algusega. Tuli vabanemine sovetlikust ideoloogiast, mis tõi kaasa uued allikad, uued teemad, võimalused täita ajaloo ja kultuuri valgeid laike. Ja algas individuaalse teadusetegemise aeg, igaühe vaba valikuga romantiline ja estetistlik teadus-teaduse-pärast.
Seda maailma hakkas Eesti võim murendama algusest peale, aga umbes sajandite piiril tegi ta pöörde ka teoks. Humanitaaria muutus projekti-, institutsiooni- ja kollektiivikeskseks. Projekte hakati hindama riikliku vajaduse seisukohast, loosungiks maksumaksja raha otstarbekas kasutamine. Ühtlasi hakkas Eesti humanitaaria liikuma aegamisi, aga kindlalt oma ajastu vastuolude maailma, mis pani tema ette üha uusi küsimusi.
Kas Eesti humanitaaria peaks olema eeskätt objekti- või mudelikeskne?
Objektikeskne teadus on uurimine objekti pärast, näiteks eesti keele, eesti kirjanduse, eesti kunsti pärast. Selle üldiseks eesmärgiks on korjata kilde eesti kultuuripilti kui tervikusse. Selles suuna artikli või monograafia eesmärk on anda lugejale teada midagi uut eesti keele, kirjanduse, kunsti kohta. Kas see on uus ka teiste keelte, kirjanduste, kunstide taustal, pole primaarne.
Mudelikeskne teadus on uurimine teaduse pärast, koolkonna, paradigma, teooria pärast. Selle suuna teadlase ülesanne on lisada midagi uut oma valitud mudelisse, et muuta seda üha paremini maailma seletavaks. Eesti keel, nagu ka kirjandus või kunst on üksnes materjal, millest kõlbavad uurimiseks need osad, mille eripära võimaldab mudelisse midagi lisada.
Kelle ajalugu, kirjandust, kunsti, muusikat, folkloori jne jne uue aja humanitaar uurima peaks?
Kas see on näiteks traditsiooniline eestikeelse kirjanduse lugu või hoopis maiskondlik kirjanduslugu, mis haagib ennast lahti keelest, rahvusest ja riigipiiridest? Kas see on eesti ajalugu kui koloniaalajalugu, baltisakslasest kolonisaatori ja koloniseeritud eestlaste vastanduse lugu? Või on see nende kahe pooluse vastastikkuses mõjus ja ambivalentsetes suhetes sündinud hübriidide lugu? Hübriideestlase lugu? Siit hakkab paistma, et hea katusmõiste võiks olla kolonialism...
Kuhu lähevad aga marginaalid ja tõrjutud, keda ja mida polnud seni uuritud? Kui naiste tõrjumise võib mahutada ka kolonialismi alla, siis kuhu läheb näiteks suuline argikeel, mida oli ikka defineeritud kui vigast või lohakat kirjakeelt, mis vastandub meie ilusale emakeelele (ehk norminguid ja reegleid järgivale kirjakeelele).
Lisaks, humanitaaride koostöö geneetikute, bioloogide, zooloogide ja teistega viis kiiresti inimkesksusest väljapoole. Semiootikute uuritavateks said inimeste ja mitteinimeste märgisüsteemid ja oluliseks arusaam, et need kaks ei ole vastandid, vaid ka neis on peidus hübriidsus. Nii et semiootikast pungus hübriidne zoosemiootika (ning folkloristikast zoofolkloristika).
Mida teha ideoloogiaga? 1990. aastate kommunismist vabanenud uurijate rangeks ideaaliks oli vabanemine kohustuslikust ideoloogiast ja laiemalt ideoloogiast teaduses üldse. Uus aeg hakkas ideoloogiat vaikse järjekindlusega taas sisse tooma, aluseks arusaam, et ideoloogia on kõikjal ja humanitaaria ei saa põhimõtteliselt olla ideoloogiavaba. Kas siis saab? Oleneb teadusalast. Keeleteadus saab olla üsna kergesti ideoloogiavaba. Samas ajaloos saab seda öelda heal juhul vaid üksikute teemade kohta.
Ideologiseeritusel oli aga ka üldisem tagajärg. Kätte jõudnud aktivismiajastul ei klapi teaduse uuringutulemused üsna tihti kokku võimule pürgivate ideoloogiate või poliitilise korrektsusega. Ja siin ei saa erimeelsustest üle kompromisside abiga nagu poliitikas. Saab üksnes valida ühe või teise. Viimasel ajal kostab maailmas üha enam hääli, mis nõuavad, et vastuolu korral peab alla andma teadus. Aga Eestis?
Siis jõudis kätte digipöörde aeg ja enam pole jutt ideoloogiast ja vaimust. Uut aega eristab varasemast tehnoloogia tohutu võim ning permanentne ja ülikiire muutumine.
Humanitaaria on aeglane ja rahulik teadus. Nüüd aga kadus ülikiiretes muutustes varasematele tehnorevolutsioonidele tavaline ja teadusele oluline viivitus, mis lubas selekteerida tehnoloogiast välja selle, mis on parem, sobivam ja jäävam.
Humanitaaria on loomult kvalitatiivne teadus, millle suured tõed, mõjukad mudelid ja teooriad sõnastati ilma arvutamata, paberi ja pliiatsiga. Nüüd tõmmati masti kvantitatiivsuse lipp. Humanitaaria sees ajas selle peale end püsti vastasseis, milles kvalitatiivne suund tunneb rünnakut, sest seda tõrjutakse rahastamisel digihumanitaaria kaikaga. Kvantitatiivne aga ütleb, et kahte lähenemist pole õige vastandada. Pidades silmas, et kvantitatiivsele loendamisele lisandub alati kvalitatiivne analüüs.
Aga probleemid jäävad. Suur hulk uurimisobjekte humanitaarias ei ole loendatavad. Kas uurida ennekõike seda, mis on loendatav? Või seda, mida oleks vaja? Või mida?
Kui humanitaaria seob ennast tihedalt tehnoloogiaga, siis määrab tema tuleviku tehnoloogia. Olgu suurandmete panka juhtiv programm või teksti koostav tehisaru. Nende areng ei ole humanitaaride poolt kuigivõrd mõjutatav. Ja nii kaob ka mingi osa uurijate iseseisvust. Kes on tuleviku humanitaar, kui andmed ja teksti tegemine on arvuti käes?
Tiit Hennoste on Tartu Ülikooli Eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur; huvidelt keele, kirjanduse ja ajakirjanduse uurija. Ta on uurinud suulist eesti keelt ja suhtlust ja laiemalt eesti keele allkeeli. Kirjanduses on ta uurinud ennekõike eesti modernismi ja avangardismi ja ka eesti kirjanduse uurimise ajalugu. Ajakirjanduses on tema uuringute keskmes trükiajakirjanduse ajalugu (koos Roosmarii Kurvitsaga). Teoreetiliselt on ta toonud eesti humanitaariasse arusaamad, mida kannavad märksõnad hüpped modernismi poole, enesekoloniseerimine, keelekasutuse sotsioperioodid, eesti keele allkeeled.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa